Yooooouu
Täiega you teile. Arvasin, et kirjutan esmaspäeval, kuna see oli vaba päev, aga vat sulle nalja, ei kirjutanud ma midagi. Päeva alguses oli plaanis küll, aga siis ma mõtlesin, et kas tõepoolest tulin ma selleks oma koju oma pere juurde, et blogi kirjutada? Ei, ma tulin koju oma pere juurde selleks, et voodis lebades päev mööda saata nii, et peret peaaegu ei näegi.
Kuigi oleks tervelt hunnikute viisi kirjutada siia igasugu kraami, jätan ma selle see kord vahele ja lükkan selle imelise ürituse tuleviku varna. Sest et homne on see imeline maa, kus elavad kõik lubadused ja kus kõik saab tehtud. Sest et homme...
Kuna olen võõras arvutis, ei teki erilist tungi seda reostada hunnikutes piltidega, nagu mul siiani tihti tavaks on olnud. Ehk siis edaspidised blogispostid jäävad kuivadeks tekstiridadeks, aga excuse you, see on siiski blogi mitte pildinaarium. Kuid võtsin endale eesmärgiks kirjeldada kõike võimalikult mahlakalt ja peenekoeliselt, et tekiks silme ette midagi ligilähedast.
Enne veel, kui jätkan, mainin igaks juhuks ära, et ma olen purjus(loe: tegelt ma ei ole purjus, aga natuke joogine küll ja hirmus tahtmine oli trammipealt "koju" kõndides proovida ära, kas ma parkouri ka oskan, aga siis ma hüppasin kolme astme kõrgusest trepist alla ja oleks äärepealt oma sääreluu ära murdnud). Seega edaspidised jobutsemised palun pange selle arvele, mitte ärge oma elupäevade lõpuni vaadake mu peale sellise pilguga, nagu oleksin raskemat sorti puude peale korjanud.
Aga ma nüüd natuke üritan asja põhjendada ka. Sest et loll on see, kes vabandust ei leia, eksole.
Aga selle tarvis pean juttu alustama otsast
Viimase nädala aja jooksul olen käinud proovipäevadel kahes erinevas restoranis (kuhu ühest sain ilma pikema mõtlemiseta tööle ning teises käisin täna esimesel proovipäeval ja ilmselt saan ka sinna otsale. Kuna mõlemas on graafiku alusel ja suht hõredamavõitu töögraafik, siis jääb üle vaid neid sobitada.)
Alguses käisin ühes gruusia restoranis, kus enamus staff on grusiinid ja resto ise kuulub grusiinide perele. Oh sa pühade vahe, mis kino seal saab. Olen seal baaridaam/ettekandja.
(Praegu üritan hästi vaikselt ja pehmelt kirjutada, kuna see klaviatuur teeb sellist müra, mida võiks võrrelda lennujaama detsibellidega. Või on asi selles, et on vaikne öö ja kõrvaltoas magab vanainimene.)
Igatahes, alustada võib juba sellest, et kuna staff on grusiinid, siis on seltsis suht segane olla. See erinevus meie kultuuride vahel on lihtsalt metsik ning mis mulle meeletult meeldis, oli see, et esimese paari minuti jooksul olin ma täiesti omaks võetud. Ma olin pere.
Kui mõnes teises kohas saab kliendi teenindamisel tehtud apsu eest piki kukalt, mõnes rangemas kohas kannaga näkku ka, siis seal ütles boss: "Nad niikuinii mulle ei meeldinud. Teine kord, kui probleem tekib, kutsu mind ja ma räägin kurjemalt."
Esimene päev, kui seal olin, istusin vaikselt ja nukralt tööli peal ja hoidsin kahe käega iseendalt ümbert kinni, et hing sisse jääks. Nad räuskasid seal vahepeal üksteise peale(grusiinid, ma mõtlen) ja seda isegi teistest restorani otsast, samal ajal kui kliendid söögisaalis sõid. Õhtuks olin juba asjaga ära harjunud, kuna seal seletati, et grusiinid on äärmiselt emotsionaalsed inimesed ning see, et nad karjuvad, et tähenda, et nad on kurjad või neil on parasjagu tüli pooleli. Veel paremini sain ma sellest aru siis, kui nägin, et nad viskavad nalja ja räägivad anekdoote sama moodi - karjudes.
