Karums ja heinategu

Hellõu.

Viimased nädal aega on tegelikult õudselt kiiresti läinud. Ei teagi, kas selle pärast, et pidevalt on väsinud olemine ja siis aeg lihtsalt ujub sujuvalt mööda, nii et ei pane tähelegi, või on asi milleski muus.
Esmaspäeval juba laagrisse minek. Sellise mõnusa ärevuse tekitab see mõte, kuna taaskord vähemalt pooli inimesi sealt ei tea. Miskipärast on selline tunne, et see on miskit meeldejäävat ja mõnusat.

Täna käisin üle umbestäpselt 100 aasta esimest korda vanematega koos poes. Siia maani olin ikka mõelnud, et mida võivad kaks inimest Kohila suuruses kohas šopates niiiiiiiiii kaua teha - ülemõistuse lihtsalt. Tänane oli hea meeldetuletus sellele siis. Esiteks tuleb iga tuttava näo juures jutustamas ja heietamas käia. Neid, kellega ei suhtle enam aastaid, neid tuleb riiulite vahelt vaikselt jälgida ja muljetada "appikene, ma ei suuda uskuda... ta on nii muutunud ikka". No olgem ausad, kui palju võib üks keskealine inimene paari aasta jooksul muutuda? Oleks siis jutt arengueas lapsest või midagi. Ja siis neil on kahe peale üks toiduainete nimekiri ja siis nad otsustavad keset poodi lihtsalt üks hea hetk lahku minna ja siis ülejäänud aja nad lihtsalt taidlevad mõlemad poes ringi ja otsivad üksteist. Sest et liiga lihtne oleks oodata seal piirkonnas, kus üksi jäädi ja oodata. Või siis helistada näiteks.

Ja siis ma ei osanudki ära otsustada, kellele ma seltsiks jään ning läksin oma asju vaatama.
Lõpuks olin väsinud juba sellest varahommikusest hullusest (sest et kell kümme on vara), kui inimesed lihtsalt hordidena laupäeva hommikul kogunevad poodi, et üksteist ostukärude alla ajada ja korvidega sinikaid lüüa. Ja siis ma lihtsalt lonkisin vahepeal suhteliselt suvalises suunas ja tundsin end lõpuks nagu Robinson üksikul saarel. Tundub, et ema vaikselt hakkab mind tundma õppima, sest keset kõige suuremat meeleheidet kõikide nende ärevate ja sibavate inimeste vahel ütles ema mulle pool sosinal : "Geete... Karums" ja osutas sõrmega piimatoodete külmleti poole.

No, nimeta veel üks inimene, kes võib täiesti suvalisest poestkäigust kirjutada säärase novelli.. I should get a life.


JOKE. Ma kohe jätkan.

Hiljem tegelesime heinaga. Nagu üks maal elav loomi omav perekond ennemuiste, tegime ka meie heina. Seekord kahjuks väikese ettevõtmisena ehk ei tarvitanud traktorit ning suurt traktorikäru ja ma ei saanudki olla mingi 5 meetrise heinakoorma otsas. Milline pettumus. Aga see-eest sai selja korda. Kes oleks teadnud, et isegi lihased suudavad ragiseda. Ma vähemalt loodan, et need olid mu lihased, mitte neerud või midagi. Lihtsalt üks hetk käis korraks vastutuules hanguga heinakuhja kärule viskamine üle jõu ja selg tegi sellist häält, nagu teeb katkine käigukast, aga ma olen päris kindel, et selgroog seda ei teinud.

Et endal elu põnevamaks teha ja adrenaliini saada, viskasin ema veepommiga. Ega seda ei tea kunagi, millega vastu võib saada. Kalossiga, pesukorviga või kiviga... ongi põnevam. Aga ta kutsus mind lollakaks ja läks auto nurga taha peitu, seisis provotseerivalt käed puusas ja lubas "issile kõik ära rääkida". Isa vastus oli, et lapsele ei tohi loll öelda. Ema küsis siis, et aga mida muud teha, kui veepommiga viskab. Isa ütles: "Peksa annan."
Ma ei tea... mu meelest on mul küll nii tore perekond, et liigutusest tuleb lausa pisar silma.
Aga igatahes asi lõppes sellega, et ema ja isa põgenesid nii, et isa isegi unustas ära, kuhu suunda ta käru jättis. Ma ei tea küll miks, kuna ma isegi ei plaaninud neid enam visata.

Homme tulevad meile külalised. Ka selle tõttu on ärevus sees, kuna pole neid vist ligi kaks aastat näinud. Tulid Eestisse ainult mõneks ajaks, sugulase juubelile ning lähevad üsna pea Saksamaale tagasi.

Aga ma nüüd lähen minema.
Kena õhtut.

-Geete