Päev 13 - "Describe 5 weaknesses you have"
Põhimõtteliselt ma võiksin alla anda selle 30 day blog challenge'ga, kuna selle challenge idee on teha 30 postitust etteantud teemadel 30 päeva jooksul. Mul on see edenenud täpselt nii palju, et 26 päevaga olen ära teinud 12 sissekannet. See oleks üsna muljetavaldav tulemus, kui mul oleks skleroos või ma oleks koomas.
AGA kuna ma olen alustanud, siis ma ka selle lõpetan.
Alustame siis nõrkustega, hiljem muu pläma.
#1Number üks nõrkus on loomad, eriti loomabeebid. Ma tassiks nad kõik koju ja kasvataks üles ning elaksin 50 aasta pärast koos hundikarjaga ja toidaks pingviinipoegi otse suust. Paraku aga pingviinid veel Eestis ei ela ja hunte veel silmast silma kohanud samuti ei ole.
Aga tegelikult ka, päriselt. Kord väiksena tõin ma süles metsast koju jänesebeebi ja olin üsna veendunud, et kui me teda kohemaid endale ei võta, siis ta ilmselt sureb lähima viie minuti jooksul nälga ja alajahtumisse. Kuigi oli soe suvpäev ja ta oli üsna priske.
#2Šokolaad.
Mul on šokolaadi allergia. Kui kord olen liiga noores eas surivoodil, siis ilmselt seda just šokolaadi ülemanustamise tagajärjel. Ning ka siis oleksid ilmselt mu viimased sõnad "Bring me some chocolate."
#3
Draamad ja romantilisusele kalduvad linateosed.
Mulle küll meeldib mõelda, et enamus ajast olen ikka üks paganama karm mutt, aga siis meenub tõsiasi, et Ice Age I esimese kümne minuti jooksul ma juba nutan.
Ehk siis kuigi enamus ajast vaatan ulmet, põnevikke, sci fi'd, komööriaid ja muud taolist kraami, siis tuleb tõdeta, et aegajalt naudin tõelisi emotsioonidest nõretavaid draamasid ja halan siis sinna otsa veel pool õhtut.
#4
Üks nõrkusi on kindlasti see, et muutun ilmsüütus olukorras haiglaselt võistluslikuks. Kõik teised on lõbusad ja mängulised, ma naeran muidugi kaasa aga mõtlen samal ajal ma naeran kõvemini, kui sina.
See ilmselt ei ole päris normaalne, aga ma tahan võita.
#5
Viiendaks nõrkuseks saab olema puudulik järjepidevus ja enesekontroll.
Ma olen ilmselt oma üürikese elu jooksul püstitanud endale umbes 20 erinevat dieeti, millest vähem kui 2 on kestnud kauem kui kaks päeva. Sama on olnud ka treeningkavaga. Ja näiteks blogimisega. Samuti mu loomingulisema poolega. Õppimisega.
Eriliselt tihti ma lähen voodisse ja siis järgnevad kaks tundi ma arutlen selle üle, kuidas saada paremaks inimeseks. Kuidas viia vaim ja keha harmooniasse, kuidas kasvatada enese distipliini ning treenida järjepidevust. Kuidas ma hommikul ärgates pakatan energiast ja nagu Disney multikas saab minust estraadietteaste saatel parem inimene. Reaalsuses ärkan ma hommikul tõenäoliselt täpselt samaväärse kalbaarikuna, kui ma olin magama minnes.
Vahel olen aga suurest vaimustusest (loe : lollusest) suutnud kellegile veel teatavaks teha oma imelised enesemuutmise plaanid.
Iseendale on kergem öelda "pff, ega ma niikuinii poleks rohkem sellele uuele elukorraldusele allunud, kui 12 minutit" kui kellegile teisele.
A täna juhtus siis selline tore asi, et ma parasjagu tulin Timoga Jõgevalt ning rongis olid ainukesed vabad istekohad otse põrandal ning seega me istusime püsti pool teed. Mida edasi reis kulges, seda rohkem ma ilusaid inimesi nägin ja seda sügavamalt hakkasid mind häirima mu enda breakout'id näos ja väljakasvanud juuksejuured (ehk siis ma oleks tahtnud koju roomata, et keegi mind näkku vaadata ei saaks) (Vahel juhtub nii, kui sotsialiseerun) (Ma ei ole masenduses, mu FB staatus ei olnud ka minu kirjutatud) (Ausalt, kõik on hästi :D). Enne korterisse jõudmist läksin läbi ka toidupoest ja muserdunult otsisin piimatoodete riiulilt maitsestamata jogurtit umbes 5 minutit. Ja siis tuli üks tõmmu inglise keelt kõnelev meesterahvas kes külvas mu kingad komplimentidega üle ja ma peaaegu tundsin end sama uhkelt nagu Kim Kardashian ja Kayne West oma Põhja-Lääne üle. Olin just päev tagasi endale soetanud uhked käimad ja poleks elu sees osanud oodata sellist juhtumit.
Igatahes ma olin siis ääretumalt õnnelik selle üle, et mul on fääbjulos kingad ja mul oli üsna ükskõik sellest varasemast mõttekäigust ja kappasin uhkelt poest minema. Kappasin isegi natuke liiga kiiresti, sest unustasin isegi maitsestamata jogurti ära, mida nii pühendunult otsisin.
