PP 2013

Nonii, tervitused kõigile. Eile lihtsalt ju jõudnud ega jaksanud kirja panna.

Mis siis nädalavahetusel aset leidis. Raplas toimusid Piiblipäevad 2013 - Päev enne homset.
Minu jaoks olid need esimesed Piiblipäevad ja sattusin sinna ka pooljuhuslikult. Minema pidi Steffi, aga olude sunnil jäi tal minemata ja pakkus, et äkki tahan tema asemel minna. Jaa ! Ei kahetse, suurepärane nädalavahetus oli.
Programm oli väga äge, inimesed olid toredad ja sõbralikud ning meeleolu oli super. Eternal ja 3D bänd olid ka väga head.
Kuna kirjutasin seal ligi 5 lehekülge blogimaterjali, siis ilmselt võiks siia ka midagi sünnitada. Ega midagi tähtsat ei olegi, väikesed vahejuhtumid ja märkused. (Enamust ei hakka kirjutama, kuna see koosneb suures osas emotsionaalsest tekstist :D )

Nädalavahetus oli õnnistatud hea ilmaga. Olgugi on kohati väga palav, aga see on parem, kui vihm ja torm.
Esimene päev oli suures osas niisama chill, kuna suurt siis ette ei võetud.
Teisel päeval käisime Kaius, et inimestele kooki ja muffineid jagada ning anda flaiereid kontsertile. Nojah, kui Kaius on suhteliselt kolm inimest ja need on ka palava päevaga tuppa pugenud, siis oli pisut nukker olla. Aga ei ole hullu. Osad istusid murul ning laulsid, osad jalutasid ringi ning rääkisid inimestega poe lähedal. Osad mängisid Kaiu lasketiiru esisel korvpalliplatsil.
Sain ka isegi napilt mängu, alguses peaaegu et ei lubatud. Aga siis tegi Ardo natuke häält ja voila, saingi. YAY. Pärast oli päka all vill, siiani on valus. Üks poiss mängis tallad aga üldse ribadeks. See oli päris karm vaatepilt.
Kaius poe juures lauldes lendas laivi üks umbes kahekümnendates poolpaljas rullnokk oma ATV'ga, sõitis üle muru otse maas istuva kamba juurde ja siis karjus kellegile, et täitsa kenasti laulavad. Siis irnus seal üksi ja teatas, et isegi tema oskab paremini laulda ning tuiskas ATV'ga jälle minema, õnneks.

Teine intsident... Appi, kui piinlik mul oli. Alles hiljuti üks sõbranna tegi nalja, et oh, pane oma telefonis ema nimeks "The mother of God". Pärast mõningat naljatamist paningi, aga unustasin tagasi muuta. Kuna ma sain põhimõtteliselt 5.juuni õhtul teada, et 7.juunil on Piiblipäevadele saan minna, siis ega pikemat mõtlemist just nagu ei olnud. Ja siis keset hommikust teenistust saalis inimeste vahel istudes heliseb mul telefon. Tõmban taskust välja ja ekraanil ilutseb "The mother of God". Hannal, kes mu kõrval istus, tuli näole priceless ilme. "Misjasja, kes see on?" Ma olin vist näost nagu tomat ja üritasin paari sõnaga pika jutu kokku võtta. See oli natuke awkward situatsioon.

PP õhtud olid sisustatud mõnusa spordiga. Lihtsalt inimesed kogunesid õue ja hakkasid korvpalli, võrku, jalkat ja kuuma kartulit mängima. Sain ka vahetevahel tänu kellegi julge häälele end sisse vingerdatud, üldjuhul poleks eriti julgenud. Väga mõnus oli. Pole niii ammu jalkat mänginud.

Rapla peal Hanna ja Adelega kõndides (vist olime vaid me kolm) sattusime peale, kuidas kaks väikest last aias mängisid. Umbes 5 aastane poiss, kes oma pisemat õde telefoniga sihtis ja nö tulistas. Mõtlesin, et võiks ka ju mängust osa saada ja hakkasin näpupüstoliga üle aia poisiga sõda tegema. Järsku tõmbas poiss jube tõsiseks ära  : "Mis sa tuled põrkama minuga vää?". Samal hektel sattus peale kurja näoga ema, kes kamandas pojal aiavärav otsemaid kinni panna. Neil oli seal ka pisike käsivarre suurune koer-vorst, kelle pea värava vahele jäi, kui poiss suure hooga seda kinni tõmbas. See oli valus vaatepilt, aga oleks vale öelda, et ma ei naernud. Jälle, piinlik...

Üks õhtu vaatasime Hannaga ta instagramist ühe tuttava kooliõe pilte. Ühe pildi peal poseeris ta prillidega, mis pani mind veidi mõtlema, kuna olin siiani olnud 104% kindel, et ta ei kanna prille. Mõtlesin, et äkki Hanna on targem.
"Oot, tal on prillid või?"
"Ei... see on lihtsalt, noh... swag" (ise oli täiesti tõsise näoga.)

