Kas tõesti suvi?

Tervorst, inimesed. Pole ammu kirjutanud, aga nüüd tuleb siis asi kätte võtta. Tegelikult alustasin seda blogiposti juba mõni aeg tagasi, aga draftiks see jäigi.

Igatahes, arvesse võttes möödunud paari nädalat võin öelda, et nagu hakkaks kohale jõudma tunne, et suvi justkui olekski käes.

Olen juba pool teksti ära unustanud, mis tahaks rääkida, aga proovin kokkuvõtlikult anda ülevaate viimase aja sündmustele.

Kaks nädalat tagasi teisipäeval ja kolmapäeval olid Kohilas Jõgeva noored Timo ja Innar. Nalja sai ikka päris palju, kuid see-eest magada ei saanud. Mängisime võrku, käisime ujumas, grillisime-chillisime. Hiljem minu pool mängisime tegude peale turakat, mis oli lihtsalt ulmelt naljakas. Ma ei teagi, kas sellepärast, et kell oli kaheksa hommikul ja magada sai... kes seda enam mäletab millal või kui palju. Või siis oli põhjus selles, et Timo ei oska turakat mängida. Igatahes, mängu tulemused on siin -

Timo pidi oma uhke vuntsiga terve päev Kohila peal patseerima. See on permanent marker - lihtsalt teile teadmiseks.

Ja siis need imeliselt värvitud küüned. Mhm

Kõiki tegusid ei jäädvustatud. Näiteks seda, kuidas Võsude aias seltskonnas pidin keset tõsist jutuajamist hakkama tegema prääksuga kükke. Õnneks Kohila on siiski piisavalt suur, et päris terve Kohila veel ei tea, et mul midagi tõsist viga on.

Mõnusaid õhtuid on veedetud koos sõpradega Kohilas üht või teist tehes. Üldiselt on olnud läbivaks jooneks võrkpall, vahetevahel on olnud istumisi ka näiteks Merilini juures, kus mängime kaarte ja vaatame filme. Koju jõuab siis tavaliselt sellisel ajal, et tekib väike kahtlus, kas on mõtet üldse magama minna. Näeb päikesetõusugi ära, enne kui koju jõuab. Ja siis järgmine päev on natuke zombi olla, kui pole hullu - uue hooga jälle edasi.

Mäng oli nii intensiivne, et L.- minestas. 

Nagu näha, siis need mängud lähevad vahel ikka päris karmiks ning see on nii tõsiseltvõetav. 

Kiisu-miisu käis häda tegemas ning viisakad poisid läksid kinni kraapima.
Tegelikult oli nii, et kohtasime seal üht noort kassi. Tundus, et tema elu unistuseks oli kujunenud võrkpalliplatsile trügimine, võimalikult kvantitatiivne ning kiire ekskrementeerimine võrkpalli liivaplatsi keskele. Vahet ei ole, kuidas me teda ära ajasime, ta suutis taas salaja aia alt tagasi silgata ja oma fekaali maha jätta.

Olen selle pildi peale nii palju naernud, et paha hakkab. Mängisime kaarte ning õgisime snäkke. Palusin L-l endale kokat kallata. Ta kallas aeglaselt mu tassi põhja 1,5 cm kokat ja siis ulatas selle mulle (ta ei üritanud humoorikas olla ega teinud seda meelega). Ning selle ihu jäseme omanik on Marek, kes pidevalt vingus, et ma "ta kaarte vaatan". Mhmh. Kui ta kaardid pidevalt mu isiklikku õhuruumi tungisid, siis on raske neid mitte näha, isegi kui igasugune soov selleks puudub. 

Hakkasime siis filmi vaatama ning keerasime end L-ga diivani peale tekkide ja asjade vahele kerra. Pärast mõnda aega kestnud vaikust L ütles vaikselt "Kui sa tahad kaminasse tuld teha, siis vist tuleks tegelikult õhule ka ruumi jätta". See oli nii siiralt öeldud.

Käisime ükspäev vennanaisega "surmasõitu" ka tegemas. Alguses kui ta helistas ja küsis, kas tulla tahan, mõtlesin, et mis atraktsioonist jutt on - pole kuulnudki. Tuli välja, et tegu oli hoopis teistsuguse ettevõtmisega. Minna Laagrisse vineeri tooma autoga, millel on genekarihm läbi, sada muud häda ning ka aku ei lae, ehk siis igaks juhuks ei kasutanud tulesid, suunatulesid, raadiot, puhureid jne. Ning olgem ausad - ega ta muidu ka eriti hästi tagurdada ei oska ning see oli tema jaoks esimene pikem sõit käruga. Aga elus me oleme!!
Enne kui startisime, tuli igaks juhuks vend ja vaatas auto üle, et see esimese 100 meetri peal õhku ei lendaks.

Sellega on muidu ka päris huvitav sõita. Enne sõidu algust pakud, kui kaugele see sõidab enne, kui otsad annab. Ning kui pakud ligilähedale, siis saad auhinna.
Vennanaise jaoks on see tunnustustväärt, kui naisterahvas oskab autode kallal midagi teha. Ning kui hakkasin akusid ümber tõstma, leidis ta, et see on jäädvustamist väärt.

Ma jäädvustasin ka korra, aga mitte seda, vaid....

SWAG!!

Söpsud. Õhtut teiega on olnud nii mõnusad.. ja naljakad... ja idiootsed.. ja pikale venivad. Aga kindlasti väga mõnusad. See on kõige tähtsam.

Ühel sellisel õhtul kohtasime ka uut tegelast, kellega sõbraks saime. Ta meiega ei tahtnud eriti sõber olla, aga sellest pole hullu.

Ei, nad ei pissi jõkke, nagu tunduda võiks. Sattusime peale, kuidas ligi 20 nahkhiirt silla all jõe kohal 10-15cm kõrgusel putukaid püüdsid. See oli päris lahe vaatepilt.


Jõudsin kirjutamisega siia maale ning sain aru, et see tuleks liiga pikk, et ühte postitusse mahutada. Seega - see you real soon.

-Geete.