Mõtlesin siin...
...et ma vist eluilmaski ei jõua ära blogida neid asju, mida juba SUVEST
saati olen homse varna lükanud. Okei, ma päris ise selles selgusele ei
jõudnud, vaid siinkohal pakkus abikätt Rasmus, kes selle mulle näkku
lihtsalt ütles. Aga asi võibolla on selles, et Rasmus on mu blogi kõige
andunum lugeja. Vähemalt selline mulje on jäänud.
Vahemärkuseks ütlen, et jube imelik on kirjutada, aina klõps ja klõps - pole harjunud pikkade küüntega kirjutama. Pole ammu nii pikki küüsi olnud ka.
Ühte asja mõtlesin ma veel. Nimelt siis seda, et need, kes on kursis mu säutsumistega, nendele võib blogi tulla üsna igav, kuna seal olen tavaliselt sellised huvitavamad seigad ära säutsunud. Enne oli blogi selle jaoks, nüüd kuna aega on vähe, siis on mugavam selline lühivariant, kuhu saab kiirelt mõne sõnaga asja ära öeldud.
Aga hakkab siis kuskilt pihta.
MA SAIN TÄNA UUE SÕBRA!
Istun mina Balti jaama ees pingil, kuna ooteruumis oli absoluutselt iga viimane kui pink (6 pinki on seal vist ainult) hõivatud ja aega oli justkui üleliia. Istusin ma siis seal ja nii, kui ma oma toidupoolise kotist välja võtsin, lendasid kohale tuvid ja varblased. Ega ma siis nii südametu ka pole, et jätaks nad ilma lõunasöögita ning hakkasin pitsa ääri nokkima ja neile viskama. Minu poolehoiu sai ühe varbaga tuvi, kes lonkas nagu Quasimodo. Ja siis ma neid seal söötsingi, poolelt pitsalt nokkisin põhja ka alt ära, nii et ise sõin ainult katet. aga jube rüselemine käis seal ikka vahepeal - täitsa nagu ameerika jalgpall.
Aga kui ma ütlesin ülevalpool, et ma sain sõbra, siis ei pidanud silmas neid varblasi, tuvisid või isegi varest, kes hiljem liitus. Vaid tuli üks noormees, kes ütles, et ma viskaks neile suure tüki - vähemalt nii sain mina aru. Ta ütles seda aga vene keeles ja ma ainult noogutasin tähtsa näoga ja tegin nii, nagu ma tema jutust aru sain ning viskasin lindudele mingi pudelikorgi suuruse tüki. Kui üks tuvi selle tüki kätte äärepealt ära lämbuma pidi, sai noormees vist aru, et ma vene keelest päris hästi aru ei saa ning enne, kui ma mõne teise linnu üritan mõrvata, katsub ta end eesti keeles arusaadavaks teha. Lõpuks siis tuli välja, et ta ütles, et ma toidaks neid peo pealt.
Igatahes, tuli välja et ta on pärit Hollandist ja ta tahab Eestist ära minna juba, kuna ilmad on siin jõle koledad ja peaaegu et väljakannatamatud ning poliitika täpselt samamoodi. Veel rääkis ta seda, et tegi just parasjagu ARK'i eksamit. Aga kui ma küsisin, et kuidas läks, vastas ta, et ta ei tea. No, hea küll siis.
Ta just kurtis Eesti poliitika üle ning küsis, ega mul juhuslikult pole korraks pastakat laenata. Loomulikult oli... aga mitte ühtegi peale IRL'i pastaka, millel laiutab Heiki Hepneri nimi. Otseloomulikult olin ma senimaani üüratumalt uhke selle pastaka üle olnud, mitte et ma IRL pooldaks. Aga tol hetkel oli küll pisut piinlik seda talle anda.
Tööst ka siis natuke.
Kui võtan tellimusi, siis nii mõnigi kord i'm trying my hardest, et mitte naerma hakata. Tihti põhjustab seda see, kui väljamaalased üritavad välja veerida gruusiapäraseid toitude nimetusi. Aga tavaliselt loetakse üks toitu nimi ja siis jäädakse mulle ootavalt otsa vahtima, et ma kas muheda noogutusega kiidan heaks nende lugemisoskuse või siis kui tarvis, parandan, ning niimoodi iga toidu ja iga veini nimega.
Eile aga tulid sööma kaks vene rahvusest meest, kes sain üsna kiiresti jaole, et nad võivad mind vene keeles vaimuhaigeks ka kutsuda ja ma ainult naeratades noogutaks. Seega üritasid nad eesti keeles tellida ning päris ausalt ütlen, ma hindan seda väga. Eriti vene rahvusest inimeste puhul (PS. see pole halvustav!!) on silma jäänud see, et kui ma ei oska nendega vene keeles suhelda, tekib kohe üleolev ja ülbe suhtumine. Aga mõned venelased on ülimalt toredad ja suhtlemisaldis, mis on minu arust ülimalt positiivne.
Igatahes tagasi siis nende kahe mehe juurde. Tellisid nad endale siis erinevaid toite ja asju. Küsisin, kas nad juua ka soovivad. Sinna maani oli muidu kõik täiesti okidoki ning kui mõni asi kõlaski pisut naljakalt, hoidsin ma ees tõsist nägu ega ei itsitanud nende pihta.
Kuid siis ütles see mees:
"Ja mulle palun üks jõhvijook."
Vahemärkuseks ütlen, et jube imelik on kirjutada, aina klõps ja klõps - pole harjunud pikkade küüntega kirjutama. Pole ammu nii pikki küüsi olnud ka.
