Hej hej
Tere jälle.
Viimasel ajal on tervis pisut lappama läinud. Eks mõni päev sain külma ning täna on juba kolmas või neljas päev köha-nohu-kurguvaluga ning teine päev tapva kõrvavaluga... mis tegelikult täna juba märgatavalt vähem tapab, kui see eile seda tegi. Eks need viinakompressid aitavad, mis siis, et ma haisen nagu esmaklassiline alkohoolik.
Aga rääkides muust... nädalavahetusel on plaan minna Tartusse, kuna seal toimub Jesus Conference. See tegelikult algab juba homme, neljapäeval, kuid ma töö tõttu saan vaid kahest viimasest päevast osa võtta.
Ootan juba tegelikult seda, väike ärevustunne on kõhus. Kuid eks tagantjärgi oskan sellest rohkem rääkida, kuna praegu olulist kujutluspilti sellest pole. Pakun, et on üsna sarnane Moral Revolutionile, kus 2011 aasta kevadel Lätis käisin. Samas ootusi nii kõrgeks ei aja, kuna Moral Revolutionil mängis Jesus Culture bänd ja no olgem ausad. Could it get much better? Aga olen kindel, et see saab olema väga lahe. Näeb ka mõned inimesed ehk ära, keda pole ammu näinud.
Aga nüüd siis kirjutan neil teemadel, millest telefonisse olen märkmed teinud. Nii märgin üles ma "blogimaterjali".
Igatahes nüüd viimane päev kui ma linnas olin, käisin šoppamas.Tegelikult ajendas mind seda tegema meeletu kõrvavalu ning lootsin kiiresti apteegist leevendust saada. Aga päris saabki ju. Ei mainitud ainsatki ravimit, mida oleks käsimüügist saanud. Pisteti pihku 400ne ibumetin, mida ma võin ilmselt paraku kommina süüa, kuna kunagi peavaludega sai neid korralikult võetud ning ma ei tea, kas on tõenäoline, et tekib selle vastu immuunsus või lihtsalt valuvaigistid erilist leevendust mu valudele enam ei too. Ning noh, öeldi, et läheks perearsti juurde kontrolli ja tema juba vaatab edasi, mis saab. No kuulge, päriselt või? Nüüd, kui paremad arstid on suundunud paremate karjamaade poole, on jube oluline järsku, et konsulteeriksime arstidega? Tõepoolest ei taha üldistada, aga kuna olen päris palju ise arstide pidanud kokku puutuma, siis julgen arvata, et arvestades kõiki neid huvitavad ja niisama ignorantseid arste, kellega kokku puutunud olen... siis tihti on isegi nii, et kui tervis on kallis, siis arsti oma muredega mitte tülitada. Eks häid arste on ka palju siia jäänud, aga kahjuks ei saa lugeda enda perearsti sinna hulka.
Illustreeriva näitena enda näol võin tuua selle, kuidas süütu mononükleoos aka lümfisõlmepõletik lõppes sellega, et olin haiglas tilgutite all, kuna tuli välja, et too haigus ning penitsiliin(teatud antibiootikum) ei ole just parimad sõbrad ja ei käi käsikäes.
Ehk siis kui ma tahaks edaspidi ka selle kõrvaga kuulda, siis peaksin oma kõrvavaluga iseseisvalt hakkama saama.
Aga igatahes, selle šoppamise käigus ostsin ära ka ühe sünnipäevakingituse. Ei ütle mis ega kellele, kuna ei taha üllatust ära rikkuda. Igatahes, tuju oli paha ja olemine veel kehvem ning nii ma siis seal taarusingi, teadmata mida otsin. Aga lõpuks siiski leidsin selle asja. Koduteel käisin läbi ka prismast ja lõpuks kohale jõudes mõtlesin vaikselt omaette, et huvitav, kas mul peaks peale prisma koti veel midagi olema. Et nagu peaks. Ja alles siis, kui kotid läbi otsinud olin, avastasin, et olin hinnalisemad asjad kuhugi maha unustanud. God damnit. Riidesse ja tagasi. Jätsin oma telefoninumbri ja nime infoletti ja ütlesin, et võtaksid ühendust, kui leiavad. Ostsin igaks juhuks uue samasuguse ka, sest et jube nigel oleks, kui ei leitagi ja siis lähen lontis näoga selle inimesega kohtuma ju. Jaaaa siis sama õhtu, kui vennaga koju sõitsin, helistati, et leiti. Muidugi hea meel, et leiti.. aga mida ma nüüd kahe samasuguse asjaga peale hakkan?
Käisime vennaga Espak ehituspoest ka läbi, tal oli vaja mingeid torusid ja asju. Ta idee poolest teadis küll, mida tahtis, aga küsis teenindajalt igat asja mingi 3 korda üle ja lõpuks sellel naisel oli nii villand, et ta peas juba haudus plaani, kuidas nuga venna auto kummi lüüa ilma, et keegi kahtlustaks, et see tema oli.
