TÄNA OLI NII, ET..

Võtab suhteliselt võhmale küll ju kirjutada mingi 3 blogisposti õhtu jooksul, eksole.

Aga tuleb siiski vist endast parim anda. Muidu jälle üks või teine vingub, et mis puhul nii vaikseks see siin kõik jäänud on. Kolm korda õhtus piisab? :D

A, enne kui edasi lähen.. tõestuseks, et söömine ON mu nr.1 lemmikhobi ...



Jap, see on pool liitrisest jäätise ämbrist. Ei, see ei ole jäätis. See on midagi hulga paremat, muahahahaha.

Nii, jätkame siit siis nüüd.
Hommik algas jubedalt liige vara. Seitsmest lausa. Minu jaoks on see praegu juba ebainimlikult vara. Julmus, inimsusevastane kuritegu.
Aga kuna öösel sai magama alles umbkaudu 3 ja 4 vahel, siis und just eriti palju ei saanud. Kes nüüd arvutada oskab, ilmselt mõistab, kui vähene uni see oli. Sai veel hiljem korraks pikuli, kuid SMS lõpetas sellegi. Sisus peitus küsimus, kas olen Vembu-Tembumaale mineja. Neiu Steffi, kellel oli eile, 15.juulil sünnipäev, töötab vembukal ning oli mõttes teda külastada. Kuna olin kohutavalt vässu ja unine ja tusane ja mossis, siis olenemata suurest soovist sinna minna jonnisin umbes pool tundi niisama. Lihtsalt nii aja sisustamiseks.
Ardo, kes samuti seal töötab, sai 2 tasuta pääset ning ühe raatsis ta mu peale kulutada, seega sain tasuta! Wohoo.
Rondijaamast läksime sinna läbi metsa jala ning Ardo ütles, et seal küll pole peale paari raudsipelda mitte ühtki sipelgat. See aga lõppes nii, et ma jooksin vahepeal metsas kiljudes, kuna see metsarada muutus takistusrajaks. Seal polnud mitte ainult raudsipelgad, vaid ka mustad ja suured metsasipelgad.
Lendasin laivi lillede, šokolaadi ja kaardiga (mis oli rongis kirjutatud ning käekiri oli nii kohutav, et Steffi arvas, et ma olen juhuslikult hakanud vasakut kätt harjutama). AGA... päev läks nagu läks, aga tuleb tunnistada, et vaieldamatuks lemmikuks sai kardisõit. Tuttavad poisid olid rajapoisid, ning lugesid sõnad peale, et päris igasugu lollust ei maksa teha ja piiretest võiks ikka heaga eemale hoida. Aga no loomulikult kellele meeldib siis sõna kuulata. Tuiskasin paar korda niimoodi piiretest läbi, et elu jooksis silme eest läbi. Ei, tegelikult nii hull ei olnud, aga no Konrad käskis tingivalt mul siiski rajal püsida ja piirdeid enam mitte sisse sõita, kuna nende paika sikutamine on ikka tegelikult jama tegevus küll. Lõpuks (siis kui ma juba olin ühele väiksele poisile niimoodi selga sõitnud, et ma imestan, et tal pea kaela otsast ära ei murdunud ja minema ei veerenud, nagu vutimuna; umbes 10 korda piirded sisse sõitnud; rajapoisi paar korda peaaegu et alla ajanud; rajal kiljunud; rajapoisid kurjaks ajanud ning overly attaching suhtumisega karti nr.5 jahtinud) sain asja peaaegu, et käppa ka. Kuna luusisin alati kõige kiirema kardi ümber, sain ka selle. Viimase sõidu ajal sai juba kurvides driftitud, mõnusa kiirusega kurve võetud ja imelikult kombel isegi jäid mõned piirded ellu see kord. See oli tõesti midagi minu jaoks, meeletult meeldis. Peaks vist tagasi minema...
Küsisin peale viimast sõitu ka Konradi käest, et mis punktisummaga skaalal 1 kuni 10 ta mu sõitu hindaks ning palusin tal täitsa aus olla. Punktisummaks andis ta 7. Oleks ma umbes paar korda vähem piiretesse sõitnud, nii et rehve lendas ja poleks ma kardiga kinni jäänud, poleks ma teda rajal umbes kaks korda peaaegu alla ajanud, oleks võibolla punktisummaks saanud isegi näiteks 7,36. Kes teab, eksole. Teine kord tuleb jälle küsida. Äkki siis on skill arenenud.

Natuke pilte siis ka :

Palusin kohvikuneiult Steffilt keskmist jäätist, mille ta kompunnis suuremaks, kui suur jäätis. Olevat eripakkumine "omadele". See oli nii nom! 

