Naljatilad
Jälle uurisin telefoni märkmikku ja avastasin palju asju, mille olin ära unustanud.
Enne veel.. Eile käisin jälle sõberitega Kohilas võrku mängimas. Olin päevast kohutavalt väsinud ja õhtul rattaga vastutuules sõita oli veel kohutavamalt väsitav. Kui kohale jõudsin, olin suhteliselt zombi. Aga siis mängisime võrku ja eluvaim tuli nagu peaaegu sisse isegi. Vembukalt oli ka kaks inimest. Tüdruku nimi on Helen aga poisi nime ma küll ei mäleta. Nagu ikka, läks asi käest täitsa ära, kuna me L.-ga koos ei ole just kõige normaalsemad. Ja siis üks hetk leidsime me liiva seest kassi ekskremendi ja enam me mängida ei tahtnudki.
Õhtul chillisime Merilini verandal, mängisime kaarte ja sõime arbuusi, kummikomme ja kirjut koera. Mul olid mingid eriliselt haiged naerutuurid ehk ma üritasin teistele midagi seletada, aga kuna ma naersin nii kõvasti, siis absoluutselt mitte midagi aru ei saanud ja teised ainult naersid mu naeru peale. Millest on kahju... sest ma tahtsin head nalja rääkida...
Kuna õhtu oli jõle külm, siis me üritasime end L.-ga kahekesi üksteise kaisus pressida ühekohalisse aiatooli, mis tuli välja nii, et pooled jäsemed surid ära. Aga kuna ma üritasin arbuusi süüa nii, et seda kuidagi L.-le pähe ei tilgutaks, siis pidin seda hoidma enda pea kohal ja maitea kus veel, nii et mahl mulle endale silma ja krae vahele tilkus. Aga paraku olid mul ka siis veel naeruhood ning ma kogemata puristasin näiteks arbuusimahla talle pähe ja lennutasin arbuusiseemneid talle isegi kõrva taha ühe korra.
Kuna see blogipost on suhteliselt L-põhine, siis üks L. pärl siit veel ...
Seisime burksiputka juures ja ootasime oma grillburgereid, mhmh mhmh, ja rääkisime juttu. L. seisis, toetudes käsivarrega vastu bussika akent. Aknal ilutses väike plakat kabanossi pildiga. Keset lauset vaatab L. korraks selle plakati poole ning sõnab tuimalt "Ole vait, kabanoss" ning räägib siis minuga edasi sealt, kus pooleli jäi.
Siis käisin küll korraks igasugused imelikud mõtted peast läbi. Ja ma veel arvasin, et mul on kujutletavad sõbrad..
Tsau.
Enne veel.. Eile käisin jälle sõberitega Kohilas võrku mängimas. Olin päevast kohutavalt väsinud ja õhtul rattaga vastutuules sõita oli veel kohutavamalt väsitav. Kui kohale jõudsin, olin suhteliselt zombi. Aga siis mängisime võrku ja eluvaim tuli nagu peaaegu sisse isegi. Vembukalt oli ka kaks inimest. Tüdruku nimi on Helen aga poisi nime ma küll ei mäleta. Nagu ikka, läks asi käest täitsa ära, kuna me L.-ga koos ei ole just kõige normaalsemad. Ja siis üks hetk leidsime me liiva seest kassi ekskremendi ja enam me mängida ei tahtnudki.
Õhtul chillisime Merilini verandal, mängisime kaarte ja sõime arbuusi, kummikomme ja kirjut koera. Mul olid mingid eriliselt haiged naerutuurid ehk ma üritasin teistele midagi seletada, aga kuna ma naersin nii kõvasti, siis absoluutselt mitte midagi aru ei saanud ja teised ainult naersid mu naeru peale. Millest on kahju... sest ma tahtsin head nalja rääkida...
Kuna õhtu oli jõle külm, siis me üritasime end L.-ga kahekesi üksteise kaisus pressida ühekohalisse aiatooli, mis tuli välja nii, et pooled jäsemed surid ära. Aga kuna ma üritasin arbuusi süüa nii, et seda kuidagi L.-le pähe ei tilgutaks, siis pidin seda hoidma enda pea kohal ja maitea kus veel, nii et mahl mulle endale silma ja krae vahele tilkus. Aga paraku olid mul ka siis veel naeruhood ning ma kogemata puristasin näiteks arbuusimahla talle pähe ja lennutasin arbuusiseemneid talle isegi kõrva taha ühe korra.
Kuna see blogipost on suhteliselt L-põhine, siis üks L. pärl siit veel ...
Seisime burksiputka juures ja ootasime oma grillburgereid, mhmh mhmh, ja rääkisime juttu. L. seisis, toetudes käsivarrega vastu bussika akent. Aknal ilutses väike plakat kabanossi pildiga. Keset lauset vaatab L. korraks selle plakati poole ning sõnab tuimalt "Ole vait, kabanoss" ning räägib siis minuga edasi sealt, kus pooleli jäi.
Siis käisin küll korraks igasugused imelikud mõtted peast läbi. Ja ma veel arvasin, et mul on kujutletavad sõbrad..
Tsau.
Comments
Post a Comment