Kui päeva nende keskel mööda ei saadaks, siis ilmselt sellisesse olukorda sattudes arvaks ma, et nad on terroristid, kes parasjagu sattusid sõnelusse teemal "kuhu panna järgmine autopomm". Ma tean, see oli praegu äärmiselt nõmedasti öeldud ja nii mõtleks peamiselt inimene, kellele on meedia poolt süstitud terror tõmmude ja tšing-tšang-tšong keelt rääkivate inimeste ees. Aga tõepoolest, nad näevad välja nagu terroristid. Aga päeva lõpuks sain aru, et suurim inimsusevastane kuritegu, mida nad korda võiksid saata, oleks kellegi toidu vahele sülitamine, aga nad ei teinud sedagi.
Igatahes, kui olin tutvunud juba menüüga, mis pärast kahte tööpäeva hakkas vaikselt juba meelde jääma (Hatšapur, tkemali, tšahohbili, hinkalid, sacemala, veinid Mukuzani, Alaverdi....). Kuid boss arvas, et kuidas ma muidu oskan söökide kõrvale veini soovitada, kui ise pole kursis maitsega. Kuna isiklikult pole eriline veinisõber, siis tõepoolest ei oskaks nimetada neid eriti peale Dreameri ja Monte Cristo. Siis käses boss ühel teisel grusiinist ettekandjal mul veini valada, et ma degustreerida saaks. Ta sai aga asjast valesti aru ning seadis oma sihiks mu täis jootmise. Tal muideks tuli valamine täitsa hästi välja ta valas kohe pool klaasi. Ütleme nii, et pärast nelja veini laksis ära küll juba. Ma võtsin esialgu imeväikse lonksu, et lihtsalt maitse ära tunda, aga ta käskis mul ikka põhi peale teha. Mu vingumine kandis aga vilja ja õnneks ei õnnestunud tal mind täitsa purju joota. Aga lõbus oli küll olla.
Sama moodi ka söömisega. Öedi küll töövestlusel, et söök on resto poolt, kuna neil pole vaja, et nende töötajad kuskil kokku kuivaksid. Aga ma poleks arvanud, et neil niimoodi kombeks sööta on, et paha hakkab.
(Teine kord räägil lähemalt, kuna rääkida on ja rohkemgi veel.)
Kui mõni klient küsis, mis veini soovitan selle või tolle toidu kõrvale, siis vaatasin menüüd nende ees ja kui see oli lahti alkohoolsete jookide koha pealt, siis tavaliselt viskasin sellele pilgu ja soovitasin veini, mida esimese kolme sekundi jooksul suutsin välja veerida.
Sest reaalselt, seal on nimes, mis algavad kohe laksust nelja järjestikus kaashäälikuga ja veeri sa siis seal, nii et kõht jääb kinni.
Ja kui neil parasjagu ei olnud menüü lahti, siis ütlesin esimese nime, mis pähe kargas, ning selleks oli enamus ajast Mukuzani. Ja ma pole kindel, et praegugi seda õigesti ütlesin.
Igatahes, märgin ära ka paar pärlit.
Kuna grusiinidel on inglise keelt rääkides väga korralik aktsent, siis vahel on minu jaoks korralik tuumafüüsika nende jutu tõlkimine normaalkeelde.
Näiteks peakokk (kes muideks on meeletult sõbralik ja isegi "tipptunni" ajal leidis aega, et mulle näpunäiteid jagada, kuidas midagi serveerida on tarvis ja mis lauda pean minema) küsis üks päev, et kuidas mu nime kirjutatakse. Kirjutasin selle talle paberile.
Tema : "Do you know that white bird with long neck?"
Mina : Sorry, i don't know much about beers because I don't drink much"
Igatahes, ta üritas oma jutuga välja jõuda sinna maale, et öelda, et mu nimi tähendab gruusia keeles luike. Mhmh.
Ning üks päev ma pakkusin kliendile sellist asja nagu "sparkling water". Te oleksite pidanud nägema selle kliendi nägu, kui ta tõsiselt mõttesse vajus ning ilmselt üritas ajusoppidest välja koukida informatsiooni selle kohta, et mis kuradima asi see sädelev vesi ikkagi on.
