Eksam ja Tour de Tallinn
Eile oli plaanis üks blogipost teha, aga kuna tegemist oli omajagu, siis olin õhtuks nagu kapsauss ja polnud eriti aega ka.
Üleeile oli mul bioloogia eksam. Eriti palju selleks õppida ei jõudnudki, aga midagi ikka. Peale eksamit oli pisut vaba aega. Esialgu mõtlesin selle täita ajaga, mille võtan iseenda jaoks, puhkamiseks - kõigest. Käisin söömas, jalutasin ringi. Oli mõnus. Nii ammu pole aega olnud niisama olemiseks.
Ahjaa, väikese hüppega tagasi eksami juurde. Sain 130 punkti 140'st. Rõõmustasin, samas teadsin, et kui oleks pisut rohkem õppinud, oleks saanud parema tulemuse.
Neljapäeva õhtul läksid äikesetormis asjad päris kehvasti. Adrenaliinivarud kohe mitmeks kuuks ette ära saadud.
Eile käisime tädipoja naisega linnas balletti vaatamas. Hiljem käisime veel niisama vanalinnas ringi. Nagu mul vedamisega ikka on... Rongiga linna sõites ilm oli küll pilvine ja kaugemal lõi välku, aga kui olime vist Tallinn väikses, siis hakkas vihma sadama. Otseloomulikult olin ma endale jalga surunud lahtised kuldsed rihmikud. Ehk siis see oli samahea, kui paljajalu minna. Vihma ladistas nii mis hirmus. Ja siis kui olime enamvähem 100 meetrit Estonia teatrist, siis jäi vihm järgi. As always.
Vaatamas käisime Minkuse balletti Bajadeer. See oli kurb aga ilus lugu. Kuigi arvasin, et ma ei saa sotryline'st eriti aru, kuna dialoogi pole ja otsest näitlemist ka eriti, peab tunnistama, et läbi tahtsu saab väljendada asju peaaegu et sama hästi. Ma jõudsin selle tunni aja jooksul isegi ühte tegelaskujust eite vihmaka hakata.
Kuna ma pole kunagi varem balletti vaatamas käinud, siis sain kultuurišoki. Mitte ainult uue ja erksa kogemuse pärast, vaid ka selle pärast, et eesti keelt võis publikumi hulgas kuulda võrdlemisi vähe. Mu kõrvale parkis end üks tudisev vanapaar, kelle ma tol hetkel tembeldasin Hollandi päritolu paariks, kuna keel meenutas hollandi keelt. Aga pead selle eest ei anna. Ühest otsast kostis rootsi, teisest otsast soome keel, vene, hiina jne.
Ja siis mu lemmik tšikiita terves saalis. Küll helises tal telefon ning siis tegi ta välguga saali tagaotsast pilti. Kõik keerasin pahameeles pead ning podisesid pahakspanevalt. Ja siis ta tegi uuesti pilti... välguga. Ning uuesti.
Kui ta välguga neid pilte seal üle teiste peade valmis vorpis, siis mu väärastunud peas käis läbi selline mõte "Loodan, et lahkud siit täna tripperiga".
Alles pisut hiljem hakkasin mõtlema, et kuidas see üldse võimalik on. Ja miks?! Miks, mõistus, MIKS.
Igatahes, kui ballett läbi sai, vaatasime veel teatrimajas ringi. Kui suundusime vanalinna peale, siis see võttis aega vaid loetud minutid, et hakkaks jälle niimoodi vihma ladistama, et vesi lausa voolas tänavakivide vahel. Mõtlesime, et võiks ampsu krabada. Pakkusin välja The Livingroomi võimaluse ning ta oli nõus. Jaaaa... see oli reserveeritud. Siis mõtlesime minna Solarise Coco'sse. Ja seda hakati sulgema. Enam ei viitsinud tuiata ka ja ostsime poest süüa.
Kõige uskumatum viimase nädala jooksul on hoopiski see, kui palju pahasid asju on võimalik ühe nädala sisse mahutada. Mu mõistus lihtsalt ei suuda seda haarata...
Igatahes, pildid teile.
Yellow submarine.
Olgugi, et vahepeal sadas vihma, mõnus oli siiski. Kohila on üks ilus koht :)
Mulle isiklikult hakkas see pilt väga meeldima. Isegi ei oska öelda miks.
Kohila on tõesti ilus koht... kui see ämber välja arvata.
Rendime, rendime saarele sauna ja siis keskele, keskele floora ja fauna...
Olid ajad, olid majad.. ja sillad ka.
See pilt väks pisut lappesse. Unustasin vist pöörata või pöörasin valesti. Aga kui sa toetad pea oma paremale õlale, siis on kõik hästi.
Random meow zooloogia plastik kardin põrandaplaat tuvi must normal vihmapiisk on väike ja kui ta kukub pähe..
Meie peres käivad asjad huvitavalt. Iseendale ostetakse tähtpäevadeks kingitusi. Selle roosi ostis ema iseendale emadepäevaks. Ja nüüd see õitseb nii kenasti.
Üks põhjus, miks võrkkiik nii tore on - meelitab tibisid. Ja sääski. Aga peamiselt sääski.
