Palav on...
Täna oli nii mõnus päev. Onu pere on meil külas (aga seda vist juba mainisin) ning jäävad kahjuks vaid laupäevani.
Neil on kolme ja poole (vist) aastane pisipõnn, kes äratas mind enne kaheksat hommikul üles, käis ukse vahelt piilumas ja kilkas majas. Aga ma pole isegi kuri, sest ta on liiga armas.
Täna sai hulgi kitarri mängitud. Samuti hakkasin maalima portselan nõude komplekti, mis meie pere poolt tädile ja ta mehele hõbepulmadeks kingitakse. Mõtlesin, et ikka omajagu tähtis sündmus ja tuleb korralikult teha. Ütlen ausalt, väga aeganõudev ja täpne töö.
Ps. väga tahaks praegu kitra mängida, aga väike laps magab teises toas.
Aga mis vahepeal siis toimunud on(ja millest pole veel viitsinud ja jõudnud blogida).
Ühest asjast veel ei kirjuta, sest tahan sellele pühendada terve imelise blogiposti :D
Vahepeal leidis aset ka neiu Stina sünnipäev, mis on päris tore. Nägi inimesed kõik jälle ära ja seeläbi tuli linnuke märkmikusse kirja : mission accomplished. Ei, tegelikult ka, tore oli.
Muust tahan tegelikult rääkida edaspidi ja mahlakalt, paraku hetkel olen üsnagi väsinud ja ei hakka blogis ruumi raiskama kuiva faktipõhise lällamisega. Parem ootan seda inspiratsioonirohket hetke, kui suudan oma viimsegi emotsiooni panna vastavusse just nende sõnadega, mis kirjeldavad asja täpiste pealt õigesti.
A, ja muideks - poisid, kui mõni lugeja ikka on poiss - kui te vestlete mõne neiuga, kellega te ei ole eriti lähedased vaid pigem tere-tuttavad või miskit seesugust, siis selle tarvis, et see neiu teine kord ka teiega suhelda sooviks, ärge palun öelge "musimusi kallikalli", kui te magama lähete või niisama otsustate minna näiteks põit tühjendama vms. Ma ilmselgelt ei räägi kogu maailma naiste eest ega taha ka seda teha, kuid tean, et nii mõnigi nõustuks minuga.
Üks õhtu vaikselt rahulikult vaatasin Futuramat ja õgisin, nagu mul ikka alati kombeks on, üks noormees hakkas rääkima. Kõik oli hea ja tore kuni hetkeni, mil ta otsustas öelda "musimusi kallikalli".
Neil on kolme ja poole (vist) aastane pisipõnn, kes äratas mind enne kaheksat hommikul üles, käis ukse vahelt piilumas ja kilkas majas. Aga ma pole isegi kuri, sest ta on liiga armas.
Täna sai hulgi kitarri mängitud. Samuti hakkasin maalima portselan nõude komplekti, mis meie pere poolt tädile ja ta mehele hõbepulmadeks kingitakse. Mõtlesin, et ikka omajagu tähtis sündmus ja tuleb korralikult teha. Ütlen ausalt, väga aeganõudev ja täpne töö.
Ps. väga tahaks praegu kitra mängida, aga väike laps magab teises toas.
Aga mis vahepeal siis toimunud on(ja millest pole veel viitsinud ja jõudnud blogida).
Ühest asjast veel ei kirjuta, sest tahan sellele pühendada terve imelise blogiposti :D
Vahepeal leidis aset ka neiu Stina sünnipäev, mis on päris tore. Nägi inimesed kõik jälle ära ja seeläbi tuli linnuke märkmikusse kirja : mission accomplished. Ei, tegelikult ka, tore oli.
Muust tahan tegelikult rääkida edaspidi ja mahlakalt, paraku hetkel olen üsnagi väsinud ja ei hakka blogis ruumi raiskama kuiva faktipõhise lällamisega. Parem ootan seda inspiratsioonirohket hetke, kui suudan oma viimsegi emotsiooni panna vastavusse just nende sõnadega, mis kirjeldavad asja täpiste pealt õigesti.
A, ja muideks - poisid, kui mõni lugeja ikka on poiss - kui te vestlete mõne neiuga, kellega te ei ole eriti lähedased vaid pigem tere-tuttavad või miskit seesugust, siis selle tarvis, et see neiu teine kord ka teiega suhelda sooviks, ärge palun öelge "musimusi kallikalli", kui te magama lähete või niisama otsustate minna näiteks põit tühjendama vms. Ma ilmselgelt ei räägi kogu maailma naiste eest ega taha ka seda teha, kuid tean, et nii mõnigi nõustuks minuga.
Üks õhtu vaikselt rahulikult vaatasin Futuramat ja õgisin, nagu mul ikka alati kombeks on, üks noormees hakkas rääkima. Kõik oli hea ja tore kuni hetkeni, mil ta otsustas öelda "musimusi kallikalli".
Lihtsalt minu jaoks ei ole reaal ja virtuaalmaailm väga lahus. Virtuaalmaailm on vaid toeks reaalsusele ja aitab näiteks suhtlusportaalides jätkata pooleli jäänud vestlusi ning hoiab mind kursis maailmas toimuvaga. See aga ei tähenda seda, et virtuaalmaailm annab mingi loa või eesõiguse mängida lollakat. Okei, lollakat võib mängida küll vahel, aga siis ikka tee seda võõraste inimestega, siis on kergem ära petta.
Ma praegu räägin puhtalt enda perspektiivist. Kui keegi ütleb midagi internetis, siis olgu tal reaalselt ka enough balls, et seda näkku öelda. Ja igasugust kamarajura pole ka vaja toota.
Ma ju ometigi ei lähe Konsumi lihaleti taga oleva naisterahvaga täiesti tõsist juttu rääkima ning ei ütle vestluse lõppedes midagi isiklikku õhuruumi tungivalt imalat.
Aga ma olen väsinud ja ajan imelikku juttu.
-Geete
Ps. musimusi kallikalli
Comments
Post a Comment