Seoses selle kõrvavaluga siis veel... kuna kompress on peal ja päris bandiidi sidet peas ei viitsi kanda, mis seda kompressi kinni hoiaks, siis käin mütsiga ja kapuutsiga. Endal hakkab ka juba natuke imelik, kuna polaaruurija tunne tuleb peale. Lisaks sellele kõlavad enamus jutuajamised niimoodi :
"Tsau"
"Mida?"
"Tsau."
"Aa, tsau."
"Kuidas läheb?"
"Misasja?"
"Küsisin, et kuidas läheb."
"Äh?"
"Kuidas sul läheb??"
"A, hästi läheb, sul?"
"Hästi."
"Ah? Ütlesid midagi või?"
Täna tahtis ema, et ma talle Skype töövalmis paneks, et ta saaks siis oma õega lobiseda. Meanwhile rääkisime niisama juttu ja ootasime, millal ta õde sisse tuleks. Üks hetk ütles ta, et tal läheb varsti saksa keel täitsa meelest ära, kui ta seda ei kuule. Tegin talle siis suure teene. Panin YouTubest mängima Hitleri kõne ja ise lahkusin pesu rippuma panema. Õnneks ta ei oska arvutit eriti kasutada ja pidi ootama Hitleriga kahekesi koos, kuni ma tagasi tulin ja selle kinni panin. Hea uudis on vähemalt see, et tundub, et tal tuli saksa keel jälle meelde, kuna kui tagasi jõudsin podises ta saksa keeles midagi sellist, mis inglise keeles kõlaks nii "Kiss my ass, Hitler".
Vastasin saksa keeles, et loodan siis, et maitseb hästi.
Jah, me oleme pisut imelikud. Üldiselt on Hitler üsna valus teema ning võiks ju arvata, et eriti sakslastele ja neile, kes on tänu sellele kannatanud. Aga olgem ausad, terve rahvus ei ole süüdi ühe inimese vigade pärast, kes on minevikus tegutsenud. Algklassides kutsuti mind natsiks ja siis see tegi tegelikult päris korralikult haiget. Aga nüüd tean, et mul ei ole põhjust tunda valu sellise asja pärast. Olen pigem uhke selle üle, kes ma olen ja kust tulen :)
Mis siis veel... sellel ajal, kui meie siin kannikaid kokku külmetame, on Saksamaal 20 kraadi sooja :)
Kadestan...
Ja muideks, ma päris ausalt ei taha, et tekst oleks paigutatud keskele, aga millegipärast üks hetk see nii läks ja ei lase tagasi ka panna. Loodan, et andestate.
Ma nüüd lahkun siit, homme vaja tööle ka jõuda.
Geete
Viimasel ajal on tervis pisut lappama läinud. Eks mõni päev sain külma ning täna on juba kolmas või neljas päev köha-nohu-kurguvaluga ning teine päev tapva kõrvavaluga... mis tegelikult täna juba märgatavalt vähem tapab, kui see eile seda tegi. Eks need viinakompressid aitavad, mis siis, et ma haisen nagu esmaklassiline alkohoolik.
Aga rääkides muust... nädalavahetusel on plaan minna Tartusse, kuna seal toimub Jesus Conference. See tegelikult algab juba homme, neljapäeval, kuid ma töö tõttu saan vaid kahest viimasest päevast osa võtta.
Ootan juba tegelikult seda, väike ärevustunne on kõhus. Kuid eks tagantjärgi oskan sellest rohkem rääkida, kuna praegu olulist kujutluspilti sellest pole. Pakun, et on üsna sarnane Moral Revolutionile, kus 2011 aasta kevadel Lätis käisin. Samas ootusi nii kõrgeks ei aja, kuna Moral Revolutionil mängis Jesus Culture bänd ja no olgem ausad. Could it get much better? Aga olen kindel, et see saab olema väga lahe. Näeb ka mõned inimesed ehk ära, keda pole ammu näinud.
Aga nüüd siis kirjutan neil teemadel, millest telefonisse olen märkmed teinud. Nii märgin üles ma "blogimaterjali".
Igatahes nüüd viimane päev kui ma linnas olin, käisin šoppamas.Tegelikult ajendas mind seda tegema meeletu kõrvavalu ning lootsin kiiresti apteegist leevendust saada. Aga päris saabki ju. Ei mainitud ainsatki ravimit, mida oleks käsimüügist saanud. Pisteti pihku 400ne ibumetin, mida ma võin ilmselt paraku kommina süüa, kuna kunagi peavaludega sai neid korralikult võetud ning ma ei tea, kas on tõenäoline, et tekib selle vastu immuunsus või lihtsalt valuvaigistid erilist leevendust mu valudele enam ei too. Ning noh, öeldi, et läheks perearsti juurde kontrolli ja tema juba vaatab edasi, mis saab. No kuulge, päriselt või? Nüüd, kui paremad arstid on suundunud paremate karjamaade poole, on jube oluline järsku, et konsulteeriksime arstidega? Tõepoolest ei taha üldistada, aga kuna olen päris palju ise arstide pidanud kokku puutuma, siis julgen arvata, et arvestades kõiki neid huvitavad ja niisama ignorantseid arste, kellega kokku puutunud olen... siis tihti on isegi nii, et kui tervis on kallis, siis arsti oma muredega mitte tülitada. Eks häid arste on ka palju siia jäänud, aga kahjuks ei saa lugeda enda perearsti sinna hulka.
