Kiired ajad
Pole ikka pääääris ammu bloginud. Põhjus on see, et kas olen kuskil lennus või lihtsalt nii väsinud, et ei suuda kirjutamisele pühenduda. Täna on nüüd üle mõne aja pisut vabam olemine. Liigendan viimase aja sündmused mitmeks postituseks, kuna ühe postitusena tuleks see liiga mahukas.
Aga alustame siis kuskilt...
Neljapäeval, 20.juunil oli meie lennul nö aktuse proov, kus sain aru, et siin saabki see teekond selleks korraks otsa. Veel viimaseid kordi piilusin kõik lennukaaslased üle ja pidevalt tuli naeratus näole, kuna nad on kõik nii toredad.. ja kalliks saanud. Veider on mõelda, et nüüd ongi kõik.
Sama õhtu läksin rongiga linna, Silja ja Babette lõpetamisele GAG'i. Õnneks rongiga ei pidanud üksi sõitma, kuna Annimari sattus ka samale rongile ja saime jutustada. GAG'i ees platsil sain lõpuks kokku Liisa ja Marettega ja ei pidanud üksi ootama. Nii hea oli näha neid kahte printsessi - Siljat ja Babettet. Silja nägi välja nagu tema ema pisikene koopia, ta on nii palju muutunud...
Hiljem rongiga tagasi sõites leidis aset järjekordne tore vahejuhtum..
Väsinuna ja näljasena seadsin end istuma vaguni otsas asuvale kahekohalisele istmele, kus tavaliselt keegi väga ei istu millegipärast. Lootsin leida rahu ja vaikust, et jalga puhata ja tee pealt kaasa ostetud toitu nosida. Mulle tavaliselt meeldib inimesi jälgida, vaadata nende käitumist ja olekut, et siis oletada nende iseloomujooni. Algus läks kõik kenasti, aga vist Tallinn-Väikses tuli peale üks meesterahvas, kes marssis ühest vagunist teise ning ei leidnud mitte kuidagi endale sobivat istekohta. Lõpuks istutas ta end mu kõrvale. Kõik oli ilus ja kena. Vaatasin ikka inimesi ning märkasin, kuidas ta mu käsi, kotti, jalgu ja kingi jõllitama hakkas. Kui päris aus olla, siis hakkas olukord pisut kummaliseks kiskuma, aga ei lasknud end sellest segada. Ta mässas oma kilekotiga, mille tihkelt meie vahele sättinud oli. Üks hetk ta otsustas, et tähelepanu, mis talle pöörasin, oli liiga vähene ning ta istus otse mulle vastu. Ta võttis seal pingi peal sisse poosi "draw me like one of your french girls". Vannun, et see ei ole nali. See poos oli konkreetselt selline.
Kadus viimanegi isu inimesi jälgida, kuna see tüüp oli väga veider. Vaatasin siis aknast välja ja üritasin mitte pead mujale pöörata. Mõne aja pärast väsis ta sellest poosist ära ning võttis sisse pisut igapäevasema oleku. Kuna ma ise mingisugust huvi üles ei näidanud ega tähelepanu ei osutanud, otsustas ta ohjad enda kätte haarata
"[insert some russian text]"
"Kuidas, palun?"
"Vabandust, tahtsin vaid küsida, kus teie sugune kaunis neiu elab?"
"Valin sellele küsimusele mitte vastamise"
"Miks?"
"Ei taha"
"Lihtsalt tahtsin teada, et kust niisugune kena neiu tuleb"
"Ei soovi vastata"
"Kohilas?"
"Ei soovi vastata"
"Raplas?"
"Ei soovi vastata"
"Miks mitte? Lihtsalt mõtlesin, et äkki te teate, kust nii kenad neiud tulevad? Teine kord siis tean, kuhu minna"
"Kahjuks ei oska sellele vastata"
Ta veel üritas midagi rääkida, aga ma jube keskendunud näoga hakkasin kuusepuid läbi rongi akna vaatama ja ta vist sai sellest imepisikesest vihjest aru, et ei soovi kontakti.
Ta veel jõllitas mind paar minutit ning... I shit you not, uskuge või mitte, aga ta hakkas seal minust konkreetselt meetri kaugusel oma nina nokkima ja kolle mu jalatsite poole loopima.
Mis mul ikka öelda on...