Ühte asja mõtlesin ma veel. Nimelt siis seda, et need, kes on kursis mu säutsumistega, nendele võib blogi tulla üsna igav, kuna seal olen tavaliselt sellised huvitavamad seigad ära säutsunud. Enne oli blogi selle jaoks, nüüd kuna aega on vähe, siis on mugavam selline lühivariant, kuhu saab kiirelt mõne sõnaga asja ära öeldud.
Aga hakkab siis kuskilt pihta.
MA SAIN TÄNA UUE SÕBRA!
Istun mina Balti jaama ees pingil, kuna ooteruumis oli absoluutselt iga viimane kui pink (6 pinki on seal vist ainult) hõivatud ja aega oli justkui üleliia. Istusin ma siis seal ja nii, kui ma oma toidupoolise kotist välja võtsin, lendasid kohale tuvid ja varblased. Ega ma siis nii südametu ka pole, et jätaks nad ilma lõunasöögita ning hakkasin pitsa ääri nokkima ja neile viskama. Minu poolehoiu sai ühe varbaga tuvi, kes lonkas nagu Quasimodo. Ja siis ma neid seal söötsingi, poolelt pitsalt nokkisin põhja ka alt ära, nii et ise sõin ainult katet. aga jube rüselemine käis seal ikka vahepeal - täitsa nagu ameerika jalgpall.
Aga kui ma ütlesin ülevalpool, et ma sain sõbra, siis ei pidanud silmas neid varblasi, tuvisid või isegi varest, kes hiljem liitus. Vaid tuli üks noormees, kes ütles, et ma viskaks neile suure tüki - vähemalt nii sain mina aru. Ta ütles seda aga vene keeles ja ma ainult noogutasin tähtsa näoga ja tegin nii, nagu ma tema jutust aru sain ning viskasin lindudele mingi pudelikorgi suuruse tüki. Kui üks tuvi selle tüki kätte äärepealt ära lämbuma pidi, sai noormees vist aru, et ma vene keelest päris hästi aru ei saa ning enne, kui ma mõne teise linnu üritan mõrvata, katsub ta end eesti keeles arusaadavaks teha. Lõpuks siis tuli välja, et ta ütles, et ma toidaks neid peo pealt.
Igatahes, tuli välja et ta on pärit Hollandist ja ta tahab Eestist ära minna juba, kuna ilmad on siin jõle koledad ja peaaegu et väljakannatamatud ning poliitika täpselt samamoodi. Veel rääkis ta seda, et tegi just parasjagu ARK'i eksamit. Aga kui ma küsisin, et kuidas läks, vastas ta, et ta ei tea. No, hea küll siis.
Ta just kurtis Eesti poliitika üle ning küsis, ega mul juhuslikult pole korraks pastakat laenata. Loomulikult oli... aga mitte ühtegi peale IRL'i pastaka, millel laiutab Heiki Hepneri nimi. Otseloomulikult olin ma senimaani üüratumalt uhke selle pastaka üle olnud, mitte et ma IRL pooldaks. Aga tol hetkel oli küll pisut piinlik seda talle anda.
Tööst ka siis natuke.
Kui võtan tellimusi, siis nii mõnigi kord i'm trying my hardest, et mitte naerma hakata. Tihti põhjustab seda see, kui väljamaalased üritavad välja veerida gruusiapäraseid toitude nimetusi. Aga tavaliselt loetakse üks toitu nimi ja siis jäädakse mulle ootavalt otsa vahtima, et ma kas muheda noogutusega kiidan heaks nende lugemisoskuse või siis kui tarvis, parandan, ning niimoodi iga toidu ja iga veini nimega.
Eile aga tulid sööma kaks vene rahvusest meest, kes sain üsna kiiresti jaole, et nad võivad mind vene keeles vaimuhaigeks ka kutsuda ja ma ainult naeratades noogutaks. Seega üritasid nad eesti keeles tellida ning päris ausalt ütlen, ma hindan seda väga. Eriti vene rahvusest inimeste puhul (PS. see pole halvustav!!) on silma jäänud see, et kui ma ei oska nendega vene keeles suhelda, tekib kohe üleolev ja ülbe suhtumine. Aga mõned venelased on ülimalt toredad ja suhtlemisaldis, mis on minu arust ülimalt positiivne.
Igatahes tagasi siis nende kahe mehe juurde. Tellisid nad endale siis erinevaid toite ja asju. Küsisin, kas nad juua ka soovivad. Sinna maani oli muidu kõik täiesti okidoki ning kui mõni asi kõlaski pisut naljakalt, hoidsin ma ees tõsist nägu ega ei itsitanud nende pihta.
Kuid siis ütles see mees:
"Ja mulle palun üks jõhvijook."
Korralik kiusatus tekkis küsida : "Millise hobuse täpsemalt?"
(Igaks juhuks seletan ära, et jõhv on hobuse sabakarv, kuna twitteris tekitas see segadust)
Õnneks suutsin end taltsutada, ning pärast mõne sekundilist mõistuse blackouti ja seda, kui mitmed hobuse tagumikud silme eest läbi jooksid, jõudis kohale, et ilmselt on tegu jõhvikamahlaga.
Silma jäi üks tore otsingusõna, millega siia on jõutud.
Verevalum keele all - no ma ei tea, mis imeteid pidi on selle otsingusõnaga siia blogisse jõutud, aga kui juba siin olete selle probleemiga, siis parim, mida teha suudan, on aidata. Määri peale Kapsikami kreemi.
Aitäh tähelepanu eest!
Geete
Comments
Post a Comment