Üks öö, kui töö oli lõppenud, siis seisin leti ääres, kuhu teisedki kogunenud olid ning boss küsis, kas ma mahla soovin. Vastasin : "Ei, aitäh, ei soovi praegu juua, mul on kotis vett."
Tema : "No, ma ei tea noh, mul on kodus naine ja lapsed."
Ehk siis bossi poeg seletas, et kui midagi pakutakse gruusias, siis isegi kui sul seda on, on viisakas see sellegipoolest vastu võtta ning kedagi ei huvita, mis sul kotis, taskus, käes või kodus on. Sa lihtsalt võtad. Sest et yolo.
Kuigi teadsin, et linna tööle ning... poole kohaga elama asudes kogen palju uut. Kuid poleks arvanud, et juba esimene päev nii kirjuks kujuneb. Sain hommikul trammiga tööle sõites elu ilusaima komplimendi.
Üks 70-80 aastane vanahärra ütles out of nowhere "Sul on ilusad näpud."
Aga ma olen nii palju mulisenud ja pole isegi sinna jõudnud, et miks ma siis purjus (loe : tegelt ei ole purjus) olen.
Täna käisin siis selles teises kohas - india restos. Esimene tööpäev ja tuli välja, et õhtul on kollektiivi koosistumine ja ühis õhtusöök(loe : öösöök, kuna töö lõppeb nii hilja, et see õhtusöögi raamidesse kuidagi enam ei mahuks). Seal söödi lihtsalt ülimaitsvaid india roogasid, mille hulgas oli ka roheline kana ja friteeritud sibul. Ja pakuti valget veini. Oi kurja, kui kergesti see pähe hakkab. Eriti kui istud. Ja kuna kõik jõid ja arvati, et ma ei võta jooki, kuna olen kohutavalt häbelik ja ei julge ilma luba küsimata hingata ka, siis viisakuse piires meenutati iga paari minuti tagant, et ma peaks ka võtma.
Aga ma nüüd lähen tuttu siis, teine kord kirjutan jälle. Homme hakkab tööpäev pisut hiljem õnneks ning ennelõunal lähen voodit poodidesse huntima. Soovige edu.
-Geete
Kuigi oleks tervelt hunnikute viisi kirjutada siia igasugu kraami, jätan ma selle see kord vahele ja lükkan selle imelise ürituse tuleviku varna. Sest et homne on see imeline maa, kus elavad kõik lubadused ja kus kõik saab tehtud. Sest et homme...
Kuna olen võõras arvutis, ei teki erilist tungi seda reostada hunnikutes piltidega, nagu mul siiani tihti tavaks on olnud. Ehk siis edaspidised blogispostid jäävad kuivadeks tekstiridadeks, aga excuse you, see on siiski blogi mitte pildinaarium. Kuid võtsin endale eesmärgiks kirjeldada kõike võimalikult mahlakalt ja peenekoeliselt, et tekiks silme ette midagi ligilähedast.
Enne veel, kui jätkan, mainin igaks juhuks ära, et ma olen purjus(loe: tegelt ma ei ole purjus, aga natuke joogine küll ja hirmus tahtmine oli trammipealt "koju" kõndides proovida ära, kas ma parkouri ka oskan, aga siis ma hüppasin kolme astme kõrgusest trepist alla ja oleks äärepealt oma sääreluu ära murdnud). Seega edaspidised jobutsemised palun pange selle arvele, mitte ärge oma elupäevade lõpuni vaadake mu peale sellise pilguga, nagu oleksin raskemat sorti puude peale korjanud.
Aga ma nüüd natuke üritan asja põhjendada ka. Sest et loll on see, kes vabandust ei leia, eksole.
Aga selle tarvis pean juttu alustama otsast
Viimase nädala aja jooksul olen käinud proovipäevadel kahes erinevas restoranis (kuhu ühest sain ilma pikema mõtlemiseta tööle ning teises käisin täna esimesel proovipäeval ja ilmselt saan ka sinna otsale. Kuna mõlemas on graafiku alusel ja suht hõredamavõitu töögraafik, siis jääb üle vaid neid sobitada.)
