You paranoied?
Kuna arvuti eile õhtul pedereeris ning ei lasknud üles laadida seda postitust, teen seda täna. Veidi muudetud versioonis.
Enne kui ma alustan uue segase postitusega, lisan siia ühe väikese soovi. MAKC soovis, et blogiksin ka temast. Saab tehtud, kapten !
21:57 MAKC:
Uus hoiak on, tean väga hästi millest see tingitud on :) Positiivsed mõtted, eesmärgid. Ei pea jalgele suunatud pilguga edasi rühkima nägemata ise, kuhu üldse suund on, mis tulemas on.
Vahel on hea lihtsalt aega võtta ja unustada kõik ümber. Näha asju teises valguses, mõtiskleda, analüüsida.. Millegipärast on just see aina rohkem end mu ellu nükkinud. Tihti avastan end kuskil väikeses läbipaistvas mullis. Tänagi, kui pool üheksa õhtul bussile astusin, suutsin bussijuhile öelda "Terehommikust". Ma polnud ainuke, kes selle peale muheles.
Viskan võõrastele käppa, teretan, naeratan. Ma küll ei käi taskupeegel käes väljasirutatuna et end seda tegemas näen, aga see peegeldub kõik teistelt tagasi. Mulle küll meeldiks, kui keegi võõras kuskil tänava peal ilmutaks miskit enamat kui ükskõikset ja külma suhtumist. Ma loodan et ma pole ainus.
Olen proovinud siis sellest sotsiaal-paranoia tahust ka end üle libistada. Varem tihti arvasin, et kui keegi, keda ma VÄGA ei tunne ja kellega parasjagu juttu räägin ning ta naeratab, siis ta kohe kindlasti teeskleb. Ma vist arvksin ka, et Savisaar on Ämblikmees, kui mõni ämblik juhuslikult tema lähedusse peaks sattuma.
Ma isegi ei tea kust ma selle idiootsuse pärinud olen. Ausalt, kõige haigem tunne on jalutada kesk askeldavat tänavat ja mõelda, et äkki ma olen üks osa mingist Trumani show'st.
Kuid ise olles väga paranoiline inimene pean tunnistama, et paranoilisusest veel õudsam on see, kui üks hetk avastada, et see kõik ei olegi vaid mu kujutlusvõime vili. Osa sellest on ka reaalsus - in some ways.
Ja siis veel paar mõttetera mu tänasepäeva ajutegevuses. Mu pea on nagu prügikast, kes veel ei teadnud. Ning ärge küsige, miks ma inglise keeles mõtlen...
*Loving someone is big reason enought to die for that person. But how should i call somebody, who is willing to die for hundreds or tousands of people that he/she even don't know?
*Miks inimesed ei usu Jumalat aga usuvad tuult, kui kumbki ei ole silmaga nähtav ( oma silm on kuningas?) kuid mõlema puhul on tegude tagajärjed füüsiliselt olemas.
Okei, igatahes, ma siia postitusse rohkem midagi ei kriba, segaseks läheb.
Adios amigos ja muud tegelased.
-teie Geete
Enne kui ma alustan uue segase postitusega, lisan siia ühe väikese soovi. MAKC soovis, et blogiksin ka temast. Saab tehtud, kapten !
21:57 MAKC: Uus hoiak on, tean väga hästi millest see tingitud on :) Positiivsed mõtted, eesmärgid. Ei pea jalgele suunatud pilguga edasi rühkima nägemata ise, kuhu üldse suund on, mis tulemas on.
Vahel on hea lihtsalt aega võtta ja unustada kõik ümber. Näha asju teises valguses, mõtiskleda, analüüsida.. Millegipärast on just see aina rohkem end mu ellu nükkinud. Tihti avastan end kuskil väikeses läbipaistvas mullis. Tänagi, kui pool üheksa õhtul bussile astusin, suutsin bussijuhile öelda "Terehommikust". Ma polnud ainuke, kes selle peale muheles.
Viskan võõrastele käppa, teretan, naeratan. Ma küll ei käi taskupeegel käes väljasirutatuna et end seda tegemas näen, aga see peegeldub kõik teistelt tagasi. Mulle küll meeldiks, kui keegi võõras kuskil tänava peal ilmutaks miskit enamat kui ükskõikset ja külma suhtumist. Ma loodan et ma pole ainus.
Olen proovinud siis sellest sotsiaal-paranoia tahust ka end üle libistada. Varem tihti arvasin, et kui keegi, keda ma VÄGA ei tunne ja kellega parasjagu juttu räägin ning ta naeratab, siis ta kohe kindlasti teeskleb. Ma vist arvksin ka, et Savisaar on Ämblikmees, kui mõni ämblik juhuslikult tema lähedusse peaks sattuma.
Ma isegi ei tea kust ma selle idiootsuse pärinud olen. Ausalt, kõige haigem tunne on jalutada kesk askeldavat tänavat ja mõelda, et äkki ma olen üks osa mingist Trumani show'st.
Kuid ise olles väga paranoiline inimene pean tunnistama, et paranoilisusest veel õudsam on see, kui üks hetk avastada, et see kõik ei olegi vaid mu kujutlusvõime vili. Osa sellest on ka reaalsus - in some ways.
Ja siis veel paar mõttetera mu tänasepäeva ajutegevuses. Mu pea on nagu prügikast, kes veel ei teadnud. Ning ärge küsige, miks ma inglise keeles mõtlen...
*Loving someone is big reason enought to die for that person. But how should i call somebody, who is willing to die for hundreds or tousands of people that he/she even don't know?
*Miks inimesed ei usu Jumalat aga usuvad tuult, kui kumbki ei ole silmaga nähtav ( oma silm on kuningas?) kuid mõlema puhul on tegude tagajärjed füüsiliselt olemas.
Okei, igatahes, ma siia postitusse rohkem midagi ei kriba, segaseks läheb.
Adios amigos ja muud tegelased.
-teie Geete
*sest tuul on teaduslikult tõestatav ja tõestatud
ReplyDeletetänud!
ReplyDeletetervitades MAKC
oooh, yoyo MAKC
ReplyDelete