Thursday, April 5, 2018

Meie elu Moree's

Kui eelmine kord sai sellel kohal ja teemal üsna lühidalt peatatud, siis täna võib juba pikemalt rääkida. Sellel lihtsalt põhjusel, et asjad on piisavalt paika loksunud ja lahtiseid otsi on tunduvalt vähem.
Saabusime siia ju nii, et meil ei olnud ei kohta ega rahagi, ka tööd ei olnud silmapiiril. Räägib vist enda eest, kui väga meile elu Stanthorpes ei meeldinud, et sealt ilma plaani pidamata jalga lasime.

Moree võib iseenesest olla koht, millest paljud võib-olla kaarega mööda käivad. Selle lühikese siinveedetud aja jooksul olen pidanud ootama politseikoera järgi, kes autovarga jälge ajades meie aeda hüppas ning kuidas vanatädikest toidukohast paarikümne meetri kaugusel rööviti, kuigi inimesed istusid sealsamas. Ent seni ei ole see olnud tegur, mis paneks mõtlema, et järsku ei ole see koht, kus peatuda tahaks.

Miski on justkui veidi hinge pugenud. Võib-olla need inimesed, kes sind parasjagu ei röövi või aknaid sisse ei loobi..?
Tegu on väikelinnaga ning seda annab tunda. Tänaval vastu jalutava tädikese näol on lai naeratus ning küsib, kuidas läinud on, mis siis, et pole varem kohtunud. Ja vastus sellele küsimusele ei pea olema piinlikult viisakas "Hästi, ning sul?". Olgu, enamjaolt ilmselt ongi, kuid oleneb olukorrast. Aga tundub olevat üsnagi tavaline, et vastus on aus ning kui läheb kehvasti, siis öeldaksegi. Ei panda nii palju aega ja energiat võltsfassaadi loomisele, et näidata kui hästi kõik läheb. Läheb sitasti ja nii ongi.

Ilmaennustust vaadates ei pane kulmu kergitama, kui järgmised 5 päeva lubab 35 kraadi sooja. Alla 30 ei ole siin veedetud ajal seni olnud . Hakkab vaikselt harjuma. Ilmselt plussiks on ka see, et siinkandis ei ole kuigi niiske ja lämbet kuumust tuleb harva ette. Õhtud on ideaalsed, et lühikeste riietega aias istuda ja külma joogi libistamise saatel kaarte mängida või tähti vaadata. Vahel tuleb koduste järgi igatsus peale ning siis vaatan taevasse ja otsin mõne ereda tähe ning mõtlen, et oeh, järsku me vaatame mõlemad praegu sama tähte. Ning siis meenub, et perse küll, esiteks ei näe nad seal teiselpool maakera ühtegi tähte praegu ning veelvähem samasid tähti.

Aga too serblaste perekond, keda eelmine kord moka otsast mainitud sai, on meid juba üsnagi omaks võtnud. Tunne on hea, tõsiselt. Nagu oleksime teretulnud, samas seda olen mitmes kohas tundnud.  Näiteks on tänaval ligi tuldud uurima, et kust me pärit oleme (kuna omavahel suhtlesime eesti keeles) ja on öeldud, et oleme teretulnud ning soovitud edu edasistes tegemistes. Kas pole mitte südantsoojendav?








Kui pead kõige osas improviseerima - kuidas elektrit ja valgust õue saada, kuidas ja mille peal süüa teha, kuidas ja mida toidutegemisel kasutad ja mida teha, kui kuumaaluseid ei ole. 








Tavaline õhtupoolik Moree tänavatel. 








Sipelgatõrje täies hoos. 
Need tõpranahad ju pressivad end igale poole. 







Õhtuse kaardimängu katkestas pisike geko. Jube armas tegelane oli tegelikult. 








Kui on vaba päev ja ausalt ei viitsi riideid vahetada ning pood on linna teises otsas, aga samas ei taha autoga ka minna, ent vetsupaber on otsas. 







