Hõissa, pulmad.

Täna sai varem töölt lahti, hõissa. Kliente ei käinud ja siis panime varakult pillid kotti. Uksed jäid veel mõneks ajaks avatuks, aga enamus töötajatest lasi jalga, köök suleti ja söögisaal tehti korda. Vahetasin minagi siis riided ära ja jäin veel minutiks töllerdama, kui sisse astusid kaks inglise härrasmeest. Saime kohe jutu peale, ma isegi ei oska öelda miks nad rääkima hakkasid, kuna mul polnud enam isegi nö vormi seljas. Rääkisime maad ja ilmad kokku, näiteks et nad on kolmepäevasel ärireisil ja Tallinna vanalinn on lihtsalt uskumatult imeline ja nii edasi.

Töö ajal, kui eriti kliente ei käinud, istusin leti taga teloga Fatsebuukis ja jutustasin Lauraga. Üks hetk otsustas ta öelda midagi nii lollakat, mille peale ma üle terve resto kajaka maha panin ja siis häbenedes silmigi enam ei tõstnud, kuna ülejäänud staff naeris selle peale, et ma naeran nagu ehedamat sorti dibiilik.

Ühes lauas oli üliäge vanem soome abielupaar, kellele kangesti meeldis jutustada. Mees tellis kohe mitu magustoitu ja üldse olid nad igati positiivsed ja avatud inimesed. Järjekordselt nende lauda suundudes, et magustoitu ära viia, ütles kokk :"Kuule, tervita seda lauda minu poolt.... ja ütle, et panin nende toidu sisse persekarvu."
Võite ette kujutada mu reaktsiooni. On neil alles huumor, ma ütlen selle peale.

Tööpinnale oli jäetud mett, mis meelitas mingeid haigeid väikseid sipelgaid kohale. Kuna mul on mürmekofoobia ehk sipelgakartus, siis ma seal kiunusin ja hüppasin päris mitu korda. Jaaaaa siis hakati norima. Pandi sipelga laibad taldriku peale ja toodi : "Näe, need on sulle" jne. Olin peaaegu närvivapustust saamas.

Aga igatahes, kuna õhtu oli niii mõnusalt soe ja töölt sai mõnusalt vara lahti ja tee peale jäi mõnus Von Krahli Aed ja mõnus oli olla, siis istusin maha ja võtsin juustukoogi ja latte. Mmmmh, mitme päeva parim otsus.
Ning kuna seal tekkis eriliselt õnnis meeleolu ja jubedalt hea oli olla ja muhelesin enda ette, nagu hauksin salaja peas välja maailma vallutamise plaani, siis otsustasin Peetri pitsast ka väikese pitsa ära proovida. Olen iga õhtu sealt mööda jalutanud ja mõelnud, et peaks selle pitsa ka ära proovima üks kord. Mis siis, et kõht eriti tühi enam ei olnudki, kuid no ma ei tea noh, pidi lihtsalt.
Aga what made my night oli see, et pitsakarp käes mööda tänavat paarutades ja pitsat matsutades crashisin ma ühe romantilisele hüvastijätu head ööd...musitamise peale. Silmnähtavalt oli neil ebamugav olla ja läksid kiiresti laiali. Ma olin aga uhke selle üle :D Olen vist halb inimene.

aga nüüd hakkas mul kael valutama ja ma lähen ära siis nüüd.

-Geete.