Pudrulojus Geete kirjutab teile...

Ma arvan, et praegu on täpselt minuti pealt kõige suurepärasem aeg blogimiseks.
Pole nii ammu siia midagi kirjutanud, et vahepeal läks peaaegu meelest juba ära, kuidas kirjutamine käib.
Igatahes, vahepeal on niiiii palju juhtunud, et ma isegi ei tea, kas viitsin kõike siia kirja panna. Ilmselgelt mind tundes võib öelda, et vähemalt pool kraami olen ära unustanud ning seega jääb asi nii või naa lünklikuks.

Jätkates umbkaudu sealt, kust pooleli jäi...

Peale SOS laagrit hakkas samas kohas (Nuutsaku puhkekeskuses - imekaunis koht!!) Kohila koguduse laager. See kestis kolm päeva ja see oli i-me-li-ne. Kui SOS laagriga olin juba harjunud nooremat sorti rahvahulgaga, kes pidevalt ringi möllutas, kildu viskas ja õli jõi (jah, ka seda tuli ette), siis koguduse laagrile ei osanudki alguses kujutluspilti luua, kuna see oli koguperelaager, ehk siis seal oli platsis tegelasi alates paarist eluaastast ning lõpetades pensionääridega... kas pensionäär või pensionär? See esimene versioon meenutab kirjapildis kangest pensionile jäänud näärivana, seega ma edaspidi ütlen pensionär ühe ää'ga, siis mul endal ka mugavam kirjutada - siis iga kord ei tule silme ette punase kuue ja mütsiga, pisut kelmikas-perverse pilguga ja habemega vanamees, kuigi ma ju ometigi pean silmad toredaid vanatädisid näiteks. Igatahes, koguduse laagris oli meie toa koosseis üsna huvitav. Me Hannaga ning kolm pensioniealist vanainimest. Seda lugedes võib teile tunduda, et asi oli imal, igav ja mõnes mõttes nõme. Aga ei! Nad olid reaalselt kõige vingemad vanainimesed. Kell üks öösel otsustas üks vanaemake, et justnimel nüüd ja kohe läheb tema sauna. Ja läks ka muideks, ma isegi ei tee nalja.
Esimene koguduse laagri päev oli minu jaoks nagu mingi Narnia - sellest aga varsti pikemalt. Esimesel õhtul oli järve ääres jutlus. Ehk siis jutlustaja istus paadis ning rääkis seal, me istusime kaldal ja kuulasime. See oli midagi väga väga lahedat. Püüdke seda ette kujutada - sa istud terve hunniku inimestega järve kaldal, kes pingil, kes maas tekil. Päike on juba loojunud, õhtu on soe. Kaldal põlevad küünlad ning sealsamas istub sinakas-rohelises paadis üks muhe mees ja jutlustab järvel, pilliroog ja vesiroosid ümberringi. Sounds awesome, doesn't it? Aga see pole veel kõik. Peale seda mängis sealsamas järve kaldal bänd. Allikast voolas väikesest ojast vesi järve, lapsed jooksid ringi ja mõni isegi püüdis kala. Perfect õhtu.

Nuutsaku puhkekeskuse alal on ka selline nö laste mängulinnak, ehk siis ronimispuud, tornid, majakesed ja igasugune muu artibuutika, mis on omavahel ühenduses ja see on ikka päris suur! Mitme korruseline isegi.
Ja seal on üks selline suurem puulaudpõrandaga platsike, kuhu esimesel ja teisel õhtul pandi üles kinolina ja sai õhtul õues kuuskede all üheskoos vabaõhukino vaadata. Vaatasime Narnia kahte esimest osa (on neid veel..?). See oli tõsiselt ägeee!! Enne veel istusime me suure lõkke ääres, kuulasime jutlust ning arutasime gruppides teemat. Peale seda toodi pesukausi täis vahukomme, popcorni ja grillvorste, mille sai vardasse ajada ja lõkke kohal grillida. MMMMMõnuuus!!

Tehti seal veel sportmänge - enim oli au sees võrkpall.
Vaba aega oli seal omajagu rohkem, kui seda oli SOS laagris, kuid oligi mõnusalt aega puhkamiseks. Magada sai ka isegi - üks asi, mida SOS laagris väga teha ei jõudnud.

Inimesed olid väga lahedad ja ühtehoidvad, armsad ja sõbralikud.

Lõunasöögi järjekord.. 

Laager lõppes ühise arbuusisöömisega. 

Olin korra köögitoimkonnas ka. Nagu näha, läks kenasti.