Muutuste aeg
Sai jälle pisut blogi kujundust muudetud. See kord lähtusin sellest imelisest photoshoot'ist, mis suve lõpus aset leidis. Jah, sa arvasid õigesti - olen siiani sellest elevuses.
Lisasin postituste alla ka väikesed vastukaja võimaldavad asjakesed, kuhu võid julgelt toksata, mida loetud postituse kohta arvad.
Samuti leiad ülevalt paremalt äärest pisikese nö küsitluse, kuhu võid ka lahkelt vastukaja jätta.
Mingisugustki reaktsiooni on tegelikult päris lahe ja innustav saada.
Other than that...
Tulin täna töölt koju ning trammi pealt kortermaja poole kõndides karjus üle tänava üks purjus mees, et ma olen ilus tüdruk ja mida ma teen üksi pimedas õues. Muidu üritas ka niimoodi korraldada, et meie teed ristuksid, aga ma hoidsin eemale. Niimoodi seda purjutajat vältides kõndisin ma mööda bussipeatuses istuvast keskealisest mehest, kes oli samuti ilmselt joonud, kuna ta üksisilmi jõllitas seda karjujat ja üks hetk tõmbas kotist välja pussnoa. Mul läks see hetk päris kiireks.
Ütlesin iseendale "never again", aga siis tuli meelde, et koju peab ju tegelikult ikkagi saama.
Kuna meil on töökaaslastega pidevalt kunstilikult tekitatud ja välja mõeldud ütlemisi ja sõnavahetusi (enamasti tegevusetusest, igavusest ja vajadusest kellegile närvidele käia), siis üks päev pärast järjekordset jagelemist ütlesin kokale, et ma terve päeva vältel ei ütle kordagi, et mul kõht tühi on. Kohe see sama hetk sain aru, et see oli väga suur viga, sest nagu te juba kindlasti teate... söömine on endiselt mu nr. 1 lemmikhobi. Ning nii, kui see öeldud sai, mõtlesin ma ...
... olen ilmselt õhtuni näljas.
Mis siis veel... See oli eile (okei, teoreetiliselt juba üleeile), kui kaks neiut palusid, et neile takso telliksin. Ilmselgelt ma seda tegin. Seletasin kõik ilusti, et kuhu vaja tulla ja kuhu minna soovitakse. Kõik oli ilus ja kena. Siis helistati tagasi, et takso juba ootab. Väga tore, aga ainult üks väike probleem oli - vaatasin restorani uksest välja ja nii kaugele, kui silm seletas, ühtki taksot näha polnud. Ootasid need neiud siis veel 15 minutit. Ikka polnud taksot. Lõpuks siis helistas boss taksofirmasse ja oh imet - takso ootas täpselt õigel aadressil... aga teises linnas. Kliendid ootasid Tallinnas, takso ootas Tartus.
Hästi, Geete.
Loll on see, kes vabandust ei leia. Ehk siis kuna mul endal on tihtipeale taksot vaja ning enamus ajast just siis, kui kõik Eesti noored on kogunenud jooma ja taksosid okupeerima. Ning selle tõttu on hea, kui on suurem valikuvõimalus. Ning kui tänava peal näen jälle mõnd taksot, millel on telefoninumber kuskil laiutamas, siis salvestan selle telefonisse ära - siis teine kord kohe hea võtta. Aga lihtsalt too kord otsustas Tartu takso Tallinnas ringi sõita ja nii see siis leidsiki tee mu telefonisse.
Kena õhtut.
-Geete
Lisasin postituste alla ka väikesed vastukaja võimaldavad asjakesed, kuhu võid julgelt toksata, mida loetud postituse kohta arvad.
Samuti leiad ülevalt paremalt äärest pisikese nö küsitluse, kuhu võid ka lahkelt vastukaja jätta.
Mingisugustki reaktsiooni on tegelikult päris lahe ja innustav saada.
Other than that...
Tulin täna töölt koju ning trammi pealt kortermaja poole kõndides karjus üle tänava üks purjus mees, et ma olen ilus tüdruk ja mida ma teen üksi pimedas õues. Muidu üritas ka niimoodi korraldada, et meie teed ristuksid, aga ma hoidsin eemale. Niimoodi seda purjutajat vältides kõndisin ma mööda bussipeatuses istuvast keskealisest mehest, kes oli samuti ilmselt joonud, kuna ta üksisilmi jõllitas seda karjujat ja üks hetk tõmbas kotist välja pussnoa. Mul läks see hetk päris kiireks.
Ütlesin iseendale "never again", aga siis tuli meelde, et koju peab ju tegelikult ikkagi saama.
Kuna meil on töökaaslastega pidevalt kunstilikult tekitatud ja välja mõeldud ütlemisi ja sõnavahetusi (enamasti tegevusetusest, igavusest ja vajadusest kellegile närvidele käia), siis üks päev pärast järjekordset jagelemist ütlesin kokale, et ma terve päeva vältel ei ütle kordagi, et mul kõht tühi on. Kohe see sama hetk sain aru, et see oli väga suur viga, sest nagu te juba kindlasti teate... söömine on endiselt mu nr. 1 lemmikhobi. Ning nii, kui see öeldud sai, mõtlesin ma ...
... olen ilmselt õhtuni näljas.
Mis siis veel... See oli eile (okei, teoreetiliselt juba üleeile), kui kaks neiut palusid, et neile takso telliksin. Ilmselgelt ma seda tegin. Seletasin kõik ilusti, et kuhu vaja tulla ja kuhu minna soovitakse. Kõik oli ilus ja kena. Siis helistati tagasi, et takso juba ootab. Väga tore, aga ainult üks väike probleem oli - vaatasin restorani uksest välja ja nii kaugele, kui silm seletas, ühtki taksot näha polnud. Ootasid need neiud siis veel 15 minutit. Ikka polnud taksot. Lõpuks siis helistas boss taksofirmasse ja oh imet - takso ootas täpselt õigel aadressil... aga teises linnas. Kliendid ootasid Tallinnas, takso ootas Tartus.
Hästi, Geete.
Loll on see, kes vabandust ei leia. Ehk siis kuna mul endal on tihtipeale taksot vaja ning enamus ajast just siis, kui kõik Eesti noored on kogunenud jooma ja taksosid okupeerima. Ning selle tõttu on hea, kui on suurem valikuvõimalus. Ning kui tänava peal näen jälle mõnd taksot, millel on telefoninumber kuskil laiutamas, siis salvestan selle telefonisse ära - siis teine kord kohe hea võtta. Aga lihtsalt too kord otsustas Tartu takso Tallinnas ringi sõita ja nii see siis leidsiki tee mu telefonisse.
Kena õhtut.
-Geete
Comments
Post a Comment