Yo, anas cracca'(mitmuses) :)

Et siis tervitus anas cracca'd.
Täna ma ei hakka siia mingit mula ajama vaid ma võtan selle mula mujalt ja mulistan selle siia.
Võtan selle hoopis oma päevikust, tänane pihtimus/kirjutis/sissekanne. Tuli lihtsalt selline mõte. Peaaegu aastapäev oli, kuna viimane pihtimus mu päevikusse oli 23. juuni 2010. Kohe peale Venemaa trippi ?
Igatahes, siin see on.

___________________________________________________________

04.04.2011
No tere, kallis päevik. Pole ammu trehvanud, või mis? Böööh, kust alustada?
Okei, ma jätan siis vahepealse mula vahele...Sa oled paber, sa niikuinii ei oska lugeda, aga sulle teadmiseks siis :D
Olulised asjad, mis viimase pea aasta jooksul juhtunud on :
1.Sain kristlaseks
2.Sain palju uusi ja kalleid sõpru ning kohtasin väga palju väga lahedaid inimesi.
3.Näe, sain isegi gümnaasiumisse sisse, imesta vaid!
4.Läti trip (Y)
5. Some drama here, some drama there, some drama everywhere..
6.murrang => käisin arstide juures, kes teavad kõike - teada sain mitte midagi
7.Jõudsin teadmisele, kes ma olen ja olen endaga rahul KUID (ning, ega, ehk... hea joke, eksju?) parandan end pidevalt ning püüan olla parem inimene
8.Olen avatum, ei hoia kõike endasse(WOW, mõttes aplodeerin endale praegu)
9.Sain juurde uue foobia - nõelravi EI TOHI OLLA ühelgi teisel korrusel, peale esimese.
10. Ma laulan ! Ja kirjutan ! Ja avalikult!

Ja need ongi need kümme punkti, mida ma lasen oma järeltulijatel 50 aasta pärast lugeda. Täna vist ei sodigi poolt lehekülge ära, nagu mul tavaks on.

Aga teeme siis negatiivse nurga ka.

Üksindus meeldib, olen vist friik. Naudin ünsindust, keegi ei häiri ega võitle tähelepanu eest. Ma vajan üksindust. Huvitav, kas see on halb?( Siin märgiks siis ära, et Lia on suurepärane kaaslane, kui ka tunnen et vajan olla iseendaga. She's just perfect. Kuidagi mõistaks mu tunnet selle koha pealt, ilma et peaksin midagi ütlema. She knows me)
Ei meeldi, kui keegi mu õhuruumi sõna kõige otsesemas mõttes TUNGIB. Ma pean ta ise sisse laskma. Millegipärast on viimasel.. ai mu pea... et siis viimasel ajal on eriti millegipärast hakanud häirima õelutsemine ja ülbitsemine. Ja see, kui keegi mu originaalse väljendi vms näppab (häbenevalt väikese kirjas...) Aga jah, see on seotud jälle mu õhuruumi tungimisega. I need to be on my own with my own stuff etc...(kinda' weirdo)

Tegelt ma tahaks hoopis Fazeri pastakaga kirjutada, mis on käest u 10 cm kaugusel, a ma ei viitsi :D:D
Täna tegin ka esimese sõbraliku žesti Ragne pihta üle 2 kuu...Üksteist ignoda ja tülis olla ei ole üldse tore:( miss her.
Imelik mõelda, et unustasin sind, mu päevik, pea aastaks.

In the holyness of this diary

Geete left the building.

_______________________________________________________

Siia siis kribaks ka ühe luuletuse, mille täna kirjutasin koolis. Tuhin tuli peale. Ma ei tea muidugi, kas selline asi nagu värssnovell olemas on , aga igatahes, kui ei ole, siis minust kirjutatakse veel mu lapselapse(lapselapse...?) kirjanduse õpikus :D Juhuuuu ! :D

Igatahes, siin see on ...

VÄRSSNOVELL

Udurahnu ääre taga
Ilmatütre pale magab.
Suikudes ta kurba unne,
kestab päevi, õhtuid, tunde.
Vaikides tal puudub kaja,
leiab udupiisal raja.
Udu all ja peal ja ümber
kõmab taadi madal tämber.
Udujas hall muutub tumedaks,
rõske niiskus lõhnavalt sumedaks.
Umbne elektrilühn on õhus,
maetud ärevusepisik kõhus.
Valgus sähvib siia - sinna,
Praksti! Lõhub puu pinna.
Unnesuikuv loodus, süngus,
toonid tumedad, puud longus.
Neli silma piilub aknal,
meeleolul tume-nukral.
Iga valgussähvi järgi,
näeb hirmul silmi, märgi.
Kaks väikest preili tirtsu.
Õues sajab, murul lirtsub.
Ema kodus pole veel.
Tund on möödas, üksi veel,
lootusest tuhm on meel.
Süngus muutub süngemaks aina,
üksindus neid vaid ei paina.
Iga sähvakas lähemal kodule,
ootusärevus järgneb mürinarodule.
Aknaklaasi värin kajab.
Pisike peake ema õlga vajab.
Vihmahoog käib vastu seina,
meeleolu nukker, leinav.
Vana puumaja tänava lõpus,
närviärevus on tipus.
Ähvardavalt ulub tuul,
oksi kisub maani puul.
Pisaraid alla surub visalt,
mida ikka saada kisalt?
Mahajäetud tundub maja,
nagu poleks seda vaja.
Lõikab telefonihelin,
plekist karbi räme kõlin.
Sõrmed pisikesed, peened,
nende liigutus on veenev.
Tõstab hargilt külma toru,
kajab monotoonne joru.
"Halloo!" ütleb plikahääl,
valus piste läbib käe.
"Lugupeetud pereliige,
mul onteile uudis.
Tund aega tagasi, umbes,
Hukkus Tuuli autoõnnetuses.
Tal oli taga hirmus rutt,
süles kirju, armas nukk"
Pisar voolas mööda põske,
tuba oli külm ja rõske.
"Täna on mu sünnipäev,
arvasin, et tal meelest läeb"
Tummalt istub tüdruk maha,
kogu maailm jäi akna taha.
Pähe seatud roosa lips
vajus ära, kurb on tips.
Blond juuksesalt tal silme ees,
ahastus sööb hinge sees.
...kuid siiski...
Toetab oma väikest õekest,
kui ta vajab, otsib toekest.
Tiksub minut, möödub tund,
nende silmad ei näe und.
Vaikusse vajub see puust maja,
selle õuel pole kaja.
Nukralt hall ja süngelt vaikne,
ahistavalt mõjub paik see.
Ema ei tule enam koju....

   -Geete Talas

Et siis...
Adios amigos ja muud tegelased
   -teie Geete