Avameelselt kõigest

Täna on jälle see saatuslik päev, mil pidin oma kümme asja kokku korjama ja Tallinnamaale sõitma, et korraliku kodaniku moodi tööle minna. Asjalood on aga seesugused, et kahest puhkepäevast jäi miskipärast väheks. Võibolla selle pärast, et kuigi ma endale pühalikult lubasin, et lähen magama kella üheteist paiku, jõudsin unele siiski alles pärast kahte öösel. Ehkki ma tean, et järgmine päev olen zombi, ei sunni see piisavalt mind magama minema.

Kodus sai proovitud uusi toite. Tegin tai moodi riisi pastat krevettide ja köögiviljade ning pähkliga. See oli päris HOT aga mu pulkadega söömisoskus arenes umbes 16,3%. Mul see välja arvutatud ja värki. Teine päev tegin itaalia moodi kolme juustu pastat kanaga - delicious. Tööl söödetakse ka nagu nuumpõrsast. Hirm tuleb juba peale, et äkki see ongi nii plaanitud ja nagu vanasõna ütleb "igal oinal oma mihklipäev". Äkki olen minagi jõuluks vardas. Kui ei, siis tulevik väga helge ei näi. Kevadeks, kui mitte varem, olen juba örnik. Kes siis veel ei tea, örnik on 'ümmargune paksu, kelle läbimõõt on '.
Ei teadnud seda veel? Ma ka mitte. Aga õpime koos, rikastagem oma sõnavara. Eriti veel nii intelligentsete väljenditega. 

Samas võib ka minusugusele inimesele viidata nõndamoodi: "viisakalt paks poiss" ning muideks 'poiss' selles lauses ei viita soole vaid on nagu üldistav või kokkuvõttev väljend, mis viitab sõnale 'inimene'. Niiet järgmine kord, kui kellelgi on kange tahtmine mulle öelda, et olen juurde võtnud, siis pigem ütle, et olen viisakalt paks poiss. See on selline mittesolvav ja taktitundeline väljend, ei riiva kellegi tundeid.
Loodan, et mu vend seda praegu loeb...


Mis ma veel märganud olen.. kuna ma ei pane alati just väga suurt rõhku sellele, et enne postitamist teksti 16 korda läbi loeks ja parandaks, siis tean, et siin-seal hüppavad sisse kirjavead. Aga siis hiljem tagantjärgi lugedes on selline tunne, nagu väike laps oleks selle kirjutanud. Või häbiväärselt kirjaoskamatu. Igatahes mul on küll vahel väga piinlik lugeda. Ega ma ju ometi delfi ajakirjanik ole, kellel on lubatud pead valutama panevad kirjavead ning lause ülesehitus, mis on nii segane, et....et loed pealkirja ja saad nagu aru, et kuskil Kasashtani külakeses toimus koolitulistamine, mille käigus vähenes jääliustike pindala Anktikas 12% ning lõppkokkuvõttes oli asja tulemus see, et Pugatsova(s on katusega) sai surrokaat ema abiga lapse. Aga tegelikult räägib artikkel ise vahukommide kahjulikkusest. Sellist mugavust ma endale lubada ei saa.

Viimase kuu aja jooksul olen täheldanud ka seda, et venelased on üldjoones teineteisega märkimisväärselt sarnased, nagu oleks ühe kirvega löödud. Ma nüüd ei ütle, et keegi oleks venelasi kirvega löönud...samas eks tuleb sedagi ette.
Eriti ühe kirvega on need vene rahvuse esindajad, kes kaaperdavad kahe või kolmekesi oma kodinate ja kottidega ära pool rajooni. Ja kui sul jätkub jultumust nende poole vaadates paotada suud, et teha märkus selle kohta, paiskub õhku hingemattev russki stiilis yolokaust js siis lõppkokkuvõttes on venelased maailmas valitsev ülemrass.

See eelseisev tekst on halvustava alatooniga, aga aina rohkem vene uusrikastega kokku puutudes see pilt süveneb. Kui rääkida tõupuhtast venelasest, siis on tegu väga tööka, südamliku ja hea inimesega. Tõepoolest on. Aga kuskil poole arengutee peal kaotsi läinud venerastia suguharu on see, kes agressiivselt oma kohaloleku teatavaks teeb ja nemad kujundavadki arvamuse venelastest. Ei, on ainult üks liik venelasi, kes end ülemaks rassiks peavad ning kui sa Eesti Vabariigis paotad suu, et nendega riigikeeles rääkida, siis nad selle peale nõuavad, et sa vene keeles räägiksid. Kuid kui tuleb välja, et sa vene keelt ei oska, siis põlastava pilgu saatel põlvitavad nad ida poole ning lasevad kuuldele 'russia akbar' aka 'venemaa kõikvõimas'.


Comments

Popular Posts