More Impregnated
Kirjutan jälle midagi asjalikku siis :)
Millegipärast on mu aju hakanud otsi kokku viima. Kui soovin palju lugejaid mõnele postitusele, võib nädalavahetuse heaga kõrvale jätta, kuna siis on kõigil pea otsas laiali ja kõigil muudki teha, kui seda lugeda. Ka nädala alguses ei ole mõtet kirjutada, kuna siis kõik sööstavad uue energialaneguga uude nädalasse ning kõik jääb kahesilma vahele, uued tegutsemised jne. Nädala keskpaik on selleks kõige sobivam aeg, kuna siis on kõigil parajalt tülbinud meeleolu ning iga väiksemgi detail internetis tundub nii uskumatul huvitav, et ei jää aega õppimisekski. Töönädala lõpu poole on ka suhteliselt mõtetu kirjutada, kuna siis otsustatakse varem magama minna, siis tuleb ju järgmine päev ja nädalavahetus kiiremini - vanaemade loogika.
Seega, kõige sobivam aeg miskit mõtekat blogisse postitada oleks kolmapäeva õhtu poole umbes kuue paiku.
Geete in action.
Aga, kuna ma olen niisama väga ebahuvitav inimesehakatis, siis ma kirjutan sodipudist millal iganes pähe lööb. Täna ma kirjeldan enneolematgult huvitavat kakatehasesse ehk Tallinna prügilasse,
Kuulata ma väga ei suutnud, kuna see magus roiskuva banaanikoore ja sõnniku segu + silo hais oli nii rõve, et see hävitas mu ajurakke nagu leegiheitjaga. Suhteliselt jube oli, okserefleksi tekitas. Suutsin ainult pilte klõpsida ja ninaga parema lõhna sagedust kruttida. Mis kahjuks ei õnnestunud eriti. Pilte ma siia lisada ei saa, kuna usb juhet kaasa ei võtnud ja olen Pireti juures, koju alles õhtul hilja kuid arvatavasti siis ka külalised.
Igatahes, ma siis räägin edasi.
Bussiga oli ka vahva sõita, mingi rekajuht Mati sõitis selja taga ( istusime viimases pingis), tegin temast fotosessiooni, kord ta lehvitas, siis muheles. Selline tore onu oli. Võtke ta firmaga ühenust : www.veabalati.ee
Äkki hakkab teil ka siis vedama.
Päris põnev oli. Prügila juures meeldisid mulle näiteks kõige rohkem need vahvad kajakad.
Aga kaasaantud toidus pettusin. Eineleib, õun ja siis mingist kanistrist õunamahla, mis maitses pigem nagu kollane vesi sidrunihappega.
suurest pettumusest rõõmustasin end sellega, et Kohilasse jõudes kostitasin end kellukese, karumsi karamelli desserdiga ja kaneelisaiadega. It made my day.
Hetkel, piilun aga kuidas Piret riideid proovib, eksperimenteerib erinevaid kostjume, vaatan digikast tänaseid pildi suursaavutusi, igavlen ja arvutan, kui mitme minuti pärast pean vetsu minema.
Ahjaa, füüsika töö löks ka kürge kaarega metsa, 45 mitutit tühja passimist - teine kordki.
Praegu aga,
Adios amigos ja muud tegelased
-teie Geete
Millegipärast on mu aju hakanud otsi kokku viima. Kui soovin palju lugejaid mõnele postitusele, võib nädalavahetuse heaga kõrvale jätta, kuna siis on kõigil pea otsas laiali ja kõigil muudki teha, kui seda lugeda. Ka nädala alguses ei ole mõtet kirjutada, kuna siis kõik sööstavad uue energialaneguga uude nädalasse ning kõik jääb kahesilma vahele, uued tegutsemised jne. Nädala keskpaik on selleks kõige sobivam aeg, kuna siis on kõigil parajalt tülbinud meeleolu ning iga väiksemgi detail internetis tundub nii uskumatul huvitav, et ei jää aega õppimisekski. Töönädala lõpu poole on ka suhteliselt mõtetu kirjutada, kuna siis otsustatakse varem magama minna, siis tuleb ju järgmine päev ja nädalavahetus kiiremini - vanaemade loogika.
Seega, kõige sobivam aeg miskit mõtekat blogisse postitada oleks kolmapäeva õhtu poole umbes kuue paiku.
Geete in action.
Aga, kuna ma olen niisama väga ebahuvitav inimesehakatis, siis ma kirjutan sodipudist millal iganes pähe lööb. Täna ma kirjeldan enneolematgult huvitavat kakatehasesse ehk Tallinna prügilasse,
Kuulata ma väga ei suutnud, kuna see magus roiskuva banaanikoore ja sõnniku segu + silo hais oli nii rõve, et see hävitas mu ajurakke nagu leegiheitjaga. Suhteliselt jube oli, okserefleksi tekitas. Suutsin ainult pilte klõpsida ja ninaga parema lõhna sagedust kruttida. Mis kahjuks ei õnnestunud eriti. Pilte ma siia lisada ei saa, kuna usb juhet kaasa ei võtnud ja olen Pireti juures, koju alles õhtul hilja kuid arvatavasti siis ka külalised.
Igatahes, ma siis räägin edasi.
Bussiga oli ka vahva sõita, mingi rekajuht Mati sõitis selja taga ( istusime viimases pingis), tegin temast fotosessiooni, kord ta lehvitas, siis muheles. Selline tore onu oli. Võtke ta firmaga ühenust : www.veabalati.ee
Äkki hakkab teil ka siis vedama.
Päris põnev oli. Prügila juures meeldisid mulle näiteks kõige rohkem need vahvad kajakad.
Aga kaasaantud toidus pettusin. Eineleib, õun ja siis mingist kanistrist õunamahla, mis maitses pigem nagu kollane vesi sidrunihappega.
suurest pettumusest rõõmustasin end sellega, et Kohilasse jõudes kostitasin end kellukese, karumsi karamelli desserdiga ja kaneelisaiadega. It made my day.
Hetkel, piilun aga kuidas Piret riideid proovib, eksperimenteerib erinevaid kostjume, vaatan digikast tänaseid pildi suursaavutusi, igavlen ja arvutan, kui mitme minuti pärast pean vetsu minema.
Ahjaa, füüsika töö löks ka kürge kaarega metsa, 45 mitutit tühja passimist - teine kordki.
Praegu aga,
Adios amigos ja muud tegelased
-teie Geete
Comments
Post a Comment