Neljapäev, 10. oktoober
Kuna ma pole juba umbes pool igavikku kirjutanud, siis võiks vist nüüd ju asja käsile võtta.
Kuna juhtunud on vahepeal nii palju, siis ei viitsigi hakata siin erilist päeviku formaadis asja aretama.
Tegelikult olen ma ka parasjagu laiskvorst. Päeva jooksul ei saanud peaaegu mitte millegiga ühele poole, kuigi plaane justkui oli. Lihtsalt terve päev oli uimane olla ja pea valutas. Turja lihased on lihtsalt nii krampis, et veri enam ei käi korralikult läbi. Õhtul sain emalt massaasi ja võtsid rohud ka sisse, pluss siis käisin kuumas saunas. Seega võib öelda, et lõpuks, olgugi, et tund on hiline, on lõpuks enesetunne ikka päris mõnus.
Nagu viimasel ajal kombeks on saanud, siis istun mõnusasti oma voodil ning pikk soolikas jõulutulesid põleb akna ümber. Täna rüüpan veel kõrvale vanilli cappuchinot ja põletan eeterliku õliga aroomiküünalt - see kord panin jasmiini õli. Mmmmh... lovely.
Mis mul ikka rääkida - tööl läheb endiselt väga hästi. Kuigi vabadel päevadel on üldiselt üsnagi pudrulojuse tunne, olen siiski õnnelik.
Paar vahvamat olesklemist on ka ette võetud. Näiteks käisime neiudega öölaulupeol. Pidin töökaaslased ka kaasa tirima ning isegi ülemuse vend arvas, et see oleks väga tore mõte ja otsustas kaasa tulla ning kästi neile kohta ka hoida... seistes.. ehk siis hoida seisukohta inimesele. How is this even...?? Igatahes, plaan oli seesugune, et saame Liisuga Raekoja platsil kell üheksa kokku, kümneks olen taas restos, korjan inimesed kokku ja nendega siis Vabaduse väljakule. Bossi vend ütles, et ei ole tarvis mul tagasi ronida, nad tulevad ise kümneks vabakale ja seal kohtume. Aga juhtus siis nii, et keset pidu arvas Ivo Linna, et aitab nüüd küll ning orkester pakkis pillid kotti ja oligi kõik. Päris nii see tegelikult ei olnud, aga ühesõnaga lõppes üritus tund aega plaanitust varem...lihtsalt niisama. Ja töökaaslased ka nägu ei näidanud ja ühendust ei võtnud. Läksin siis peale üritust töö juurde tagasi aru pärima, et kus nad siis jäid. Seal mulle seletas kokk, et aga ma ju ikkagi lubasin, et tulen tagasi ja lähme koos ja et ta ootas mind ja ma ei tulnud ja lõppkokkuvõttes olen ma üks igavene valetaja ja pekine kaabakas. Kui jäin nõutult bossi vennale otsa vaatama, ütles ta, et nojah, Revaz (kokk) ütles, et sa ikkagi pidid siia tulema ja pidime kõik koos minema.
No ma ei tea noh, saa siis aru nendest vanainimestest...
Huuh, trükkisin siin nii hoogsalt, et pidin korraks pausi tegema ja deodoranti laskma. Kõik on nüüd kontrolli all - no worries.
Restorani all avati ka umbkaudu täpselt nädal aega tagasi Rugby pubi ja oh seda hullumaja, mis sellega kaasnes. Muideks, sain ka aplausi osaliseks, kui allkorruse rahvast teenindasin. Poleks kunagi arvanub, et mu töö üks päev lausa aplausi vääriline on. Aga näe, siiski oli - pillasin veinipokaalid keset rahvamassi kivipõrandale kildudeks.
Ja kui mu tööpäev lõppes, siis vaatasin ka korraks allkorruse rahva üle. Boss käses mul tequila shoti võtta, aga ma puiklesin vastu, kuna ma alles hiljuti avastasin, et ma enam üldse alkoholi ei kannata. Ja selle all ma ei mõtle seda, et jõin üks õhtu end pildituks ja seejärel hiliste hommikutundideni laotasin mao sisemust munakivi tänavatele. Avastasin selle aga nii, et üks õhtu, kui endale ja emale süüa tegin, võtsime siidri ka kõrvale. Ma jõin oma siidri ära ja jube naljakas oli kõik äkki.
Igatahes, minnes siis jutuga edasi. Töllerdasin ikka seal pubis leti ääres, kuna kõik taksofirmad, mis pähe tulid, kategooriliselt keeldusid mu kõnedele vastamast ning mis mul muud üle jäi kui istuda ja vaadata umbjoobes mehi, kes tellivad õlle, et minna siis peldikusse ja kraanikausi ees kükitades see ära juua ning võrdväärselt umbjoobes naisi, kes teevad ükskõik mida, et võita vastassugupoole tähelepanu. Kurb ainult, et mõnele vastassugupoole esindajale sümpatiseerib tualeti kraanikauss ja kivipõrand rohkem, kui umbjoobes naine. Tõstan ausalt käe ja tunnistan, et mulle täitsa kainest peast sümpatiseerib ka kraanikauss ja kivipõrand rohkem kui umbjoobes inimene.
