Mis toimub
Seoses selle blog challenge täitmisega olen tahaplaanile jätnud igapäeva sündmustest kirjutamise. Mõtlesin siis vahelduse mõttes ka seda üritada.
Ega viimasel ajal suurt midagi polegi midagi korda saatnud, kuid samas ei saaks öelda, et igav oleks olnud.
Täna sain jälle linnast koju, kuid mis mulle selle juures kõige rohkem meeldib - oma voodi. Kas reaalselt eksisteerib termin voodiigatsus? Kui veel mitte, siis keegi peaks selle sõnaraamatusse üles märkima, sest see on olemas. Koduigatsus puudub, aga vot oma voodi...
Helistas siis vend umbes poole üheteist paiku hommikul, et hakkab umbes kahe tunni pärast tulema ning korjab mind ka peale. Ta vist hakkas liikuma Kasahstanist, kuna koju sain alles kell viis.
Ta on selline omamoodi tegelane. Kui siin mõni aeg tagasi rääkisin tema linnulembusest siis näiteks kord sõitsime temaga samuti linnast kodu poole ja tal oli tarvis Orus veel läbi minna saeveskist, kuna ta ehitab maja ning oli vaja mingeid liiste. Siis silmab ta täiesti suvalist madalat suurt hoonet, mis mulle esmapilgul meenutanuks üsna kindlalt vana sigalat või karjalauta. Või äärmisel juhul meiereid. Ja seda ka nõukaajast, kuna osa aknaid oli katki ja hoone ise nägi üsna räbal välja. Ta tõmbas tuimalt hoovi sisse ja veel ütles, et pole siin kunagi käinud, aga äkki saab siit ka. 10 minutit hiljem jalutab ta autosse tagasi sõnadega "Homme tulen siis järgi liistudele."
Aga mis siin imestada. Valge juut, nagu ta on, suudaks oma jutuga panna isegi lüpsinaised laudu hööveldama, kui tal parasjagu nii vaja oleks.
Aga muudel teemadel...
Vahepeal sai käidud Võsude tütre neljandal sünnipäeval. Teemaks oli "Loomad" ning ilmselgelt võtsin ma seda täie tõsidusega.
Õige valguse käes olid värvid pisut erksamad ja mitte nii pruunikad.
Kuna sõbranna töötab hostelis, mis asub väga lähedal (seriously, 10 meetrit) mu töökohale, siis külastasin eile teda seal. Sisustus ning kujundus oli minu jaoks väga meeldiv üllatus. See oli kustiline, omapärane ja üks igatima hubane-kodune koht.
Parasjagu juhtusid seal olema kaks neiut Venemaalt, kes olid kaheks päevaks Eestisse tulnud. Sõbranna oli juba mõnda aega nendega seal tutvust teinud ja suures õhinas viis mindki nendega kokku. Nad olid nii armsad ja toredad inimesed. Meil oli aega vaid ligi tunnike jutustada, enne kui nad pidid oma bussile tõttama, et tagasi sõita, aga naerda sai selle lühikese aja jooksul oi kui palju. Nad olid nii vaimukad.
Ja muideks, kellel siis vahepeal on ununenud - kätte hakkab jõudma ❤ valentinipäev ❤
Ema juba tegi varajase sõbrapäeva kingi ära ning kinkis mulle kaks paari armsaid südametega angoora jänese villast sokke. Need on nii paksud ja pehmed ja soojad..... Tahaks teada, kas neid tehakse pikema säärega ka? Nii umbes kaelani.
Ega viimasel ajal suurt midagi polegi midagi korda saatnud, kuid samas ei saaks öelda, et igav oleks olnud.
Täna sain jälle linnast koju, kuid mis mulle selle juures kõige rohkem meeldib - oma voodi. Kas reaalselt eksisteerib termin voodiigatsus? Kui veel mitte, siis keegi peaks selle sõnaraamatusse üles märkima, sest see on olemas. Koduigatsus puudub, aga vot oma voodi...
Helistas siis vend umbes poole üheteist paiku hommikul, et hakkab umbes kahe tunni pärast tulema ning korjab mind ka peale. Ta vist hakkas liikuma Kasahstanist, kuna koju sain alles kell viis.
Ta on selline omamoodi tegelane. Kui siin mõni aeg tagasi rääkisin tema linnulembusest siis näiteks kord sõitsime temaga samuti linnast kodu poole ja tal oli tarvis Orus veel läbi minna saeveskist, kuna ta ehitab maja ning oli vaja mingeid liiste. Siis silmab ta täiesti suvalist madalat suurt hoonet, mis mulle esmapilgul meenutanuks üsna kindlalt vana sigalat või karjalauta. Või äärmisel juhul meiereid. Ja seda ka nõukaajast, kuna osa aknaid oli katki ja hoone ise nägi üsna räbal välja. Ta tõmbas tuimalt hoovi sisse ja veel ütles, et pole siin kunagi käinud, aga äkki saab siit ka. 10 minutit hiljem jalutab ta autosse tagasi sõnadega "Homme tulen siis järgi liistudele."
Aga mis siin imestada. Valge juut, nagu ta on, suudaks oma jutuga panna isegi lüpsinaised laudu hööveldama, kui tal parasjagu nii vaja oleks.
Aga muudel teemadel...
Vahepeal sai käidud Võsude tütre neljandal sünnipäeval. Teemaks oli "Loomad" ning ilmselgelt võtsin ma seda täie tõsidusega.
Õige valguse käes olid värvid pisut erksamad ja mitte nii pruunikad.
Kuna sõbranna töötab hostelis, mis asub väga lähedal (seriously, 10 meetrit) mu töökohale, siis külastasin eile teda seal. Sisustus ning kujundus oli minu jaoks väga meeldiv üllatus. See oli kustiline, omapärane ja üks igatima hubane-kodune koht.
Parasjagu juhtusid seal olema kaks neiut Venemaalt, kes olid kaheks päevaks Eestisse tulnud. Sõbranna oli juba mõnda aega nendega seal tutvust teinud ja suures õhinas viis mindki nendega kokku. Nad olid nii armsad ja toredad inimesed. Meil oli aega vaid ligi tunnike jutustada, enne kui nad pidid oma bussile tõttama, et tagasi sõita, aga naerda sai selle lühikese aja jooksul oi kui palju. Nad olid nii vaimukad.
Ja muideks, kellel siis vahepeal on ununenud - kätte hakkab jõudma ❤ valentinipäev ❤
Ema juba tegi varajase sõbrapäeva kingi ära ning kinkis mulle kaks paari armsaid südametega angoora jänese villast sokke. Need on nii paksud ja pehmed ja soojad..... Tahaks teada, kas neid tehakse pikema säärega ka? Nii umbes kaelani.
Comments
Post a Comment