Matata

Kuna kirjutada on umbes liiga palju ja natuke peale, siis ei hakka üritamagi kõike kirjutada ühte blogiposti. Seega siit tuleb üritus ajaliselt jätkata sealt, kust pooleli jäi.

15ne päevase hilinemisega peeti ära ka neiokese Steffi 19nes sünnipäev. Ma võin teda kogu au ja uhkusega nolgiks kutsuda, kuna ta on minust ei vähem ega rohkem ühe päeva noorem.
Kui välja arvata see, et vahepeal käis pea ringi, nagu poleks homset päeva ja täiesti tühja koha pealt, kui rõdul istusin ja juttu puhusin, hakkas ninast verd lippama, siis oli sünnipäev väga vahva. Võiks ju arvata, et tänapäeva noorus on umbes kaheksa korda hukka läinud ja sünnipäev piirdus laaberdamise, joomise ja järgmisel päeval mälu- ja peaparandamisega. Aga ei. Ma ei tea, kas asi on selles, et me oleme noored vanainimesed või me siis oleme selle generatsiooni varjatud pool, aga me jõime segumahla, mängisime scrabble't, aliast ning vaatasime Smurfid 2'te. Kuid sellegipoolest oli õhtu väga tore. Sain isegi paar toredat tuttavat juurde, kahjuks elavad nad aga päris kaugel.

Kui teised heietavad oma südamepõhjast tulnud tugevaid melanhoolseid emotsionaalseid sõnu "Mul on võrratud sõbrad", siis mul on vahel tunne, et tahaks öelda "Mul on... sõbrad". Eriti, kui vaatan näiteks seda pilti. 

Igav meil kohe kindlasti ei hakanud. Sellises seltskonnas on igavus täiesti välistatud variant. 

PALJU PALJU ÕNNE MU NEIU STEFFI, 19 AASTANE.

Järgmine hommik taas Kohilasse suundudes ja isa oodates tekkis kohutav magusaisu. Ei saanud teha absoluutselt mitte midagi muud, kui sellele isule alistuda. Läksin poodi magusa järele. Juhtus aga hoopis nii, et kommi või jäätise asemel ostsin endale potilille. On sul ka kunagi olnud säärane magusavajadus, et ostad endale kogunisti potilille?
Aga vähemalt kena lill on. Kirju luuderohi nimelt.

-Geete