SOS-laager

Pole omajagu aega siia midagi kirjutanud, oleks vist aeg.
Igatahes, 22.-25.juuli toimus Nuutsakul, Viljandi lähistel SOS-laager. Sellest võttis osa umbkaudu 70 inimest Kohilast, Mustveelt ja Jõgevalt.
Ja teate mis? Ma võiks ilmselt öelda, et see oli mu elu üks parimaid laagreid ja ma isegi ei liialda.
SOS ei tähista mitte seda, et seal õpetati hädaolukorras vajaminevaid oskusi ellujäämiseks või midagi. See oli pigem "Samm osaduse suunas". Või siis "Siin on soe". Vali, mis sulle rohkem meeldib.
Kui veel arusaamatuks jäi, oli tegu kristliku laagriga.
Laagripaigaks oli Nuutsaku puhkekeskus. See on väga looduskaunis koht. Nimelt oli see keset metsa, järve ääres. Järve peal sai peale ujumise veel paadiga sõita.
Kuid see, mis tegi laagri parimaks, oli see seltskond. Mis siis, et enamus inimesi laagri alguses ei teadnud, sain üsna mitmetega tuttavaks nende paari päeva jooksul.
Laagrikava oli üsna tihe ning sportlikku tegevust päris palju, mis minu arust on väga suur pluss.

Väikegrupis, kus ma olin, oli ka kaks välismaalast, nimelt ameeriklane Matthew ja norralanna Annelise, kellega ma peale laagrit olen ka kirjavahetuses olnud. Seega meie grupp oli ainuke, kes laagri jooksul pidi arutelud ja kõik muu ingliskeelselt ära tegema.

Peale jalgpalli, võrkpalli ja korvpalli sai veel capture the flagi mängitud, metsas nö "maastikumängu", kus pidi sibulat sööma ja toiduõli jooma ning palju muud tegema. Sibul ajas südame korralikult pahaks, kuna ma ei söö sibulat. Õli õnneks jooma ei pidanud, kuna igast grupist valiti üks, kes seda tegema peab. Aga üldjoones oksendasid kõik, kes seda tegid. Lucky me.
Veel sai tehtud slip&slide otse järve. Kile läks aga vahepeal katki ja vesi mida voolikust pritsiti oli suht külm. Aga pole hullu, elus oleme me kõik.

Aga nüüd siis pildid (ma väga palju ei viitsi kirjutada, kuna ilmselt tuleb veel päris mitu blogiposti. Ei hakka kõike vahepealset ühte üllitisse suruma, liiga pikaks läheb).

Ootasime teisi laagrilisi suure innuga. Olime vist ühed esimestest, kes saabusid, teistel läks buss katki.

Tegemist oli ühe mänguga, mida ma väga täpselt ei mäleta ja mida on keeruline seletada. Aga pilt räägib enda eest.

Kahel vabatahtlikult seoti silmad kinni ning nad pidid üksteise võidu mähkmetest nutellat sööma. See oli päris tore vaatepilt, kuigi kohati ajas südame pisut pahaks.

Aga pole hullu, sest nutellat ei osanud sellest laagrist vist keegi korralikult süüa.

Õhtuti sai vahel pokkerit mängitud. Tund oli vahel liiga hiline, et see sujuvalt kulgeks, kuid sellegipoolest üritasime.

Ka oli keldrikorrusel, kus meiegi magasime, üks pinksi ja karona laud. Õhtud olid sisustatud ;)

Majakõrval asuval platsil sai mõnusasti lõket teha ja istuda. Seal näideldi ka gruppidega draamasid ja tehti ülistust. Väga mõnus (Y)

Veel siis üks, kes söömise meisterlikku kunsti päris täpselt veel tundma pole õppinud. 

Väikevend Hardiga sai vahel õhtuti kitarri harjutatud (st tema mängib nagu vana kitarrist ja ma üritan vähemalt õigetele keeltele pihta saada). Aga laagri lõpuks sain ühe loo selgeks. WOHOO. 

Grupikaaslased niisama koristamas. Need vaibad olid seal nii tolmused, et pärast ühte kloppimist olid mu mustad teksad halli värvi. See ei olnud eriti tore tunne. 

Patsipunumise algkursus täies hoos. 

Peale SOS-laagri lõppu oli 1 päev vaba aega ning 26.juulil hakkas samas kohas juba Kohila koguduse laager. Seega otsustasid noored Lihtid minna Karksi-Nuiasse poodi ja kutsusid mind ka kaasa. Aga tagasiteel otsustas auto katki minna. Samal ajal kui Mattias ja Joosep nuputasid, mis võib autol viga olla, tegime meie Hannaga viljapõllul pilte. Olime küll tublid, jah.
Aga siis mõne aja pärast tuli Siilas ja päästis meid sealt.