Jätkub
Mis tegelikult tahtsin veel eelmise postituse lõppu kirjutada, oli see,
et kord Merilini juures filmiõhtut lõpetades ning välja suundudes uitas
L. all korrusel ringi ning Meirilini pisikesed koerad hakkasid
haukuma. Kuna kell oli juba päääris palju ning ta ema magas, siis L. põgenes kööki tagasi, et koerad vait jääksid ning tahtis teiselt poolt
läheneda. Aga ta kahjuks kukkus mingi metall asja otsa, mis kolinaga
mööda põrandat lendas ning L.ise oli ka pikali maas. Minu arust
tuleb tal hiilimine päris hästi välja.
Liitusin vahepeal Veronika, Liisbeti ja L. DNA'ga. Juba esimene koosistumine oli päris mõnus. Asi, mida olen tegelikult juba mõnda aega igatsenud.
Üks õhtu plaanisime Piiriääre tänava võrguplatsil võrku. See on seal raudtee taga. Saime Hannaga varem kokku ning chillisime esialgu niisama. Teised tulid alles töölt ning jõudsid hiljem. Me niikaua mängisime mingite 11 aastaste võrguässadega võrku seal niikaua. Hiljem, kui teised meie kamba omad mängisid, käisin Maiuga ära ning tagasi jõudes olid kõik veidrate nägudega platsil ning seisid niisama. Kutsusid mind platsile, kuna "neil oli uus mänguplaan, strateegia ning et nad tahtsid uued võistkonnad moodustada". Sekund pärast seda, kui platsile astusin, olin juba näoli liivas ning seda kühveldati suure hoolega mulle pähe ja näkku ja selga ja igale poole. Ning pärast oli liiv igal pool. Reaalselt igal pool. Suhteliselt rõve oli üleni liivane olla, ning ütlesin pool naljaga, et nad on selle eest võlgu mulle jäätise. Sain hoopis kaks tükki. YAY.
Õhtuks oli kokku lepitud filmiõhtu Maiu pool. Esialgu liitusid ka Marek ja Ardo, kes üsna pea lahkusid. Olin õhtu tarvis tõmmanud paar draamat, mis pidid mu meelest jubevinged olema. Ma ei vaadanud aga ühtki treilerit läbi niiiing... it was pure crap. Vaatasime hoopis ühe vana õuduka läbi. Hommikul tegime pannkooke - yumy yum yumsies. Ning sel hommikul sain Maiult oma esimesed kitarriteadmised - ehk kuidas mõningaid akorde mängida. Ma oli superõnnelik, kuna mõni asi tuli peaaegu välja ning tegelikult olen juba ammu-ammu tahtnud kitarri õppida. Siis tekkis aga teine probleem - kust ma kitarri saan. Ja lahkelt pakkus klassivend enda oma laenuks, kuna ta ise ei mängi ning see seisab niisama. Möödas on sellest neli-viis päeva ning mu sõrmeotsad on nii valusad, et kehva on kirjutada. Mul on selline tunne, et varsti need lähevad katki.
Samal päeval, kui kitarri kätte sain, sai ka Kreete ja ta lastega kokku saadud. Mõnus aja maha võtmine ning lihtsalt jutustamine. Hea tunne oli pärast seda kohe.
Eile käisin jälle rattaga Kohilas (enne tundus see tee pikavõitu olevat, kuid nüüd, kui see tee on peaaegu et igapäevaseks saanud, pole see enam mingi probleem). Mängisime esialgu noortekeskuse taga katusealusel laual mingit ägedat lauamängu Hanna, Mareku, Ardo ja Karinaga(kes ei mänginud) ning hiljem mängisime pisut kossu - 21'hte ja kümmet ning oh my, kuidas ma naersin. Pole kaua niimoodi naernud.
Ükspäev hoidsin Rikot. Kuna magama sai eelmine päev/sama hommik väga hilja, siis uni oli suur-suur. Lootsin, et ta oma tavalise oleku ehk supermarakrati asemel on rahulikumat sorti. Tuli aga välja, et ta oli uimasem kui mina. Vahepeal kahtlustasin, et tal on palavik, kuna üks väike laps ei ole ilma põhjuseta never-ever nii rahulik. Aga palavikku tal õnneks ei olnud.
Aga siit siis pildid.
Esimesed lilled, mille Riko mulle korjanud on.
Üks päev korjasin ise karikakraid ning Riko tahtis neid endale. Andsin need talle ja ütlesin, et ta kingiks need oma emmele. Siis ta sammuski üllalt emme poole oma kingitust üle andma, aga poole tee peal märkas ta kassi. Ta nüpeldas siis mu uhke karikakrakimbuga kassi nii läbi, et enamus karikakrad olid pooleks. Pidin salaja need võsasse viskama ja uued korjama.
Kena päeva jätku soovivad Geete ja Riko.
Comments
Post a Comment