Päev 10 - "Describe your most embarrassing moment."

Oh minu õnnepäeva. Lõpuks ometi saabus kätte see hetk, mida terve oma eluaja olen härdalt oodanud. Saan lõpuks kirjutada kõige piinlikumast olukorrast. Arvata ju võib, et mul neid olnud on rohkem kui küll ja valimine osutub väga raskeks. 
Aga kui nüüd mõtlema hakata, siis mul ei olegi mingit maruhead lugu, mida peaksin enda piinlikeimaks olukorraks... lihtsalt selle pärast, et tagantjärgi mõeldes ütlen iseendale "pff, savi ju". Elus olen? Olen. Häbist pole kokku kuivanud? Ei ole. No, elu läheb siis ju edasi. 

Tegelikult ka, ma ei suuda välja mõelda ühtki asja, mida ma reaalselt peaksin oma elu kõige piinlikumaks hetkeks. Aga samas ma võin pajatada mõne võrdväärselt piinliku loo. 


Tuleb välja, et juba ennemuistsel aal, kui ma veel esimeses/teises/kolmandas klassis olin, oli mul komme endale surmahaigus külge mõelda juba siis, kui nohu on imelikult ühel pool ainult.
Aga asi oli siis nii, et olin parasjagu pikapäevarühmas ja tegelesin päeva õppimistega, kui hakkasin end aina halvemini tundma. Mõne aja pärast hakkas kõht ka valutama. Minutite möödudes muutus kõhuvalu aina tugevamaks kuni ühe hetkeni, mil pisar silmis istusin tooli peal kägaras ja rääkisin õpetajale, kuidas põhimõtteliselt on nüüd nii, et viimne päev on tulekul ja ta peab mu vanematele helistama, kuna ma ei tea, kui kaua ma veel niimoodi kannatan. See tõesti oli väga väga valus ja ma juba kujutasin ette, kuidas kõik pimesooled ja põied mu sees lõhkevad ja mida kõike veel - jah, ma vaatasin väiksena liiga palju telekat.
Õpetaja oli ka juba korraks üsna paanikas ja ei teadnud, mida minuga peale hakata. Kooliarsti samuti enam koolis ei olnud. Istusin ma siis seal ja ootasin vanemaid, millal nad lõpuks saabuvad. Ema viis mind otsejoones perearsti juurde, aga me pidime ootama tühimikku, mil hetkel inimest kabinetis ei ole ja saaks ruttu minna ja oma mure ära kurta. Paraku aga järjekord oli üsna pikk. Istusime seal oma head 30 minutit ja ma juba oma arust vaakusin elu-surma piiril. Lõpuks otsustasin vetsu minna, kuna ei suutnud pissihäda tagasi hoida. Tollal maksis seal vetsus käimine vist 20 senti ka. Istun mina, väike kaheksa aastane tüdruk, poti peal ja mõtlen, kui ränk elu mul ikka on, et kõht kohe niimoodi valutab. Ja siis pool kogemata lasin lendu sellise kõhutuule, mille üle võiks täismees ka igati uhkust tunda.
Jah, nagu ma eelnevalt mainisin - inimesi oli palju. Ja siis ma istusin igaks juhuks veel paar minutit vetsus, sest ma ei julgenud välja tulla. Aga lõpuks ma siiski sundisin end seda tegema. Jah... inimesi oli palju... ja enamus neist sellised



"Just look away, look away"




Ema istus pingil, näost punane ja üritas mulle mitte näkku naerda, vaid tegi seda ENAM-VÄHEM viisakalt.
Ning siis sai see kaheksa aastane väike plika aru, et tema meheliku uhkuse vääriline kõhugaas oli kostnud üle terve koridori, mis oli inimesi täis.

Ema suutis allasurutud naeru vahelt välja veerida küsimuse : "Kas enam kõht ei valuta?"
Noh, rõõmustav uudis oli vähemalt see, et tõesti - kõht ei valutanud enam. Aga kuna me ei tahtnud jätta muljet, et me tulime arsti vastuvõtule ainult selle jaoks, et siis kahekümne sendi eest vetsus peeretamas käia, siis ootasime asjaliku näoga oma järje ära ja ema mulle nii igaks juhuks mainis, et isegi kui kõht ei valuta, siis ma nii igaks juhuks kindluse mõttes ütleks kasvõi korra, et kuskilt on valus.
Arst siis pani mind kušetile pikali ja hakkas kõhtu katsuma.

Torkas sõrmed kõhtu
"Kas siit on valus, kui ma nii teen?"
"Ei."
"Aga siit?"
"Ei ole."
"Siit ka pole valus?"
"Ei ole."
"Olguu...Aga  nüüd?"
"...........nüüd on jah valus sealt"
(arstil on segaduses ilme näos) "Imelik.."