Aga ega seda asja sinnapaika ei jäetud ning kuna tequilast keeldusin, siis ilmselgelt on loogiline lahendus pakkuda midagi muud nii kaua, kuni see tegelikult ei ole enam pakkumine oma tähenduse poolest. Olin ka mina siis pisut lõbusam, kui tavaliselt peale tööl sellisel kellaajal. Aga siis, kui enam ei viitsinud helistada ka ühessegi taksofirmasse ilmus eikuskilt välja töökaaslane, kelle sõbrast taksist pidi kohevarsti saabuma ja viskavad minu ka koju ära. Oh seda rõõmusõnumit. Jope lendas ahvikiirusel selga ja tegin minekut.
Soetasin endale ka vahepeal The Hunger Games'i raamatu triloogia. Ütlen käsi südamel, et see on olnud pika aja parim investeering. Lugesin kahe päevaga läbi esimese osa. No, kohati võib seda pidada isegi pisut haiglaseks kinnisideeks. Kuna esimene lugemise päev lõppes sellega, et hilja töölt koju tulles läksin läbi Peetri pitsast (24h avatud - sellised asjad on nagu taevased õnnistused) ja tellisin pitsa. Oodates ja seisteski lugesin õhinaga raamatut. Öösel kodus istudes sõin ma üksi ära terve pitsa ja lugesin raamatut, kuni silmad enam ei allunud kontrollile. Teine päev sai varem töölt lahti ja väike nälg oli kallal ning mõtlesin, et mis ma ikka lähen koju kolistama ja vanainimest üles äratama. Läksin läbi oma lemmik söögikohast ning istusin maha, sõin ja lugesin. Istusin seal ikka päris kaua ja lõpuks sundisin end lahkuma, kuna raamat ajas mind kohati nutma ja kuna ma otsustasin, et tahaks sinna veel kunagi tagasi ka tulla, siis ei tahtnud too moment skandaali korraldada ja keset restorani krokodillipisaraid valama hakata.
Tegelikult on vahepeal juhtunud hunnikutes lollakaid ja naljakaid ning vähemnaljakaid asju, aga ma lihtsalt ei viitsi kõigest rääkida. Seega praeguseks - tsau paka, näeme jälle.
Geete
Kuna juhtunud on vahepeal nii palju, siis ei viitsigi hakata siin erilist päeviku formaadis asja aretama.
Tegelikult olen ma ka parasjagu laiskvorst. Päeva jooksul ei saanud peaaegu mitte millegiga ühele poole, kuigi plaane justkui oli. Lihtsalt terve päev oli uimane olla ja pea valutas. Turja lihased on lihtsalt nii krampis, et veri enam ei käi korralikult läbi. Õhtul sain emalt massaasi ja võtsid rohud ka sisse, pluss siis käisin kuumas saunas. Seega võib öelda, et lõpuks, olgugi, et tund on hiline, on lõpuks enesetunne ikka päris mõnus.
Nagu viimasel ajal kombeks on saanud, siis istun mõnusasti oma voodil ning pikk soolikas jõulutulesid põleb akna ümber. Täna rüüpan veel kõrvale vanilli cappuchinot ja põletan eeterliku õliga aroomiküünalt - see kord panin jasmiini õli. Mmmmh... lovely.
Mis mul ikka rääkida - tööl läheb endiselt väga hästi. Kuigi vabadel päevadel on üldiselt üsnagi pudrulojuse tunne, olen siiski õnnelik.
Paar vahvamat olesklemist on ka ette võetud. Näiteks käisime neiudega öölaulupeol. Pidin töökaaslased ka kaasa tirima ning isegi ülemuse vend arvas, et see oleks väga tore mõte ja otsustas kaasa tulla ning kästi neile kohta ka hoida... seistes.. ehk siis hoida seisukohta inimesele. How is this even...?? Igatahes, plaan oli seesugune, et saame Liisuga Raekoja platsil kell üheksa kokku, kümneks olen taas restos, korjan inimesed kokku ja nendega siis Vabaduse väljakule. Bossi vend ütles, et ei ole tarvis mul tagasi ronida, nad tulevad ise kümneks vabakale ja seal kohtume. Aga juhtus siis nii, et keset pidu arvas Ivo Linna, et aitab nüüd küll ning orkester pakkis pillid kotti ja oligi kõik. Päris nii see tegelikult ei olnud, aga ühesõnaga lõppes üritus tund aega plaanitust varem...lihtsalt niisama. Ja töökaaslased ka nägu ei näidanud ja ühendust ei võtnud. Läksin siis peale üritust töö juurde tagasi aru pärima, et kus nad siis jäid. Seal mulle seletas kokk, et aga ma ju ikkagi lubasin, et tulen tagasi ja lähme koos ja et ta ootas mind ja ma ei tulnud ja lõppkokkuvõttes olen ma üks igavene valetaja ja pekine kaabakas. Kui jäin nõutult bossi vennale otsa vaatama, ütles ta, et nojah, Revaz (kokk) ütles, et sa ikkagi pidid siia tulema ja pidime kõik koos minema.
