Siitpoolt Pahklat
Kuna ma pole viimasel ajal siiski rahule jäänud erinevate blogi kujundustega, siis tuli asi taaskord kätte võtta ja nüüd, nagu näha, on blogi jälle uues kuues.
Võibolla läheb harjumisega pisut aega, aga tundub olevat selline üsna mugav lahendus.
Aga ma nüüd pean hästi vaikselt trükkima ning õnneks läpaka klaviatuur ongi hästi vaikne. Kõrval tudub väike marakratt.
Igatahes, kust siis mujalt alustada, kui mitte töö asjaajamistest.
Kuna Gruusias on omad kombed ja tavad, siis vahel on pisut keeruline neid mõista. Näiteks siis, kui üksteise peale karjutakse, nagu poleks homset päeva ning päris ausalt, kui sellist asja tänava peal näeks, siis kindluse mõttes kutsuks politsei ja kiirabi juba ette ära. Ma usun, et nii mõnigi inimene, kes sööma tahtis tulla, keeras ukse taga kanna pealt ringi ja jooksis ohutusse kaugusesse ega julgenud sisse tulla selle röökimise ajal. Inimesed (töötajad), kes polnud sellega otseselt seotud aga on harjunud sellist sorti sõnavõtuga, käisid muhelusega ringi ja ei teinud väljagi. Nõudepesija seisis leti juures, rüüpas kohvi ja sõi mingeid jubinaid sellise näoga, nagu vaataks filmi. Ma imbusin nii sügavale tooli sisse, kui see oli too hetk inimlikult võimalik ja üritasin hästi vaikselt hingata, et keegi mind ei näeks ega kuuleks.
Ja siis peale seda oli bossil nii paha tuju, et kuigi mul oli umbes päris mitu küsimust, ei söandanud ma suudki lahti teha.
Kuigi tegelikult oli väga vaja teada... ja nii ma siis istusin ja kord juba alustasin küsimusega ja siis nähes ta pilku ruttu summutasin küsimuse ja tegin näo, nagu poleks eluilmas näinud nii ekstravagantset pastakat ja koondasin kogu oma tähelepanu sellele.
Nüüd kolmapäeval tööl olles sisustasime taaskord aega nääklemisega ning õhtuks oli välja kujunenud soov leida üles iga väiksemgi hetk, et öelda midagi pool solvavat või sellist, mis paneks sind mitmeks päevaks tundma, nagu oleksid midagi saavutanud. Kuid minu imestuseks küsis kokk, kas ma hinkaale soovin. (Ilmselgelt vastasin jah, kuna juustu hinkaalid on lihtsalt imelised). Hakkas ta siis neid seal suure hoolega meisterdama.
Ütles ka, et kuna Tartu boss käses "to treat her well and take care of her", siis pidi ta ka vahetevahel mu lemmiktoitu tegema.
Siis ta veel kenasti kaunistas ära (mida ta mitte kunagi ei tee) ning see pani vaikselt mõtlema, et midagi nagu on mäda... või siis ta tõesti tahab enne õhtut päevased nääklemised tasa teha. Ega ma kaua selle üle mõelda ei viitsinud ja suure rõõmuga hakkasin hinkaale sööma.
Sain aga pisut kehvematsorti üllatuse osaliseks, kui teisest hinkaalist ampsu võttes oli järsku suu jahu täis.
Mhmh, ning siis tuli välja, et kõik teadsid juba sellest prank'ist ja naersid nii, et pisarad silmas.
Siis boss rääkis ka, et kui grusiinidel on mingi suurem sööming ning hinkaale tehakse mingi ligi 40, siis ühe sisse pannakse kas jahu või münt ning see, kes selle otsa satub, on õnnega koos.
Vahel ma ikka üritan klientidega vene keeles ka hakkama saada ning minu ja nendepoolne pingutus kannab vilja. Vahel aga nad nimetavad mitmeid toitude nimesid menüüst ning näitavad näpuga piltide peale, samal ajal vaatavad oma kaaslasele otsa ja siis korraks minule ka ja siis ma ei saagi aru, mida nad lõppkokkuvõtteks tahavad või ei taha ja siis ma lihtsalt seisan seal ja noogutan...
Õnneks saab lõpuks aga üle korratud ning enam vähem asi paika, kuigi vahetevahel on mõni asi siiski puudu jäänud või üle olnud.
Mul on nüüd natukene mäluauk ja ma ei mäletagi, mis viimasel ajal juhtunud on.
Igatahes, manin siis veel ära...
Väike küsitluse moodi asi on blogi paremal ääres. Kui kursori sealt üled viid, siis näed, et need mustad väikesed jubinad täitsa avanevad ka ning ülemisele klikkides tulebki see lahti.