Aga tervitan teid palmi alt ja varsti kirjutan jälle!

Wednesday, March 28, 2018

Brisbane - Stanthorpe - Texas - Moree

Vahepeal oleme üsna palju liikunud ja muutunudki on palju. Mis täpsemalt, sellest siis kohe lähemalt. 
Järgnev tekst on kirja pandud jooksvalt kahe viimase nädala vältel. 




Brisbane (11. märts - 17.märts)

Käes on neljapäev ning lõpuks sain oma tax file numbri. Kuna iseenesest ei ole plaanis kauaks siia jääda, siis ei taha ka end siduda nii kauaks selle tax file numbri ootamisega (mis võib võtta kuni 28 tööpäeva). Helistasin maksuametisse ning esimesel katsel pärast 7 minutit ootamist anti eitav vastus ning öeldi, et pean siiski ootama, kuna tegu on konfidentsiaalse isikliku infoga. Heakene küll. Helistasin veidi aja pärast tagasi ning minu õnneks vastas teine neiu ja tema oli rõõmsalt kohe valmis numbrit andma, kui seletasin olukorda. Vastasin mõningatele küsimustele, et kinnitada isik ja nii lihtne see oligi! Käisime ka pangas, homme lähme tagasi ning siis saab lõpuks pangakaardiga ka ühele poole.
Sai raamatukogus lugejakaarti tegemas käidud ning veidi vajalikke asja prinditud. Võib vist öelda, et olenemata hilisest ärkamisest oli üsnagi produktiivne päev. 

Kraade oli varjus 30 ja ma sulasin nagu mahlapulk päikese pinnal. Imestan, et elus veel. Aga küllap tuleb harjuda, sest ega see eluke siin selline ongi.


Stanthorpe (17.märts -23.märts)

Brisbanes olles (16.märts)  saatis Rauno oma CV'd laiali ning juba 17nda hommikul sai kõne Stanthorpe tööhostelist, et otsitakse õunafarmi korjajaid. Juba paar tundi hiljem istusime kõigi oma kodinatega bussile ning peale kolmetunnist sõitu (kus nägin ära ka oma esimese känguru; ta oli küll tee ääres surnud, but still) olime jõudnud 240km edela suunas asuvasse väikelinna Stanthorpe.
Järgmisel päeval oli juba meie esimene tööpäev.
Sealt saime paar olulist õppetundi, milleks on:
Esiteks - kõik austraallased ei ole toredad (üllatus, eksole).
Teiseks - picking (korjamine) ilmselt ei ole meie jaoks.
Kolmandaks - sellist tüüpi kombot ei maksa otsida, kus sisuliselt hostel võtab sult raha, et sulle töö leida. Hostel oli kallis, miski ei õigustanud seda hinda ning lisa pidi maksma sisuliselt iga liigutuse eest.

Sain seal ka elu ühe kõige hullema päikesepõletuse, nii et ei saanud ei istuda ega astuda ja ega avalikult kuhugi väga minna ka ei julgenud selle keedetud vähi välimusega. Aga lohutasin end sellega, et ega ilma selle põletuseta oluliselt parem välja ei näe. 
Pildil ei ole nii hästi näha, kuna oli veidi hämar, aga olemine oli üsna huvitav. Praegu juba vahetan edukalt nahka. 




Motiveerisime teineteist ning näiteks ühe kindla kivi juures oli meil nö soovimiskoht, millest igapäevaselt mööda sõitsime. Kordamööda igal tööpäeva hommikul sai üks meist öelda koha või tegevuse, mida Austraalias olemise ajal tahaks külastada või teha. Teadmine, et meid ei seo miski mingi koha või tegevusega on vabastav. Kui miski ei sobi, siis pakid oma seitse asja kokku ning liigud edasi, avastad ja otsid midagi, millega oled rahul. 


Egas me Stanthorpes oluliselt rohkem pilte ei teinudki, seda enam et Rauno telefon vahepeal lõplikult saba andis. Paar pilti istanduses ning mõni klipp, mis ilmselt mingi aeg leiavad oma tee videosse. Aga seda kunagi hiljem. 