Alguses käisin ühes gruusia restoranis, kus enamus staff on grusiinid ja resto ise kuulub grusiinide perele. Oh sa pühade vahe, mis kino seal saab. Olen seal baaridaam/ettekandja.
(Praegu üritan hästi vaikselt ja pehmelt kirjutada, kuna see klaviatuur teeb sellist müra, mida võiks võrrelda lennujaama detsibellidega. Või on asi selles, et on vaikne öö ja kõrvaltoas magab vanainimene.)
Igatahes, alustada võib juba sellest, et kuna staff on grusiinid, siis on seltsis suht segane olla. See erinevus meie kultuuride vahel on lihtsalt metsik ning mis mulle meeletult meeldis, oli see, et esimese paari minuti jooksul olin ma täiesti omaks võetud. Ma olin pere.
Kui mõnes teises kohas saab kliendi teenindamisel tehtud apsu eest piki kukalt, mõnes rangemas kohas kannaga näkku ka, siis seal ütles boss: "Nad niikuinii mulle ei meeldinud. Teine kord, kui probleem tekib, kutsu mind ja ma räägin kurjemalt."
Esimene päev, kui seal olin, istusin vaikselt ja nukralt tööli peal ja hoidsin kahe käega iseendalt ümbert kinni, et hing sisse jääks. Nad räuskasid seal vahepeal üksteise peale(grusiinid, ma mõtlen) ja seda isegi teistest restorani otsast, samal ajal kui kliendid söögisaalis sõid. Õhtuks olin juba asjaga ära harjunud, kuna seal seletati, et grusiinid on äärmiselt emotsionaalsed inimesed ning see, et nad karjuvad, et tähenda, et nad on kurjad või neil on parasjagu tüli pooleli. Veel paremini sain ma sellest aru siis, kui nägin, et nad viskavad nalja ja räägivad anekdoote sama moodi - karjudes.
Kui päeva nende keskel mööda ei saadaks, siis ilmselt sellisesse olukorda sattudes arvaks ma, et nad on terroristid, kes parasjagu sattusid sõnelusse teemal "kuhu panna järgmine autopomm". Ma tean, see oli praegu äärmiselt nõmedasti öeldud ja nii mõtleks peamiselt inimene, kellele on meedia poolt süstitud terror tõmmude ja tšing-tšang-tšong keelt rääkivate inimeste ees. Aga tõepoolest, nad näevad välja nagu terroristid. Aga päeva lõpuks sain aru, et suurim inimsusevastane kuritegu, mida nad korda võiksid saata, oleks kellegi toidu vahele sülitamine, aga nad ei teinud sedagi.
Igatahes, kui olin tutvunud juba menüüga, mis pärast kahte tööpäeva hakkas vaikselt juba meelde jääma (Hatšapur, tkemali, tšahohbili, hinkalid, sacemala, veinid Mukuzani, Alaverdi....). Kuid boss arvas, et kuidas ma muidu oskan söökide kõrvale veini soovitada, kui ise pole kursis maitsega. Kuna isiklikult pole eriline veinisõber, siis tõepoolest ei oskaks nimetada neid eriti peale Dreameri ja Monte Cristo. Siis käses boss ühel teisel grusiinist ettekandjal mul veini valada, et ma degustreerida saaks. Ta sai aga asjast valesti aru ning seadis oma sihiks mu täis jootmise. Tal muideks tuli valamine täitsa hästi välja ta valas kohe pool klaasi. Ütleme nii, et pärast nelja veini laksis ära küll juba. Ma võtsin esialgu imeväikse lonksu, et lihtsalt maitse ära tunda, aga ta käskis mul ikka põhi peale teha. Mu vingumine kandis aga vilja ja õnneks ei õnnestunud tal mind täitsa purju joota. Aga lõbus oli küll olla.
Sama moodi ka söömisega. Öedi küll töövestlusel, et söök on resto poolt, kuna neil pole vaja, et nende töötajad kuskil kokku kuivaksid. Aga ma poleks arvanud, et neil niimoodi kombeks sööta on, et paha hakkab.
