Hommikune adrenaliini laks

Hommikul trammiga tööle sõites hüppasid Paberi peatuses peal neli munitsipaalpolitseid. Naljakas oli vaadata, kuidas terve trammirahvas tõmbas näost kahtlaseks ära, nagu kellegi poleks vähemalt viimase 20 aasta jooksul trammipiletit ostnud ning korraga hakkas nende 20 aasta pärast südametunnistus pitsitama. Siis avastasin, et olen ise samasuguse kaame näoga, kuigi korraliku ilmakodanikuna olin kenasti kohe pileti ära ostnud, kui trammi läksin. Näitasin siis oma pileti ära ja hakkasin trammis ringi vaatama. Pileteid kontrolliti pisteliselt. Ning just need, kes kõige suurema hoolega üritavad oma ehmatusest punnis silmi ja punaseks tõmbunud nägu normaalsetena hoida, jäeti vahele. Imelik, sest seda on juba umbes poole kilomeetri kaugusele näha, kuidas neile in süü näkku kirjutatud. 

MUPOde enda nägudelt võis välja lugeda seda, et ega neile endale ka see tegevus väga ei meeldi.

Igatahes trammist juhiti välja 1 noormees ning 1 keskealine või vanem naine. Nii kui see noormees trammist välja sai, pani ta roppusi karjudes jooksuga minema. Mupod vaatasid tuima näoga järgi, nagu see oleks kõige tavalisem tegevus üldse.  Naine aga oli ilmselt päris ehmatunud, kuna ta ei teadnud mida teha. Silmad vilasid peas ja vahtis kahtlaselt äkiliste liigutustega taevasse. Üldiselt tundus, nagu ta oli laksu all. 

Eilsest veel nii palju, et polnud väga lootust taksot saada ning valmistasin end mõttes juba ette, et peab jälle jala koju minema. Üleeile nii läkski. Taksot ei saanud, ei saanud isegi dispets(katusega)eriga löögile. Ja siis läksime ülemuse vennaga jala koju...vihma käes...külm oli... Kuid eile oli õnne pisut rohkem ja sain isegi takso. Esiteks hirmutas mu purjus töökaaslane noore taksisti korralikult ära, kui enne minu autosse lubamist vaatas takso ja taksisti üle, nagu tegemist oleks lennujaama narkokontrolliga. Nägin, kuidas esimesed minutit oli taksist pinges ja silmnähtavalt oli tal ebamugav olla. Kuna siiani on olnud kõik taksistid, kellega sõitnud olen :

a) kurjad

b) ülbed

c) vene keeltkõnelevad ning eesti keelt mitte mõistvad

d)sõnaahtad

e)kurjuse kehastused

siis ma teen alati taksosse istudes kontrollküsimuse, et selgusele jõuda, kss tasub üldse ölda, mis aadressile vaja minna on või saan juba enne seda nuga. Ja kuna mu töökaaslane oli ilmselt vaesel poisil kõhu pool lahti ehmatanud, siis mõtlesin et äkki small talk rahustab ta pisut maha. Tuli välja, et ta on alles paar nädalst taksist olnud. Ning lõpuks rääkis ta pool oma elulugu ära ja näitas isegi mingi maa 50 000st rahatähte. 

Rääkisin talle üsna emotsionaalselt ära selle, kuidas eelmine õhtu kuidagi löögile ei saanud taksodega ning pidin pärsst 13 tunnist tööpäeva ulme väsinuna, külmas ja vihmas öösel koju jalutama ja tal hakkas nii kahju, et andis hüva nõu, kuidas dispetseritega suhelda, et kindlalt taksot saaks js andis nr, et kui teine kord ei saa taksot, siis helistaks, et ei peaks öösel jala nii pika maa kahtlases kandis käima.