Kui olime Stanthorpes olnud 6 päeva (millest 5 olid tööpäevad) otsustasime, et meile aitab ning õhtupimeduses peale tööd pakkisime oma asjad ja järgmisel hommikul olime juba teel. Me küll ei teadnud kuhu või kuidas ja avastasime end üheksa paiku vihmases ning tuulises Stanthorpes ringi kakerdamas ja öömaja otsimas.  Mida siis seal eriti ei olnud, oligi öömaja. Istusime siis mõnda aega kesklinnas ühe kohviku ees pingil, mängisime kaarte, ajasime lolli juttu ja tundsime end taaskord "töötute ja kodututena", kui pingi all kilekotis salaja võikusid meisterdasime ja varjatult neid süüa üritasime. Pakuti isegi meid kuhugi edasi sõidutada, sest märgati, et olime veidralt kaua juba oma tavaariga seal istunud. Ent päris kodutuks me siiski ei jäänud. Või siis vähemalt päris tänavale. Pealelõunal sõitis 100km kauguselt kohale Lauri, kes meid lahkesti peale korjas ning endaga Texassesse tõi. 


Texas (23.märts - 27.märts)


23ndal saabusime siis Texasesse. Võrreldes Stanthorpe ja Brisbane lopsaka rohelusega on tegu tunduvalt "tüüpilisema" kujutluspildiga Austraaliast. Kuivanud rohuväljad, veidi kiduramad puud ning igas suunas näed kaugel silmapiiril mägesid. Ja need kuradima sipelgad igas suunas kuhu vaatad. 
Soojakraadidest ka siiani puudu tulnud ei ole. 
Linnake on väga vaikne ja rahulik, aeg justkui seisaks ning kõik teavad kõiki. 

Kui Stanthorpes polnud sisuliselt aegagi, et vabalt võtta ja lõõgastuda, siis Texases olles meil kohustusi ei olnud ning saime puhata veidi. Tekkis võib-olla ka teatud igavus ning kohe näete selle tulemust. 








Rauno ostis endale selle populaarse musta kilemaski, mis pidavat poorid puhtaks tõmbama. Õnneks või kahjuks ta ei lugenud, kuidas seda tegema peab ja ma olen nende piltide ja videote peale vähemalt viimased 3 päeva naerda saanud. Ta hõõrus end kaelast ülespoole üleni kokku, sealhulgas ninaaugud, kõrvad seestpoolt, silmalaud, kukla, juuksed, kulmud ja ka ripsmed. Tulemus on allpool. 




Siia jäime neljaks ööks ning liikusime teisipäeva (vara)hommikul kolmekesi koos Moree poole, kus Laurit juba ootab töö ning Rauno ja mina ka miskit leida üritame. 

Moree (27.märts - ...)

Siia saabudes ei olnud ei minul ega Raunol tööd ega kohta, kus olla. Ent kõik laabus kuidagi väga kiiresti. Lauri uus töökaaslane juhatas meid motell/toidukohta, mis on väga viisakas ning armas ja see kuulub imetoredale serblaste perekonnale. Vestlesime omaniku ja pojaga ning käisime täna (28.märts) nö esimesel proovipäeval. Seal saame edaspidi ka elada, kuid hetkel oleme Lauri hostelis nädalakese. 

Plaanid võivad küll alati muutuda, kuid tundub, et võime siia pidama jääda kuskil 4ks kuuks. 
Täpsemalt mõne aja pärast. 




Rauno: 

Nonii, kas Geete tõesti lubab enda blogisse mul midagi kirjutada?! Oh saangi. Tere kõik see pere! Mina olen Rauno :)
Kiiresti rääkides - siis tõesti, oleme saabunud Moreesse, kus on meeletult palav. Pikki riideid ei kannata isegi mitte vaadata, kandmisest rääkimata. 
Saime Geetega omale töö kusagile Take Away restorani, mis on justkui pereäri. Seal on mitu põlvkonda koos, kes seda kõike juhivad. Lisaks restoranile on neil ka motell, kuhu õigepea loodame kolida järgnevaks neljaks kuus. Kindlasti saab olema see kõik meeletult põnev, sest pole ühtegi päeva, kus meil nalja ei oleks saanud.