Viimasel päeval, kui üritus juba läbi sai ja me rongi ootasime, mängisime pisut pinksi. Ma mängisin ühe mängu Ardoga.
Ardo : "Ma ei tea, mis seis on aga ma tean, et sul on 0 ja mul 10".
Jamh, pärast seda ma enam mängida eriti ei tahtnudki :D

Veel üks tarkusetera, kui te veel ei teadnud -
Paul Kattel : "Öökull on öösel peaalaspidi puu otsas ja hüüab ki-ki " (hiljem juba ku-ku)

Õhtul, kui rongile sai, olin omadega juba puruväsinud. Näha oli, et tegelikult olid kõik. Läksime Tallinna noortega sama rongiga. Igahates, nüüd tulevad siis pildid.

 Niisama kena päikeseloojang esimesel õhtul.

Ütlesin Hannale, et teen temast kauni reisipildi. Ta poseeris kohe kenasti.
Kuna Kohila omad jäid toitlustamise regamisele hiljaks, siis pidime seal sööma turbonuudleid ja pakisuppe. Õnneks seal ruumis, kus ööbisime, oli väike kööginurk ka. Muidu oleks puhta nälga jäänud.

Adele samuti poseerimas. 

Karina teesklemas, et ta magab väga sügavalt. Kahjuks või õnneks ei ole ta just kõige parem näitleja. 

Enne jutlust. 

Läksime flaiereid jagama, ning jõudsime otsaga välja maakonna laulupeo proovile. Nägin isegi sugulase ära, keda pole ammu näinud. Aga flaiereid seal jagada ei saanud, kuna kõik teised enne meid olid kõik inimesed juba läbi käinud ja neil oli juba suht kõrini üht ja sama juttu 4 korda kuulda. 

Viimne reliikvia (flaier nende käes), nagu nemad seda nimetasid. Pildil : Adele, Siim, Ardo.
Siim on üks tore ja armas poiss, keda PP'l kohtasime. Tal oli kangesti vaja, et siin blogis midagi temast ka kirjutatakse, seega.. täna on Su õnnepäev. Ta on 16 (kohe 17) aastane sõbralik, rõõmsameelne ja norimishimuline poiss. Ta on nagu päike, sest kui ta naeratab, siis terve nägu särab. Yay, loodan, et oled nüüd õnnelik.

Ta oli meie viisikus, kui flaiereid käisime jagamas ( Liisi oli ka, aga mingi hetk ta suundus rongijaama kadunud prille otsima).

Poisid leidsid endale tegevust. Aga vähemalt oli tore. 

Adelega sai pisut kiigutud ka. Kahjuks mitte üle võlli, aga siiski. 

Hanna arvas, et ta tahab pilti teha, kui jalkat mängin. Vähemalt tuli see tal hästi välja :D

Ardo siiras rõõm, kui avastasime, et Rapla poes on Kohila nimelise alusega kokad müügil. 
Näost on ju kohe näha, et see rõõm on siiras ja puhtsüdamlik.

Ja siis tekkis Paulil kange vajadus saltosid teha samal ajal, kui teised end mati peal üritasid mugavalt tunda. 

Lõpuks üritasin magama jääda, kuna ei jaksanud enam nende lolli juttu kuulata.

Tallinna omad saabusid rongijaama laulu röökides ja tähelepanu äratades. Vähemalt oli neil lõbus. Okei, meil oli ka tegelikult. 

Pisin üksi linna sõitma, kuna vend tahtis mind sealt peale võtta. Mõtlesin, et ooooh, kiirelt rongiga Kohilasse, siis koju ja magama. Aga ei. Läksime hoopis Kakumäe randa jalutama ja jutustama. Hoolimata suurest unest oli see tore ja naljakas. Tahtsime veel jäätist sööma minna, aga kuna kell oli enam vähem 12 öösel, siis sai minna ainult mäkki või hessi. Aga küll oli ühes kohas häda ja teine oli kinni, seega sõitsime vist läbi kaks hessi ja kaks mäkki, kuni lõpuks selle jäätise kätte sai. Suutsin iga peatuse vahel vist tukkuda ka. 

Ja siis ootasime keset ööd, millal saabub mu vennatütar Soomest. Pildil on siis ka näha, kuidas ärevad ja unised vanemad on kogunenud ümber bussi, et oma võsukest tervitada. 

Veel üks ranna pilt ära eksinud. 

Ootasime ja ootasime seal bussi juures Marit, aga ta ei tulnud. Lõpuks ilmus võõras lapsevanem bussist välja, mingi tüdruk rippus õlal, nagu ludu ja esitati küsimus : "Kes tunnistab omaks?". Mari-Ly ilmselgelt matsu ei jaganud ja hiljem ei mäletanud üldse, kuidas bussist välja sai.
Lõpuks sai issi sülle ja rõõmus oli kohe olla.



Ps. Eksami sain viie. YAY

Geete.