Hiljem rongijaamast rattaga koju vurades sattusin peale sellele, kuidas kuumaõhupall lendu hakkas tõusma. Sattusime isaga samal ajal seal olema, tema tuli just töölt ning jäi samuti seisma ja filmis. Võttis veel nii lahkelt mu koti, et kergem rattaga sõita oleks ning läks koju. Sellest punktist oli mul koju ligikaudu 4 kilomeetrit. Sõitsin siis kodu poole ja olin mingi 2-3 kilomeetrit jõudnud sõita ja vaatan, et isa sõidab uuesti vastu. Mõtlesin, et mis toimub. Tuli välja, et ta hakkas muretsema ning tuli vaatama, kus ma olen. Äkki ma näiteks surin selle 4km'sel teelõigul nälga, janusse või vanadussurma; eksisin ära maanteel, mis viib ühes suunas ning isegi ei hargne või näiteks kukkusin nendesse kuristikusügavustesse eurokraavidesse ning karjusin agoonias kraavi põhjas abi, kuid ei saanud ise välja. Neist kõigist tundub see viimane kõige tõenäolisem, kui aus olla.
Sai veel enne minekut aia vahelt stalkimis pilt Babette perest tehtud, kui tal GAG'i lõpetamine oli.
Leidsin vanalinnast endale uue lemmikauto.
Tahaks ka ikka ükskord selle riistapuuga sõitmas ära käia.
Tegin vennale sünnipäeva puhul tordi.
Aga enne seda veel.. Kuna vennal on praegu tööl suht hullud ajad ning tööpäevad on metsikult pikad, siis ta ööbis mingi aeg maja peal, mida meie lähedale ehitab, kuna seal sai rahu ja vaikust. Oma sünnipäeval pidi ta ärkama kell üks öösel, et tööle minna. Ma mõtlesin, et alustaks ta päeva kohe kenasti ja sooviks talle kiirelt õnned ära. 15 minutit enne ühte öösel korjas talle lilli ja läksin ukse taha istuma, ei tahtnud teda ise üles äratada. Kui juba haigutamist kuulsin, siis koputasin. Sellele järgnes täielik vaikus. Koputasin teist korda... mõne aja pärast oli kuulda vaikseid samme trepil. "Kes seal on?" üritas ta karuse häälega küsida. See oli liiga naljakas, et naeru kinni hoida ja ütlesin, et ta teeks ukse lahti. Sain natuke sõbralikult sõimata, kuna ta oli üksinda majas ja ööbis seal alles teist ööd. Ta arvas, et olen vaimse puudega tegelane, kes käib öösiti teiste inimeste aias ja maja ümber kolistamas ja pidi peaaegu südamerabanduse saama.
Näeme varsti jälle
Geete
Aga alustame siis kuskilt...
Neljapäeval, 20.juunil oli meie lennul nö aktuse proov, kus sain aru, et siin saabki see teekond selleks korraks otsa. Veel viimaseid kordi piilusin kõik lennukaaslased üle ja pidevalt tuli naeratus näole, kuna nad on kõik nii toredad.. ja kalliks saanud. Veider on mõelda, et nüüd ongi kõik.
Sama õhtu läksin rongiga linna, Silja ja Babette lõpetamisele GAG'i. Õnneks rongiga ei pidanud üksi sõitma, kuna Annimari sattus ka samale rongile ja saime jutustada. GAG'i ees platsil sain lõpuks kokku Liisa ja Marettega ja ei pidanud üksi ootama. Nii hea oli näha neid kahte printsessi - Siljat ja Babettet. Silja nägi välja nagu tema ema pisikene koopia, ta on nii palju muutunud...
Hiljem rongiga tagasi sõites leidis aset järjekordne tore vahejuhtum..
Väsinuna ja näljasena seadsin end istuma vaguni otsas asuvale kahekohalisele istmele, kus tavaliselt keegi väga ei istu millegipärast. Lootsin leida rahu ja vaikust, et jalga puhata ja tee pealt kaasa ostetud toitu nosida. Mulle tavaliselt meeldib inimesi jälgida, vaadata nende käitumist ja olekut, et siis oletada nende iseloomujooni. Algus läks kõik kenasti, aga vist Tallinn-Väikses tuli peale üks meesterahvas, kes marssis ühest vagunist teise ning ei leidnud mitte kuidagi endale sobivat istekohta. Lõpuks istutas ta end mu kõrvale. Kõik oli ilus ja kena. Vaatasin ikka inimesi ning märkasin, kuidas ta mu käsi, kotti, jalgu ja kingi jõllitama hakkas. Kui päris aus olla, siis hakkas olukord pisut kummaliseks kiskuma, aga ei lasknud end sellest segada. Ta mässas oma kilekotiga, mille tihkelt meie vahele sättinud oli. Üks hetk ta otsustas, et tähelepanu, mis talle pöörasin, oli liiga vähene ning ta istus otse mulle vastu. Ta võttis seal pingi peal sisse poosi "draw me like one of your french girls". Vannun, et see ei ole nali. See poos oli konkreetselt selline.
