Ahoi

Tegelikult oleks nii palju rääkida, aga ma pole lihtsalt käsile võtnud asja. Ma siis sujuvalt hüppan teemasse.

Eelmine postitus oli Viljandimaal Nuutsakul toimunud SOS-laagrist. Enne seda käisid meil aga Saksamaalt sugulased. WOHOO. See kord vaid üheks päevaks. Mu täditütre mees ja tütar käisid selle mehe õe(vist...? või mingi sugulase) juubelil, ning seetõttu olidki Eestis suhteliselt ainult korraks.
Ega suurt midagi ei toiminudki. Vanema venna pere tulid ka meile, tegime ühise söömise ning peale seda läksime Eestimaa kivide kuningat külastama.
Kuna tegemist on venekeelt kõnelevate sakslastega, siis nende kõne on kohati päris keeruline järgida. Eriti kui teema puudutab mind ja ma pingutan, et kõigest aru saada.
Aga igatahes. Söömingu all on mõeldud konkreetset Talastele kombekohast õgimispidu, kus enamust vaevavad pärast kõhuhädad, mis on tingitud liigsöömisest. Miks? Üks lihtne küsimus "miks endaga nii teha?" Vastus on lihtne : YOLO (ma tegelikult vihkan hingepõhjani seda lollakat sõna, kuid ma kunagi ütlesin paar korda seda iroonilisel eesmärgil, ning siis jäigi see külge). Tegelikult mitte päris Yolo, aga noh... söök on meie peres nagu aukohal olev traditsioon.
Tihtipeale on nii, et tähtsamatel söömingutel on isegi mu pealt lauakombeid maha piilutud. Ja siis väikese uhkusega mõtlen "Aitäh ema ja hollywoody filmid, et te mind inimese kombel sööma õpetanud olete."
See kord aga jäi iga viimnegi amps vähemalt kaks korda hamba vahele kinni ning kõik see tipnes pannkookidega, mille moos mustas seemnetest....

Võite ette kujutada...






Homme on mul kaks töövestlust. Ma olen nii närvis, et paha hakkab... Aga mis siis ikka, wish me luck.
P.s. Varsti tuleb tervelt hunnikute viisi jutte... siis kui end kokku võtan ja mõistlikult blogima hakkan. Nii palju on tegelikult rääkida.

Tsau praegu.