Riksi 2. sünnipäev vol.1
Kaalusin siin enda ette, kas täna kirjutada blogi või mitte. Olin suure dilemma ees, kuna olen kohutavalt väsinud. Aga siis tuli meelde, mis rotimürki ma täna sõin ja otsustasin, et pean ikka kirjutama, muidu homseks läheb juba meelest ära.
10.juulil oli mu vennapoja sünnipäev ning ta sai kaheseks. Täna, kui nädalavahetus sai alguse, oli tema sünnipäeva tähistamine. Seltskond oli väga tore ning õhtu oli üllatavalt tore, mis on ülimalt positiivne. Kohe sellest lähemalt, aga kõigepealt räägin sellest rotimürgist... selle pärast ju üldse hakkasin täna kirjutama.
Riko Kose-vanaema tõi kolme sorti mingisugust imevidinatega delikatessjuustu. Üks oli kuivatatud nelgiga, üks jõhvikatega ning neist kõige isuäratavam nägi välja punahallitusjuust. Neist kolmest kõige isuäratavam siis, kui täpne olla. Ausalt öeldes ei tõmmanud ükski neist, kuid viisakuse mõttes (ok ok, tegelt selleks, et end ka söögikultuuriga kurssi viia) maitsesin. Kolmest sordist valisin üheainsa tükikese, ning see oli punahallitusjuust. I have never been so wrong. Mingil teadmata põhjusel ma enne suhu panemist seda ei nuusutanud, mida tavaliselt teen iga kahtlasemat sorti toidu puhul. Ma ei oskagi seda ühegi olemasoleva sõnaga kirjeldata või iseloomustada seda olukorda... "food rape" oleks ehk midagi ligilähedast?
Selle juustu maitse oli minu jaoks midagi sellist, millisena kujutaks ma ette roiskunud liha. Lõhn oleks tegelikult juba maitse reetnud(aga ma ju ei nuusutanud enne). Ma vist mälusin seda juustutükki minut aega, enne kui selle vägivaldselt alla neelasin - teised kõik sõid, ei hakanud nende isu ära ajama sülgamise, oksendamise või muu säärasega. Vähemalt mitte avaliku oksendamisega... ma nüüd ei olegi päris kindel, kas midagi kahtlast(seoses oksendamisega) juhtus vahepeal või mitte, kuna juustu maitse oli lihtsalt nii uskumatult rõve, et see summutas kõik muud maitsed. Ma usun, et olin nii haaratud selle jubedusega toimetulekust, et oleks keegi tol hetkel minuga vestlust alustanud, oleks ma lihtsalt piinatud pilguga tühjusesse vahtinud ning inimest ignoreerinud.
Just täpselt selliste asjade pärast on mul "trust issues". Kuidas saab üks niivõrd normaalse väljanägemisega ja sugulusega(sinihallitusjuust, mmmmm) asi maitseda nii surmavalt.
Huh, saingi selle nüüd südamelt ära. Kohe hakkas kergem.
Tegime ka õhupüssiga täpsuslaskmist, kus ma suutsin naiste suutlikkust ka ikka tõestada. Venna ülesandeks sai "õele mitte alla jäämine".
Aga siis tulid lõpuks kapist välja ka teised nais-pro-laskurid Anni ja Anni õde Marje. (Ma homme panen siia ka Annist üliproffesionaalsed laskurasendi pildid. Täna ei hakka panema, kuna telefoni juhe on allkorrusel)
Aga tänaseks vist siinkohal lõpetan. Homme jälle.
-Geete
10.juulil oli mu vennapoja sünnipäev ning ta sai kaheseks. Täna, kui nädalavahetus sai alguse, oli tema sünnipäeva tähistamine. Seltskond oli väga tore ning õhtu oli üllatavalt tore, mis on ülimalt positiivne. Kohe sellest lähemalt, aga kõigepealt räägin sellest rotimürgist... selle pärast ju üldse hakkasin täna kirjutama.
Riko Kose-vanaema tõi kolme sorti mingisugust imevidinatega delikatessjuustu. Üks oli kuivatatud nelgiga, üks jõhvikatega ning neist kõige isuäratavam nägi välja punahallitusjuust. Neist kolmest kõige isuäratavam siis, kui täpne olla. Ausalt öeldes ei tõmmanud ükski neist, kuid viisakuse mõttes (ok ok, tegelt selleks, et end ka söögikultuuriga kurssi viia) maitsesin. Kolmest sordist valisin üheainsa tükikese, ning see oli punahallitusjuust. I have never been so wrong. Mingil teadmata põhjusel ma enne suhu panemist seda ei nuusutanud, mida tavaliselt teen iga kahtlasemat sorti toidu puhul. Ma ei oskagi seda ühegi olemasoleva sõnaga kirjeldata või iseloomustada seda olukorda... "food rape" oleks ehk midagi ligilähedast?
Selle juustu maitse oli minu jaoks midagi sellist, millisena kujutaks ma ette roiskunud liha. Lõhn oleks tegelikult juba maitse reetnud(aga ma ju ei nuusutanud enne). Ma vist mälusin seda juustutükki minut aega, enne kui selle vägivaldselt alla neelasin - teised kõik sõid, ei hakanud nende isu ära ajama sülgamise, oksendamise või muu säärasega. Vähemalt mitte avaliku oksendamisega... ma nüüd ei olegi päris kindel, kas midagi kahtlast(seoses oksendamisega) juhtus vahepeal või mitte, kuna juustu maitse oli lihtsalt nii uskumatult rõve, et see summutas kõik muud maitsed. Ma usun, et olin nii haaratud selle jubedusega toimetulekust, et oleks keegi tol hetkel minuga vestlust alustanud, oleks ma lihtsalt piinatud pilguga tühjusesse vahtinud ning inimest ignoreerinud.
Just täpselt selliste asjade pärast on mul "trust issues". Kuidas saab üks niivõrd normaalse väljanägemisega ja sugulusega(sinihallitusjuust, mmmmm) asi maitseda nii surmavalt.
Huh, saingi selle nüüd südamelt ära. Kohe hakkas kergem.
Tegime ka õhupüssiga täpsuslaskmist, kus ma suutsin naiste suutlikkust ka ikka tõestada. Venna ülesandeks sai "õele mitte alla jäämine".
Aga siis tulid lõpuks kapist välja ka teised nais-pro-laskurid Anni ja Anni õde Marje. (Ma homme panen siia ka Annist üliproffesionaalsed laskurasendi pildid. Täna ei hakka panema, kuna telefoni juhe on allkorrusel)
Aga tänaseks vist siinkohal lõpetan. Homme jälle.
-Geete
Comments
Post a Comment