Kaks kärbest ühe hoobiga. Olles nende kahe tädi, teeb selline hetk ainult rõõmu ja pisut uhkekski.
Vanalinn on üks ilus koht.
Estonia kõrval oli vabalava, kus päris mitmed käisin klaverit klimberdamas. Kahjuks lasti kohe varvast, kui pildi/video jaoks riistapuu tõstad.
Vehkis selle pulgaga nagu ehe amatöör. Aga põhjus miks ma seisma jäin, oli ta vigane eesti keel. Well that was amusing.
Ja siis veel midagi.
Baltasse jõudsime paraja ajavaruga. Kiirustasime siis ülesse, et teha vanalinnast paar klõpsu. Jõudsime just päikeseloojangu aegu, nin vaatepilt oli võrratu. Ja nagu ma asjadest aru sai, siis talle ka väga meeldis.
Kena õhtut teile.
Geete.
PS. põhjus, miks nii imelikku juttu kohati ajan on see, et olen väga väsinud. Andestust.
Üleeile oli mul bioloogia eksam. Eriti palju selleks õppida ei jõudnudki, aga midagi ikka. Peale eksamit oli pisut vaba aega. Esialgu mõtlesin selle täita ajaga, mille võtan iseenda jaoks, puhkamiseks - kõigest. Käisin söömas, jalutasin ringi. Oli mõnus. Nii ammu pole aega olnud niisama olemiseks.
Ahjaa, väikese hüppega tagasi eksami juurde. Sain 130 punkti 140'st. Rõõmustasin, samas teadsin, et kui oleks pisut rohkem õppinud, oleks saanud parema tulemuse.
Neljapäeva õhtul läksid äikesetormis asjad päris kehvasti. Adrenaliinivarud kohe mitmeks kuuks ette ära saadud.
Eile käisime tädipoja naisega linnas balletti vaatamas. Hiljem käisime veel niisama vanalinnas ringi. Nagu mul vedamisega ikka on... Rongiga linna sõites ilm oli küll pilvine ja kaugemal lõi välku, aga kui olime vist Tallinn väikses, siis hakkas vihma sadama. Otseloomulikult olin ma endale jalga surunud lahtised kuldsed rihmikud. Ehk siis see oli samahea, kui paljajalu minna. Vihma ladistas nii mis hirmus. Ja siis kui olime enamvähem 100 meetrit Estonia teatrist, siis jäi vihm järgi. As always.
Vaatamas käisime Minkuse balletti Bajadeer. See oli kurb aga ilus lugu. Kuigi arvasin, et ma ei saa sotryline'st eriti aru, kuna dialoogi pole ja otsest näitlemist ka eriti, peab tunnistama, et läbi tahtsu saab väljendada asju peaaegu et sama hästi. Ma jõudsin selle tunni aja jooksul isegi ühte tegelaskujust eite vihmaka hakata.
Kuna ma pole kunagi varem balletti vaatamas käinud, siis sain kultuurišoki. Mitte ainult uue ja erksa kogemuse pärast, vaid ka selle pärast, et eesti keelt võis publikumi hulgas kuulda võrdlemisi vähe. Mu kõrvale parkis end üks tudisev vanapaar, kelle ma tol hetkel tembeldasin Hollandi päritolu paariks, kuna keel meenutas hollandi keelt. Aga pead selle eest ei anna. Ühest otsast kostis rootsi, teisest otsast soome keel, vene, hiina jne.
Ja siis mu lemmik tšikiita terves saalis. Küll helises tal telefon ning siis tegi ta välguga saali tagaotsast pilti. Kõik keerasin pahameeles pead ning podisesid pahakspanevalt. Ja siis ta tegi uuesti pilti... välguga. Ning uuesti.
Kui ta välguga neid pilte seal üle teiste peade valmis vorpis, siis mu väärastunud peas käis läbi selline mõte "Loodan, et lahkud siit täna tripperiga".
Alles pisut hiljem hakkasin mõtlema, et kuidas see üldse võimalik on. Ja miks?! Miks, mõistus, MIKS.
Igatahes, kui ballett läbi sai, vaatasime veel teatrimajas ringi. Kui suundusime vanalinna peale, siis see võttis aega vaid loetud minutid, et hakkaks jälle niimoodi vihma ladistama, et vesi lausa voolas tänavakivide vahel. Mõtlesime, et võiks ampsu krabada. Pakkusin välja The Livingroomi võimaluse ning ta oli nõus. Jaaaa... see oli reserveeritud. Siis mõtlesime minna Solarise Coco'sse. Ja seda hakati sulgema. Enam ei viitsinud tuiata ka ja ostsime poest süüa.
Kõige uskumatum viimase nädala jooksul on hoopiski see, kui palju pahasid asju on võimalik ühe nädala sisse mahutada. Mu mõistus lihtsalt ei suuda seda haarata...
Igatahes, pildid teile.
Natuke veel midagi.
Geete.
PS. põhjus, miks nii imelikku juttu kohati ajan on see, et olen väga väsinud. Andestust.
Comments
Post a Comment