Nimetagem meid käsnakallekantpüksteks, kes töötavad restoranis valmistades burgereid ja muid kiirtoite, mida inimesed lausa nõuavad. Täna sai isegi proovitud neid burgereid. Need on meeletult head. Pole elusees saanud nii head burgerit. Võrratu. 

Vabal ajal me mängime kolmekesi kaarte. Meie lemmik mängud on: valetamine, hiina turakas, päike, must notsu. Ps! Geete on superhea valetaja selles mängus, aga ma olen tema süsteemile juba pihta saanud ja enam tal see ei õnnestu minuga :) Las mõtleb välja uue süsteemi :)

Kolmekesi on meil tegelikult tore, kus motiveerime ja heas mõttes narrime üksteist. Loodame, et kõik sujub kenasti ja saame hakkama. Ma tean ja tunnen seda. 

Seniks kõigile kenat ilma ja jääme ootama Austraalia sügist, mis on soojem, kui Eesti suvi.


PS! See oli minu esimene kord kirjutada Geete blogisse. Loodan, et mitte viimane. :)



Monday, March 12, 2018

Greetings from down under!

Kes viimasel ajal vähegi mu Instagrami pilgu visanud on, siis ei ole vist saladus, et olen seiklusterohke retkega jõudnud omadega Austraaliasse. Täpsemalt Brisbane. 

Muljed? Muljed on head. Lausa väga head. 
Üleeile, ehk minu esimesel päeval, käisime Binna Burra lähedal Lamingtoni rahvuspargis väiksel (khm.. 13km?) matkal. Kui kunagi väiksena vaatasin loodussaateid ning mõtlesin, et oh sa pühadevahe, sellist asja minu silm küll kunagi ei näe, siis vot, siin ma nüüd olen. 
Nägime seal vihmametsas quokkat ja kuulsime papagoisid ning jões kivide vahel vaatas meile vastu üks sinise ja punase kirju sõjakas vähk. Loodus ise oli imeilus. Täpselt kõrgust ei oska öelda, aga olime täitsa pilvede vahel. 
See loodus ning maastik on nii võimas, et tekitas tunde, nagu oleksin tibatilluke. 

Oma ringiga jõudsime omadega üsna kõrge koseni, kus sai ka veidi supeldud. 
Ütleks nii, et esimese päeva kohta üks paganama hea elamus. 























- - -



Õnneks siiani on temperatuur olnud mõistlik. Vahel veidi vihmane, kuid oludega harjumiseks on see ideaalne.

Kui seda siin kirjutan, istun oma hostelitoa rõdul, kust avaneb vaade linnale ning linna taga kõrguvatele mägedele. Mida muud elult tahta? Okei, hea töö võiks ka saada, siis oleks juba 5+. 

Üleeile öösel käisime Brisbane kesklinnaga tutvust tegemas. Ei jõuagi kõike kirja panna, aga lemmik oli keset linna paiknev suur park, mis näeb ise välja nagu tilluke vihmamets, kus on linnud ja sisalikud ja muud tegelased. On ka tehislik rand suplemiseks, kohvikud ja silmailu on rohkem kui küll. 

Tohutult meeldib see, kui kirev siin on. Eks ta üks paras nö kultuuride sulamispott ole. Tänav on läbi pikitud erinevate rahvuslike toidukohtade ning väikeste kaupluste ja äridega. Inimesed on sõbralikud ja abivalmid ning kogu õhkkond on hoopis teine. 









Järgmise korrani!

Friday, March 9, 2018

Update

Oleks vist aeg.