Kadus viimanegi isu inimesi jälgida, kuna see tüüp oli väga veider. Vaatasin siis aknast välja ja üritasin mitte pead mujale pöörata. Mõne aja pärast väsis ta sellest poosist ära ning võttis sisse pisut igapäevasema oleku. Kuna ma ise mingisugust huvi üles ei näidanud ega tähelepanu ei osutanud, otsustas ta ohjad enda kätte haarata
"[insert some russian text]"
"Kuidas, palun?"
"Vabandust, tahtsin vaid küsida, kus teie sugune kaunis neiu elab?"
"Valin sellele küsimusele mitte vastamise"
"Miks?"
"Ei taha"
"Lihtsalt tahtsin teada, et kust niisugune kena neiu tuleb"
"Ei soovi vastata"
"Kohilas?"
"Ei soovi vastata"
"Raplas?"
"Ei soovi vastata"
"Miks mitte? Lihtsalt mõtlesin, et äkki te teate, kust nii kenad neiud tulevad? Teine kord siis tean, kuhu minna"
"Kahjuks ei oska sellele vastata"
Ta veel üritas midagi rääkida, aga ma jube keskendunud näoga hakkasin kuusepuid läbi rongi akna vaatama ja ta vist sai sellest imepisikesest vihjest aru, et ei soovi kontakti.
Ta veel jõllitas mind paar minutit ning... I shit you not, uskuge või mitte, aga ta hakkas seal minust konkreetselt meetri kaugusel oma nina nokkima ja kolle mu jalatsite poole loopima.
Mis mul ikka öelda on...
Hiljem rongijaamast rattaga koju vurades sattusin peale sellele, kuidas kuumaõhupall lendu hakkas tõusma. Sattusime isaga samal ajal seal olema, tema tuli just töölt ning jäi samuti seisma ja filmis. Võttis veel nii lahkelt mu koti, et kergem rattaga sõita oleks ning läks koju. Sellest punktist oli mul koju ligikaudu 4 kilomeetrit. Sõitsin siis kodu poole ja olin mingi 2-3 kilomeetrit jõudnud sõita ja vaatan, et isa sõidab uuesti vastu. Mõtlesin, et mis toimub. Tuli välja, et ta hakkas muretsema ning tuli vaatama, kus ma olen. Äkki ma näiteks surin selle 4km'sel teelõigul nälga, janusse või vanadussurma; eksisin ära maanteel, mis viib ühes suunas ning isegi ei hargne või näiteks kukkusin nendesse kuristikusügavustesse eurokraavidesse ning karjusin agoonias kraavi põhjas abi, kuid ei saanud ise välja. Neist kõigist tundub see viimane kõige tõenäolisem, kui aus olla.
Tegin vennale sünnipäeva puhul tordi.
Aga enne seda veel.. Kuna vennal on praegu tööl suht hullud ajad ning tööpäevad on metsikult pikad, siis ta ööbis mingi aeg maja peal, mida meie lähedale ehitab, kuna seal sai rahu ja vaikust. Oma sünnipäeval pidi ta ärkama kell üks öösel, et tööle minna. Ma mõtlesin, et alustaks ta päeva kohe kenasti ja sooviks talle kiirelt õnned ära. 15 minutit enne ühte öösel korjas talle lilli ja läksin ukse taha istuma, ei tahtnud teda ise üles äratada. Kui juba haigutamist kuulsin, siis koputasin. Sellele järgnes täielik vaikus. Koputasin teist korda... mõne aja pärast oli kuulda vaikseid samme trepil. "Kes seal on?" üritas ta karuse häälega küsida. See oli liiga naljakas, et naeru kinni hoida ja ütlesin, et ta teeks ukse lahti. Sain natuke sõbralikult sõimata, kuna ta oli üksinda majas ja ööbis seal alles teist ööd. Ta arvas, et olen vaimse puudega tegelane, kes käib öösiti teiste inimeste aias ja maja ümber kolistamas ja pidi peaaegu südamerabanduse saama.
Näeme varsti jälle
Geete
Comments
Post a Comment