Illustreeriva näitena enda näol võin tuua selle, kuidas süütu mononükleoos aka lümfisõlmepõletik lõppes sellega, et olin haiglas tilgutite all, kuna tuli välja, et too haigus ning penitsiliin(teatud antibiootikum) ei ole just parimad sõbrad ja ei käi käsikäes.
Ehk siis kui ma tahaks edaspidi ka selle kõrvaga kuulda, siis peaksin oma kõrvavaluga iseseisvalt hakkama saama.
Aga igatahes, selle šoppamise käigus ostsin ära ka ühe sünnipäevakingituse. Ei ütle mis ega kellele, kuna ei taha üllatust ära rikkuda. Igatahes, tuju oli paha ja olemine veel kehvem ning nii ma siis seal taarusingi, teadmata mida otsin. Aga lõpuks siiski leidsin selle asja. Koduteel käisin läbi ka prismast ja lõpuks kohale jõudes mõtlesin vaikselt omaette, et huvitav, kas mul peaks peale prisma koti veel midagi olema. Et nagu peaks. Ja alles siis, kui kotid läbi otsinud olin, avastasin, et olin hinnalisemad asjad kuhugi maha unustanud. God damnit. Riidesse ja tagasi. Jätsin oma telefoninumbri ja nime infoletti ja ütlesin, et võtaksid ühendust, kui leiavad. Ostsin igaks juhuks uue samasuguse ka, sest et jube nigel oleks, kui ei leitagi ja siis lähen lontis näoga selle inimesega kohtuma ju. Jaaaa siis sama õhtu, kui vennaga koju sõitsin, helistati, et leiti. Muidugi hea meel, et leiti.. aga mida ma nüüd kahe samasuguse asjaga peale hakkan?
Käisime vennaga Espak ehituspoest ka läbi, tal oli vaja mingeid torusid ja asju. Ta idee poolest teadis küll, mida tahtis, aga küsis teenindajalt igat asja mingi 3 korda üle ja lõpuks sellel naisel oli nii villand, et ta peas juba haudus plaani, kuidas nuga venna auto kummi lüüa ilma, et keegi kahtlustaks, et see tema oli.
Seoses selle kõrvavaluga siis veel... kuna kompress on peal ja päris bandiidi sidet peas ei viitsi kanda, mis seda kompressi kinni hoiaks, siis käin mütsiga ja kapuutsiga. Endal hakkab ka juba natuke imelik, kuna polaaruurija tunne tuleb peale. Lisaks sellele kõlavad enamus jutuajamised niimoodi :
"Tsau"
"Mida?"
"Tsau."
"Aa, tsau."
"Kuidas läheb?"
"Misasja?"
"Küsisin, et kuidas läheb."
"Äh?"
"Kuidas sul läheb??"
"A, hästi läheb, sul?"
"Hästi."
"Ah? Ütlesid midagi või?"
Täna tahtis ema, et ma talle Skype töövalmis paneks, et ta saaks siis oma õega lobiseda. Meanwhile rääkisime niisama juttu ja ootasime, millal ta õde sisse tuleks. Üks hetk ütles ta, et tal läheb varsti saksa keel täitsa meelest ära, kui ta seda ei kuule. Tegin talle siis suure teene. Panin YouTubest mängima Hitleri kõne ja ise lahkusin pesu rippuma panema. Õnneks ta ei oska arvutit eriti kasutada ja pidi ootama Hitleriga kahekesi koos, kuni ma tagasi tulin ja selle kinni panin. Hea uudis on vähemalt see, et tundub, et tal tuli saksa keel jälle meelde, kuna kui tagasi jõudsin podises ta saksa keeles midagi sellist, mis inglise keeles kõlaks nii "Kiss my ass, Hitler".
Vastasin saksa keeles, et loodan siis, et maitseb hästi.
Jah, me oleme pisut imelikud. Üldiselt on Hitler üsna valus teema ning võiks ju arvata, et eriti sakslastele ja neile, kes on tänu sellele kannatanud. Aga olgem ausad, terve rahvus ei ole süüdi ühe inimese vigade pärast, kes on minevikus tegutsenud. Algklassides kutsuti mind natsiks ja siis see tegi tegelikult päris korralikult haiget. Aga nüüd tean, et mul ei ole põhjust tunda valu sellise asja pärast. Olen pigem uhke selle üle, kes ma olen ja kust tulen :)
Mis siis veel... sellel ajal, kui meie siin kannikaid kokku külmetame, on Saksamaal 20 kraadi sooja :)
Kadestan...
Ja muideks, ma päris ausalt ei taha, et tekst oleks paigutatud keskele, aga millegipärast üks hetk see nii läks ja ei lase tagasi ka panna. Loodan, et andestate.
Ma nüüd lahkun siit, homme vaja tööle ka jõuda.
Geete
Comments
Post a Comment