Mängisime Ardoga piljardit ka. See läks mul ka vahetevahel peaaegu, et päris hästi. Äkki jäi kokku seis 3:2 või hoopis 2:2. Ei mäletagi enam. Chill oli tegelikult. See oli teine kord, kui mängisin piljardit päriselus. Online olen selline netihero piljardis, et paha hakkab. Aga see on mu elu online's...

Siis läksime me minigolfi mänginud, aga see mulle nüüd küll üldse ei meeldinud. Kõige vähem meeldis see sõna "mini" golfi ees. Ega ma sinna mingi nalja ei läinud tegema ju, pf. Pooled korrad lendas pall lihtsalt tuimalt üle selle väikese varba suuruse väljaku, kuhugi muruplatsile teiste samasuguste nikerdiste vahele, nii et seda pidi pikksilmaga otsima. Huvitav, kuidas päris golf välja tuleks... hm. Liiga raske käsi sellise väikses formaadis mängu jaoks.
Ega Ardole see ka enam pärast mingi.. kuuendat rada vaimustust ei pakkunud, seega me jätsime selle mängu kus see ja teine ja läksime muud tegema. Ja mida me tegema läksime... ?

Me läksime hüppama!!! See oli nii vinge, mis siis et pidin umbes neli korda enda põlved ära murdma, kuna suvalisel hetkel eikustkilt tuleb mingi afterwave, mis lihtsalt muudab hüppamise naeruväärselt võimatuks ja jalad ei püsi enam all. Sellele pildile mahtus ka mu läbi aegade lemmik hüppav naine (võibolla kuna ma just eriti tihti ei satu võõraste naistega "batuudile" hüppama). Ta naeris lihtsalt nii koomiliselt, et tahes tahtmata tekkis olukord, kus mu naer hakkas tema omaga sarnanema. See polnud isegi naer. See hääl meenutab midagi sellist, kui siil tõmbab endale mingi prikol saia/küpsise tüki kurku ja hakkab ägisema, köhima ja häälitsema samal ajal.
Jap, vaieldamatult mu lemmik batuudikaaslane..tädi.

Ronisin selle vinge atribuutika otsa, et meelde tuletada enda (selles aspektis olematut) lapsepõlve, kus ma (tegelikult mitte kunagi) sellise asja otsas ronisin. Siis jõudsin selle üüratu metallist liumäe juurde, mis oli nii künklik, et olin õhinas ja mõtlesin "ossssaa puruvana, siin murran ma küll oma sabakondi neljast kohast vähemalt ära." Teate mis? Sittagi,vabandustmukoletadsõnapruuki. Ma nüüd täpselt ei teagi, kas kellelgi oligi seal lapsepõlve traumat tekitav närvikõdirohke liulaskmine ja lasi end juba liumäe alguses täis või siis keegi otsustas otse basseinist sinna kogu oma märgusega ronida. Igatahes oli see märg ja ma pidin käsipuudes end jõuga 40'ne cm haaval allapoole tirima, nagu konkreetne partypooper. Lootsin, et liutoru on vähemalt midagi sellist, kus ma suure hoo ja väikese toru läbimõõdu tõttu peapõrutuse ja parima mälestuse saan. Aga ka seal oli täpselt samasugune situatsioon. No ma ei mõista lihtsalt. Tundsin end nagu karvapall kassi soolestikus, sest pidin end sealt maitea kui pikast torust peaaegu, et vägivaldselt välja sünnitama, kuna kui ma poleks seda teinud, istuks ma ilmselt siiani kuskil poole toru peal kinni. Olen nii pettunud.

Aga siis juhtus Steffiga sama asi ja ma tundsin peaaegu, et kergendust. 

Koibikud tervitavad teid, kallid lugejad.

Kohilasse jõudes leidsime me üks hetk Lauraga, et inimeste stalkimine on igati okei ja vahva üritus. Kahjuks või õnneks ei ole me eriti osavad jälitamises. Siis me läksime suures pettumuses burksi sööma. Burks vähemalt maitses hea ja kõtu sai mönusalt täis. Pole ikka nii ammu burksi söönud, et isegi ei mäleta nimetada viimast korda. Hakkasin siis teda pisut saatma ning leidsime murult ühe telefon-tahvelarvuti. Täitsa omanikuta oli jäetud. Võtsime siis kohusetundlikult kätte, aga enne veel, kui ta selle jõudis internetti riputada, tuli kõne ning sai tuvastatud omanik ja omaniku asukoht. Tuiskasin rattaga ära viima ja noomisin veel sõbralikult, et hoiaks tead teine kord silma peal.
... kui te vaid teaks, kui mitu korda mul kaob telefon päevas ära, siis mõistaksite, kui rumal on see noomitus minu suust tulduna.
Igatahes, mul on hea meel, et Sa said oma telefoni kätte.
Ja mul on hea meel, et mul on nii suurepärased sõbrad.




-Geete.