Samuti on võimalik kommenteerida. Oleks äge saada vastukaja!
Geete
Võibolla läheb harjumisega pisut aega, aga tundub olevat selline üsna mugav lahendus.
Aga ma nüüd pean hästi vaikselt trükkima ning õnneks läpaka klaviatuur ongi hästi vaikne. Kõrval tudub väike marakratt.
Igatahes, kust siis mujalt alustada, kui mitte töö asjaajamistest.
Kuna Gruusias on omad kombed ja tavad, siis vahel on pisut keeruline neid mõista. Näiteks siis, kui üksteise peale karjutakse, nagu poleks homset päeva ning päris ausalt, kui sellist asja tänava peal näeks, siis kindluse mõttes kutsuks politsei ja kiirabi juba ette ära. Ma usun, et nii mõnigi inimene, kes sööma tahtis tulla, keeras ukse taga kanna pealt ringi ja jooksis ohutusse kaugusesse ega julgenud sisse tulla selle röökimise ajal. Inimesed (töötajad), kes polnud sellega otseselt seotud aga on harjunud sellist sorti sõnavõtuga, käisid muhelusega ringi ja ei teinud väljagi. Nõudepesija seisis leti juures, rüüpas kohvi ja sõi mingeid jubinaid sellise näoga, nagu vaataks filmi. Ma imbusin nii sügavale tooli sisse, kui see oli too hetk inimlikult võimalik ja üritasin hästi vaikselt hingata, et keegi mind ei näeks ega kuuleks.
Ja siis peale seda oli bossil nii paha tuju, et kuigi mul oli umbes päris mitu küsimust, ei söandanud ma suudki lahti teha.
Kuigi tegelikult oli väga vaja teada... ja nii ma siis istusin ja kord juba alustasin küsimusega ja siis nähes ta pilku ruttu summutasin küsimuse ja tegin näo, nagu poleks eluilmas näinud nii ekstravagantset pastakat ja koondasin kogu oma tähelepanu sellele.
Nüüd kolmapäeval tööl olles sisustasime taaskord aega nääklemisega ning õhtuks oli välja kujunenud soov leida üles iga väiksemgi hetk, et öelda midagi pool solvavat või sellist, mis paneks sind mitmeks päevaks tundma, nagu oleksid midagi saavutanud. Kuid minu imestuseks küsis kokk, kas ma hinkaale soovin. (Ilmselgelt vastasin jah, kuna juustu hinkaalid on lihtsalt imelised). Hakkas ta siis neid seal suure hoolega meisterdama.
Ütles ka, et kuna Tartu boss käses "to treat her well and take care of her", siis pidi ta ka vahetevahel mu lemmiktoitu tegema.
Siis ta veel kenasti kaunistas ära (mida ta mitte kunagi ei tee) ning see pani vaikselt mõtlema, et midagi nagu on mäda... või siis ta tõesti tahab enne õhtut päevased nääklemised tasa teha. Ega ma kaua selle üle mõelda ei viitsinud ja suure rõõmuga hakkasin hinkaale sööma.
Sain aga pisut kehvematsorti üllatuse osaliseks, kui teisest hinkaalist ampsu võttes oli järsku suu jahu täis.
Mhmh, ning siis tuli välja, et kõik teadsid juba sellest prank'ist ja naersid nii, et pisarad silmas.
Siis boss rääkis ka, et kui grusiinidel on mingi suurem sööming ning hinkaale tehakse mingi ligi 40, siis ühe sisse pannakse kas jahu või münt ning see, kes selle otsa satub, on õnnega koos.
Vahel ma ikka üritan klientidega vene keeles ka hakkama saada ning minu ja nendepoolne pingutus kannab vilja. Vahel aga nad nimetavad mitmeid toitude nimesid menüüst ning näitavad näpuga piltide peale, samal ajal vaatavad oma kaaslasele otsa ja siis korraks minule ka ja siis ma ei saagi aru, mida nad lõppkokkuvõtteks tahavad või ei taha ja siis ma lihtsalt seisan seal ja noogutan...
Õnneks saab lõpuks aga üle korratud ning enam vähem asi paika, kuigi vahetevahel on mõni asi siiski puudu jäänud või üle olnud.
Mul on nüüd natukene mäluauk ja ma ei mäletagi, mis viimasel ajal juhtunud on.
Igatahes, manin siis veel ära...
Väike küsitluse moodi asi on blogi paremal ääres. Kui kursori sealt üled viid, siis näed, et need mustad väikesed jubinad täitsa avanevad ka ning ülemisele klikkides tulebki see lahti.
Samuti on võimalik kommenteerida. Oleks äge saada vastukaja!
Geete
Comments
Post a Comment