(Teine kord räägil lähemalt, kuna rääkida on ja rohkemgi veel.)
Kui mõni klient küsis, mis veini soovitan selle või tolle toidu kõrvale, siis vaatasin menüüd nende ees ja kui see oli lahti alkohoolsete jookide koha pealt, siis tavaliselt viskasin sellele pilgu ja soovitasin veini, mida esimese kolme sekundi jooksul suutsin välja veerida.
Sest reaalselt, seal on nimes, mis algavad kohe laksust nelja järjestikus kaashäälikuga ja veeri sa siis seal, nii et kõht jääb kinni.
Ja kui neil parasjagu ei olnud menüü lahti, siis ütlesin esimese nime, mis pähe kargas, ning selleks oli enamus ajast Mukuzani. Ja ma pole kindel, et praegugi seda õigesti ütlesin.
Igatahes, märgin ära ka paar pärlit.
Kuna grusiinidel on inglise keelt rääkides väga korralik aktsent, siis vahel on minu jaoks korralik tuumafüüsika nende jutu tõlkimine normaalkeelde.
Näiteks peakokk (kes muideks on meeletult sõbralik ja isegi "tipptunni" ajal leidis aega, et mulle näpunäiteid jagada, kuidas midagi serveerida on tarvis ja mis lauda pean minema) küsis üks päev, et kuidas mu nime kirjutatakse. Kirjutasin selle talle paberile.
Tema : "Do you know that white bird with long neck?"
Mina : Sorry, i don't know much about beers because I don't drink much"
Igatahes, ta üritas oma jutuga välja jõuda sinna maale, et öelda, et mu nimi tähendab gruusia keeles luike. Mhmh.
Ning üks päev ma pakkusin kliendile sellist asja nagu "sparkling water". Te oleksite pidanud nägema selle kliendi nägu, kui ta tõsiselt mõttesse vajus ning ilmselt üritas ajusoppidest välja koukida informatsiooni selle kohta, et mis kuradima asi see sädelev vesi ikkagi on.
Üks öö, kui töö oli lõppenud, siis seisin leti ääres, kuhu teisedki kogunenud olid ning boss küsis, kas ma mahla soovin. Vastasin : "Ei, aitäh, ei soovi praegu juua, mul on kotis vett."
Tema : "No, ma ei tea noh, mul on kodus naine ja lapsed."
Ehk siis bossi poeg seletas, et kui midagi pakutakse gruusias, siis isegi kui sul seda on, on viisakas see sellegipoolest vastu võtta ning kedagi ei huvita, mis sul kotis, taskus, käes või kodus on. Sa lihtsalt võtad. Sest et yolo.
Kuigi teadsin, et linna tööle ning... poole kohaga elama asudes kogen palju uut. Kuid poleks arvanud, et juba esimene päev nii kirjuks kujuneb. Sain hommikul trammiga tööle sõites elu ilusaima komplimendi.
Üks 70-80 aastane vanahärra ütles out of nowhere "Sul on ilusad näpud."
Aga ma olen nii palju mulisenud ja pole isegi sinna jõudnud, et miks ma siis purjus (loe : tegelt ei ole purjus) olen.
Täna käisin siis selles teises kohas - india restos. Esimene tööpäev ja tuli välja, et õhtul on kollektiivi koosistumine ja ühis õhtusöök(loe : öösöök, kuna töö lõppeb nii hilja, et see õhtusöögi raamidesse kuidagi enam ei mahuks). Seal söödi lihtsalt ülimaitsvaid india roogasid, mille hulgas oli ka roheline kana ja friteeritud sibul. Ja pakuti valget veini. Oi kurja, kui kergesti see pähe hakkab. Eriti kui istud. Ja kuna kõik jõid ja arvati, et ma ei võta jooki, kuna olen kohutavalt häbelik ja ei julge ilma luba küsimata hingata ka, siis viisakuse piires meenutati iga paari minuti tagant, et ma peaks ka võtma.
Aga ma nüüd lähen tuttu siis, teine kord kirjutan jälle. Homme hakkab tööpäev pisut hiljem õnneks ning ennelõunal lähen voodit poodidesse huntima. Soovige edu.
-Geete
Comments
Post a Comment