Ja kuna vahepeal oli sõbrapäev, siis ....
AGA kuna ma olen alustanud, siis ma ka selle lõpetan.
Alustame siis nõrkustega, hiljem muu pläma.
#1Number üks nõrkus on loomad, eriti loomabeebid. Ma tassiks nad kõik koju ja kasvataks üles ning elaksin 50 aasta pärast koos hundikarjaga ja toidaks pingviinipoegi otse suust. Paraku aga pingviinid veel Eestis ei ela ja hunte veel silmast silma kohanud samuti ei ole.
Aga tegelikult ka, päriselt. Kord väiksena tõin ma süles metsast koju jänesebeebi ja olin üsna veendunud, et kui me teda kohemaid endale ei võta, siis ta ilmselt sureb lähima viie minuti jooksul nälga ja alajahtumisse. Kuigi oli soe suvpäev ja ta oli üsna priske.
#2Šokolaad.
Mul on šokolaadi allergia. Kui kord olen liiga noores eas surivoodil, siis ilmselt seda just šokolaadi ülemanustamise tagajärjel. Ning ka siis oleksid ilmselt mu viimased sõnad "Bring me some chocolate."
#3
Draamad ja romantilisusele kalduvad linateosed.
Mulle küll meeldib mõelda, et enamus ajast olen ikka üks paganama karm mutt, aga siis meenub tõsiasi, et Ice Age I esimese kümne minuti jooksul ma juba nutan.
Ehk siis kuigi enamus ajast vaatan ulmet, põnevikke, sci fi'd, komööriaid ja muud taolist kraami, siis tuleb tõdeta, et aegajalt naudin tõelisi emotsioonidest nõretavaid draamasid ja halan siis sinna otsa veel pool õhtut.
#4
Üks nõrkusi on kindlasti see, et muutun ilmsüütus olukorras haiglaselt võistluslikuks. Kõik teised on lõbusad ja mängulised, ma naeran muidugi kaasa aga mõtlen samal ajal ma naeran kõvemini, kui sina.
See ilmselt ei ole päris normaalne, aga ma tahan võita.
#5
Viiendaks nõrkuseks saab olema puudulik järjepidevus ja enesekontroll.
Ma olen ilmselt oma üürikese elu jooksul püstitanud endale umbes 20 erinevat dieeti, millest vähem kui 2 on kestnud kauem kui kaks päeva. Sama on olnud ka treeningkavaga. Ja näiteks blogimisega. Samuti mu loomingulisema poolega. Õppimisega.
Eriliselt tihti ma lähen voodisse ja siis järgnevad kaks tundi ma arutlen selle üle, kuidas saada paremaks inimeseks. Kuidas viia vaim ja keha harmooniasse, kuidas kasvatada enese distipliini ning treenida järjepidevust. Kuidas ma hommikul ärgates pakatan energiast ja nagu Disney multikas saab minust estraadietteaste saatel parem inimene. Reaalsuses ärkan ma hommikul tõenäoliselt täpselt samaväärse kalbaarikuna, kui ma olin magama minnes.
Vahel olen aga suurest vaimustusest (loe : lollusest) suutnud kellegile veel teatavaks teha oma imelised enesemuutmise plaanid.
Iseendale on kergem öelda "pff, ega ma niikuinii poleks rohkem sellele uuele elukorraldusele allunud, kui 12 minutit" kui kellegile teisele.
A täna juhtus siis selline tore asi, et ma parasjagu tulin Timoga Jõgevalt ning rongis olid ainukesed vabad istekohad otse põrandal ning seega me istusime püsti pool teed. Mida edasi reis kulges, seda rohkem ma ilusaid inimesi nägin ja seda sügavamalt hakkasid mind häirima mu enda breakout'id näos ja väljakasvanud juuksejuured (ehk siis ma oleks tahtnud koju roomata, et keegi mind näkku vaadata ei saaks) (Vahel juhtub nii, kui sotsialiseerun) (Ma ei ole masenduses, mu FB staatus ei olnud ka minu kirjutatud) (Ausalt, kõik on hästi :D). Enne korterisse jõudmist läksin läbi ka toidupoest ja muserdunult otsisin piimatoodete riiulilt maitsestamata jogurtit umbes 5 minutit. Ja siis tuli üks tõmmu inglise keelt kõnelev meesterahvas kes külvas mu kingad komplimentidega üle ja ma peaaegu tundsin end sama uhkelt nagu Kim Kardashian ja Kayne West oma Põhja-Lääne üle. Olin just päev tagasi endale soetanud uhked käimad ja poleks elu sees osanud oodata sellist juhtumit.
Igatahes ma olin siis ääretumalt õnnelik selle üle, et mul on fääbjulos kingad ja mul oli üsna ükskõik sellest varasemast mõttekäigust ja kappasin uhkelt poest minema. Kappasin isegi natuke liiga kiiresti, sest unustasin isegi maitsestamata jogurti ära, mida nii pühendunult otsisin.
Ja kuna vahepeal oli sõbrapäev, siis ....
Comments
Post a Comment