Hei hoo

Hei hoo, käib töö ja vile koos.

Olen tööl ning hommik on olnud nii töine, et mõtlen, mida vaba ajaga peale hakata. Ja seepärast jõudsin jälle otsaga siia. 

Ühesõnaga on asi nüüd nii, et kuigi ma pingutasin väga, et vähemalt töö juures ei arvataks, et ma väga imelik olen, võib lugeda selle ürituse läbikukkunuks. 

Eile ähvardas kokk, et ta võtab kaamera tööle kaasa ja paneb selle kuhugi vaikselt filmima, nii et ma ise ei märka. Ning loodetavasti jääb lindile mu imelised tantsumomendid ja kõik muu idiootsus.

Nüüd nad lihtsalt tuimalt mõnitavad mind ja räägivad vene keeles minust, kuna nad teavad, et saan lünklikult aru ning siis vahivad mu poole ja naeravad... :(

Vahepeal sai ka isadepäeva mööda saadetud. Mõtlesin, et teen hea üllatuse isale ning hiilisin kingitusega ja asjadega trepist alla... kuni selle hetkeni, kui kõige täiega trepist alla lendasin. Imekombel jäi kõik peaaegu terveks. Kaasaarvatud mina. Ainuke asi, mis kätte jäi, oli vaas ning isegi vesi jäi sisse... või siis osa veest. Kaardilt tuli paar jubinat küljest, lill jäi teisele korrusele pidama, kommikarp oli mõlkis ja kampsun märg, aga muidu oli nitsivo. Natuke lonkasin ja ropendasin ja siis proovisin uuesti. 

Nüüd, kui sellest kirjusin, hakkasin mõtlema, et ma vist tean, miks ma üle kere valutan siiamaani, nagu oleks maratoni jooksnud ning pärast seda veel jõukas tõstmisega tegelenud. Arvasin, et lihtsalt mingi lihasvalu. Aga põhjus on vist hoopis selles, et isadepäeval pikast trepist selgroo, nagu kelgu peal vastlaliugu lasin.

Hiljem jälle. Paka.

Geete