Hapukoore, armastuse ja hoolega.
Ei, ma siin ei kirjuta teile hapukoore, armastuse ja hoolega seda blogposti praegu.
Tegin eile pastat õhtusöögiks, täna soojendasin seda üles. Panin hapukoort peale ja ema tuli kööki, ning küsis : "Kas sa panid veel midagi peale hapukoore sinna peale, et see nii hästi lõhnab?"
Ning ma vastasin suuremeelselt :"Ei, mitte midagi peale hapukoore.. ja armastuse... ja hoole"
Vot tak.
Kust siis eile pooleli jäi...
A, enne kui veel ära unustan, siis.. (kirjutan selle siia, kuna see on väike ja pointless asi, mida mujale ei saa sobitada tegelikult)
Ükspäev(pühapäeval) sõitsin rattaga kirikust kodu poole, olin just vana vallamaja juures ning olin möödumas rattaga ühest naisterahvast, kes taarus ühest kõnnitee äärest teise. Kuna siis ei osanud päris täpselt välja arvutada, kust peaksin temast mööduma, siis jäi see otsus viimasele sekundile ja pidin hoopis üle muru sõitma. Aga isegi siis suutis ta peaaegu mulle ette astuda. Muud ma öelda ei osanud, kui "oih, oih, oih, vabandust."
Ta vaatas mulle korra ehmunud näoga otsa ja hakkas nutma. Ma alguses ei jaganud matsu ära, sõitsin 20 meetrit edasi ning jäin seisma. Vaatasin, et kus ta on ja mis juhtus. Ometigi ei läinud ma talle ju pihtagi. Möödus minust pea püsti, nuuksudes. Viskas kilekoti uhkelt üle õla ja sammus edasi. Ta vist oli natuke purjus.
Vahepeal sai ka Võsude pool chillil käidud, mis oli nii armsalt liigutav. Kohe sellest täpsemalt. Enne veel räägin DNA'st, mida Veronika, L. ja Liisbetiga tegime vahetult enne chilli. Ega tegelikult midagi väga rääkida ei olegi, tahtsin lihtsalt põnevust üles kruttida ja asja ametlikult alustada. Rääkisime oma juhtumistest, mõtetest ja sellest, mida Piiblist välja lugesime. Need istumised on alati toredad ja armsad, ühtsustunne tekib. Nüüd me varsti aga pooldume nagu pärmseened ja neljasest grupist saab kaks kahest gruppi.
Igatahes, chillil sai näha paari (minu jaoks) uut nägu, mis on alati rõõmustav. See kord tegime positiivse ringi. Kõik võeti ükshaaval ette ning tema pihta shoot'iti positiivseid asju, mida temas nähakse, temast arvatakse jne. See oli lihtsalt nii südantsoojendav, et ma istusin seal, pilk maas ja võitlesin silma kippuvate pisaratega. Alati tunnen end säärastes olukordades nagu väike laps (tihti ka väikese komplimendi pihta).
Ardot ei olnud, kuna ta oli palavikuga voodis. Seega helistasime talle ja tegime ringi peale. Igaühe käest käis telefon läbi ja me lihtsalt rääkisime kõik, mis on tema puhul meile eeskujuks, laskmata tal vahele rääkida.
See chill oli väga väga armas :)
Peale seda sain aga kutse Merilin'i pool toimuvale poolparty'le. Ofc i'm in. L. käis veel kodust läbi ning tõi kitarri, me Meriliniga juba suundusime ees tema poole. Selleks ajaks, kui me basseini jõudsime, kaugemal äikest lõi ning vihma ladistas juba nii, et vähe pole ja kuna ei tahtnud juukseid märjaks teha, tõmbasin ujumismütsi pähe. See oli veidi veider olemine, aga see-eest väga väga lahe!! Hiljem vaatasime toas filme Burlesque ja Paul'i, mida ma tegelikult juba näinud olin. Esimene film tekitas minus väga tugeva emotsiooni ja kohati lausa plaksutasin kaasa, nagu puudega väikelaps.
