Tervitused

Kuna gif'id on minu jaoks Interneti ladvaõunad, siis mulle meeldib neid kasutada, kuid alati ei leia neile õiget konteksti. Seega see postitus siin on täiesti kontekstivaba, nii kuidas juhtub. Ma lihtsalt soovin emotsioone väljendada selle imelise liikuva pildiga ...






Siis, kui resto köögis on pingelised olukorras ja läheb sõneluseks ning ma ei oska muud peale hakata, kui pool vägisi panna nad tegema midagi "lõbusat", mis neid maha rahustaks, kuna ma tean, et kui ma piltlikult öeldes jala vahele panen, siis nad ei kiskle edasi.

Kui keegi ütleb mulle, et ma näen hea välja, samas kui selle päeva suurim pingutus välimuse nimel oli see, et panin end hommikul riidesse ja kammisin juuksed ära.

Kui arvutan välja kellaja ning klientide sageduse järgi kõige ohutuma aja söömiseks ning just sel hetkel, kui suu on nii raskelt täis kühveldatud, et hingamine on raskendatud, astuvad sisse kliendid ning marsivad pikema jututa otse leti ette ja ma üritan nendega võimalikult normaalselt suhelda, ilma et pool tomatit põsest välja ei veereks. 

Kui kokad proovivad midagi uut ning käsevad mul maitsta ja ootavad siis ootusärevuses mu kommentaare, nagu ma oleks mingi toidukriitik. Kui reaalsuses on nii, et pärast lahte minutit mälumist oskaks ma kõige rohkem öelda "hmmm... see on kartul". Aga ma ei taha neid pettuma panna ja siis ma lihtsalt teen midagi taolist .......

 Siiamaani pole vahele jäänud










Kui viskame kokaga nalja ning naljad muutuvad aina karmimaks, kuna mõlemal on soov teisele ära panna ja siis teeskleme, et meie öeldud asjad on igati okei ja pakuvad täiega nalja, et mitte oma nõrkust välja näidata. Siis me oleme ülejäänud õhtu sellised mõlemad.

Vahel kui kokad omavahel vene keeles räägivad ja ma üritan aru saada. Nad viskavad nalja ja ma alles vaikselt tõlgin peas nende juttu ja saan naljadest 5 sekundd hiljem aru.

 Nad on muidugi naermise lõpetanud. Õnneks nad enam ammu ei arva, et ma päris normaalne olen.

 Meie südantliigutavad kohtumised vennaga.

Kui ma loen raamatut või uudiseid või tegelen mõne asjaga, mis idee jooksul peaks vaimuvilja kandma ning töökaaslane küsib, et palju ma siis targemaks sain. Kuid tean, et mistahes väite ma ütlen, ta vaidlustab selle millegiga, isegi, kui see on täiesti mõttetu vastuväide, aga et lihtsalt oleks põnevam ja sisutihedam neil pikkadel ning ilma klientideta tundidel. Ja siis ma ütlen lihtsalt midagi sellist....