Lisaks sellele, et olen kodutu ja töötu (nagu eelmises postituses selgeks tehtud sai), istun momendil Qataris Hamad International lennujaamas. Ilma passita, ilma viisata. Lend Helsingist hilines tehnilistel põhjustel ligi 4 tundi(mille me lennukis istudes pidime ära ootama), seega jäin maha järgnevatest lendudest.

Siinkohal vist peaks mainima, et ma pole kunagi varem lennanud. Seda enam, et üksi. Eile hommikul ärgates esimene mõte oli "Today is the day I'm gonna die". Ma kartsin lendamist. Ja kui pisikesele logudikule Tallinnas istusin, siis tundus, et õigustatult. See nagises ja raksus ja raputas ja oli nagu straight outta 80s. Aga kokkuvõttes oli ilmselt vana trammiga Kopli liinidel täis hooga kurvi võtmine õudsam.

Nüüd juba peaaegu hakkas meeldima.

Ja siin ma siis istungi. Võeti mu dokumendid ja viisa, et uurida, mis võimalusi on. Kindlat vastust veel ei ole saanud ning olen oodanud juba pea kaks pool tundi. Üks hetk öeldi, et kui poole tunni pärast pole mind keegi üles otsinud, siis läheksin ise check in'i uurima. Läksin. Keegi ei tea kus või mis ning neil ei olegi ühtegi eestlase passi. Lõpuks tuli välja, et tegelikult vist ikkagi on. Aga lennufirmalt vastust ei ole saanud, et mis minust siis saab. Kas raatsivad mind kuhugi lennukile pressida või pean kohale ujuma. Õnneks mul on looduse poolt antud päästerõngas.....

Niisiis... praegu tean ma umbes sama palju kui teie. 

Wednesday, February 28, 2018

23-aastane, töötu ja kodutu

Kas pealkiri sai pisut clickbaitish? Võib-olla, aga sisuliselt ei olnud seal midagi valet. 

Tiksun omadega vaikselt 24ndasse eluaastasse ning mõni aeg tagasi jõudis kohale, et keskkooli lõpetamine ei olnudki "alles", kuigi see nii tunduda võib. Ma ei taha ajal käest libiseda lasta, maha magada parimad aastad ning seda hiljem mitte mäletada, sest midagi märkimisväärset ju ei juhtunudki.
Kui ma mõtlen, et ma ei taha 60 aasta pärast suurt midagi kahetseda, siis pigem pean silmas seda, et ma ei taha kahetseda kasutamata võimalusi. 

Seega otsustasin asja kätte võtta ja midagi muuta. 

25.veebruaril oli viimane tööpäev ja olen nüüd töötu. Täna andsin korteri üle ning olen sisuliselt kodutu (okei, tegelikult kodutu päris ei ole but for the sake of the title....)

Esimesed olulised sammud on tehtud. Kuid juba väga varsti läheb õige seiklus lahti. Eks siis räägib lähemalt. Aga üht võin öelda, et põhjust kirjutamiseks saab hulga rohkem olema. 






Tänaseks kõik.


Sunday, August 6, 2017

Lapsesuu

Kuskil tunni jooksul panin kirja Riko (6) killud ning mis ta ütles, kui ninatarka mängis.




Palusin Maril midagi tuua
Mari: Miks sa ise ei lähe?
Ma: Mul jalg valutab   (väänasin jala välja)
Riko: Jah Mari, anna jalgadele valu


Ma: Mari, ütle vähemalt üks tark asi päeva jooksul
Riko: Räägi näiteks, kuidas pidurikettad töötavad


Riko: Ai, ära astu mu varvaste peale oma kannidega


Ma: Jah, oleks pidanud juba abielu registeerimise ajal kibe karjuma
Riko: Jah. Kibe, kibe pissihäda on


Vaatasime registreerimisest pilte
Ma: Miks sa suudlemise pildi peale naerma hakkasid
Riko: Ta suudleb nagu suurt varvast


Ma: Ole tasa ja rahune
Riko : Okeeeeeiii, Talas