Sellest õhtust tegi pilte Merilin, seega... no pictures today.
Tegin eile pastat õhtusöögiks, täna soojendasin seda üles. Panin hapukoort peale ja ema tuli kööki, ning küsis : "Kas sa panid veel midagi peale hapukoore sinna peale, et see nii hästi lõhnab?"
Ning ma vastasin suuremeelselt :"Ei, mitte midagi peale hapukoore.. ja armastuse... ja hoole"
Vot tak.
Kust siis eile pooleli jäi...
A, enne kui veel ära unustan, siis.. (kirjutan selle siia, kuna see on väike ja pointless asi, mida mujale ei saa sobitada tegelikult)
Ükspäev(pühapäeval) sõitsin rattaga kirikust kodu poole, olin just vana vallamaja juures ning olin möödumas rattaga ühest naisterahvast, kes taarus ühest kõnnitee äärest teise. Kuna siis ei osanud päris täpselt välja arvutada, kust peaksin temast mööduma, siis jäi see otsus viimasele sekundile ja pidin hoopis üle muru sõitma. Aga isegi siis suutis ta peaaegu mulle ette astuda. Muud ma öelda ei osanud, kui "oih, oih, oih, vabandust."
Ta vaatas mulle korra ehmunud näoga otsa ja hakkas nutma. Ma alguses ei jaganud matsu ära, sõitsin 20 meetrit edasi ning jäin seisma. Vaatasin, et kus ta on ja mis juhtus. Ometigi ei läinud ma talle ju pihtagi. Möödus minust pea püsti, nuuksudes. Viskas kilekoti uhkelt üle õla ja sammus edasi. Ta vist oli natuke purjus.
Vahepeal sai ka Võsude pool chillil käidud, mis oli nii armsalt liigutav. Kohe sellest täpsemalt. Enne veel räägin DNA'st, mida Veronika, L. ja Liisbetiga tegime vahetult enne chilli. Ega tegelikult midagi väga rääkida ei olegi, tahtsin lihtsalt põnevust üles kruttida ja asja ametlikult alustada. Rääkisime oma juhtumistest, mõtetest ja sellest, mida Piiblist välja lugesime. Need istumised on alati toredad ja armsad, ühtsustunne tekib. Nüüd me varsti aga pooldume nagu pärmseened ja neljasest grupist saab kaks kahest gruppi.
Igatahes, chillil sai näha paari (minu jaoks) uut nägu, mis on alati rõõmustav. See kord tegime positiivse ringi. Kõik võeti ükshaaval ette ning tema pihta shoot'iti positiivseid asju, mida temas nähakse, temast arvatakse jne. See oli lihtsalt nii südantsoojendav, et ma istusin seal, pilk maas ja võitlesin silma kippuvate pisaratega. Alati tunnen end säärastes olukordades nagu väike laps (tihti ka väikese komplimendi pihta).
Ardot ei olnud, kuna ta oli palavikuga voodis. Seega helistasime talle ja tegime ringi peale. Igaühe käest käis telefon läbi ja me lihtsalt rääkisime kõik, mis on tema puhul meile eeskujuks, laskmata tal vahele rääkida.
See chill oli väga väga armas :)
Peale seda sain aga kutse Merilin'i pool toimuvale poolparty'le. Ofc i'm in. L. käis veel kodust läbi ning tõi kitarri, me Meriliniga juba suundusime ees tema poole. Selleks ajaks, kui me basseini jõudsime, kaugemal äikest lõi ning vihma ladistas juba nii, et vähe pole ja kuna ei tahtnud juukseid märjaks teha, tõmbasin ujumismütsi pähe. See oli veidi veider olemine, aga see-eest väga väga lahe!! Hiljem vaatasime toas filme Burlesque ja Paul'i, mida ma tegelikult juba näinud olin. Esimene film tekitas minus väga tugeva emotsiooni ja kohati lausa plaksutasin kaasa, nagu puudega väikelaps.
Sellest õhtust tegi pilte Merilin, seega... no pictures today.
Comments
Post a Comment