No ma ei tea noh, saa siis aru nendest vanainimestest...
Huuh, trükkisin siin nii hoogsalt, et pidin korraks pausi tegema ja deodoranti laskma. Kõik on nüüd kontrolli all - no worries.
Restorani all avati ka umbkaudu täpselt nädal aega tagasi Rugby pubi ja oh seda hullumaja, mis sellega kaasnes. Muideks, sain ka aplausi osaliseks, kui allkorruse rahvast teenindasin. Poleks kunagi arvanub, et mu töö üks päev lausa aplausi vääriline on. Aga näe, siiski oli - pillasin veinipokaalid keset rahvamassi kivipõrandale kildudeks.
Ja kui mu tööpäev lõppes, siis vaatasin ka korraks allkorruse rahva üle. Boss käses mul tequila shoti võtta, aga ma puiklesin vastu, kuna ma alles hiljuti avastasin, et ma enam üldse alkoholi ei kannata. Ja selle all ma ei mõtle seda, et jõin üks õhtu end pildituks ja seejärel hiliste hommikutundideni laotasin mao sisemust munakivi tänavatele. Avastasin selle aga nii, et üks õhtu, kui endale ja emale süüa tegin, võtsime siidri ka kõrvale. Ma jõin oma siidri ära ja jube naljakas oli kõik äkki.
Igatahes, minnes siis jutuga edasi. Töllerdasin ikka seal pubis leti ääres, kuna kõik taksofirmad, mis pähe tulid, kategooriliselt keeldusid mu kõnedele vastamast ning mis mul muud üle jäi kui istuda ja vaadata umbjoobes mehi, kes tellivad õlle, et minna siis peldikusse ja kraanikausi ees kükitades see ära juua ning võrdväärselt umbjoobes naisi, kes teevad ükskõik mida, et võita vastassugupoole tähelepanu. Kurb ainult, et mõnele vastassugupoole esindajale sümpatiseerib tualeti kraanikauss ja kivipõrand rohkem, kui umbjoobes naine. Tõstan ausalt käe ja tunnistan, et mulle täitsa kainest peast sümpatiseerib ka kraanikauss ja kivipõrand rohkem kui umbjoobes inimene.
Aga ega seda asja sinnapaika ei jäetud ning kuna tequilast keeldusin, siis ilmselgelt on loogiline lahendus pakkuda midagi muud nii kaua, kuni see tegelikult ei ole enam pakkumine oma tähenduse poolest. Olin ka mina siis pisut lõbusam, kui tavaliselt peale tööl sellisel kellaajal. Aga siis, kui enam ei viitsinud helistada ka ühessegi taksofirmasse ilmus eikuskilt välja töökaaslane, kelle sõbrast taksist pidi kohevarsti saabuma ja viskavad minu ka koju ära. Oh seda rõõmusõnumit. Jope lendas ahvikiirusel selga ja tegin minekut.
Soetasin endale ka vahepeal The Hunger Games'i raamatu triloogia. Ütlen käsi südamel, et see on olnud pika aja parim investeering. Lugesin kahe päevaga läbi esimese osa. No, kohati võib seda pidada isegi pisut haiglaseks kinnisideeks. Kuna esimene lugemise päev lõppes sellega, et hilja töölt koju tulles läksin läbi Peetri pitsast (24h avatud - sellised asjad on nagu taevased õnnistused) ja tellisin pitsa. Oodates ja seisteski lugesin õhinaga raamatut. Öösel kodus istudes sõin ma üksi ära terve pitsa ja lugesin raamatut, kuni silmad enam ei allunud kontrollile. Teine päev sai varem töölt lahti ja väike nälg oli kallal ning mõtlesin, et mis ma ikka lähen koju kolistama ja vanainimest üles äratama. Läksin läbi oma lemmik söögikohast ning istusin maha, sõin ja lugesin. Istusin seal ikka päris kaua ja lõpuks sundisin end lahkuma, kuna raamat ajas mind kohati nutma ja kuna ma otsustasin, et tahaks sinna veel kunagi tagasi ka tulla, siis ei tahtnud too moment skandaali korraldada ja keset restorani krokodillipisaraid valama hakata.
Tegelikult on vahepeal juhtunud hunnikutes lollakaid ja naljakaid ning vähemnaljakaid asju, aga ma lihtsalt ei viitsi kõigest rääkida. Seega praeguseks - tsau paka, näeme jälle.
Geete
Comments
Post a Comment