in my mind...

Veel loetud päevad kooli alguseni. Mis nüüd siis saab ?
Võib-olla ongi hea, et kool uuesti algab. Pole siiamaani vaheaega nautinud ega hakka seda ka arvatavasti tegema. Ainuke asi millest viimast võtnud olen, on kaua magamine ning pikaleveninud õhtud.
Eile ei saanud aga kuidagi unele. Pärast kolme suundusin voodimaale, kuid suikusin une ja ärkveloleku piiril tunde. Vähklesin ja tõmblesin, ime, et linu ribadeks ei kiskunud. Mitte ükski asend ei sobinud. Kord oli liiga külm, siis oli liiga palav. Lõpuks jäin magama, aga ei oska isegi ette kujutada, mis kell võis olla.
10:25 lõin plaksti silmad lahti. Uni ? Njetu. Õnneks igavad mõtted ajavad une peale. Ja nii see sündiski. Uuestiärkamine toimus ühe ja kahe vahel, kui ma ei eksi.

Tänane päev kuidas möödus ? Ei kuidagi. Istusin, passisin. Ainuke mis liikus, oli mu mõte. Eksles suvaliselt ühelt asjale teisele. Koguaeg seesama tühi tunne, miskit oleks justkui puudu. Ja ongi. Suutsin kõik selle unustada vaid lühikeseks ajaks, kui venna juures olin. Millegipärast paneb see koht mind unustama asju. Halbu asju, ma mõtlen. See koht on kuidagi nii salapärane ja neelav. Meelitab aina tagasi. Nagu mõni lill, mis oma joovastava lõhnaga suunab su jalgu käima just seda rada pidi, mis temani viib. Aga ometigi ei ole see väike talu leppade ja pajude vahel mõni lill. See on vaid üks maja. Meelitab see mind võibolla selle pärast, et see on saanud üheks sellega, mis on tema ümber. See ei ole mõni uus tordikarbi kujuline krohvitud seintega moderne maja. See on üks palkmaja, mille ümber on väike aiake koera jaoks. Üks palkmaja, mille hoov on avatud ning mille ümber on loodus just sellisena nagu olla tahab, mitte inimese käe järgi kujundatud. Just selle maja trepi peal ma olen oma kollase palliga mänginud. Just selle maja veranda on see, millel mulle meeldis isaga suvehommikute varajastel tundidel istuda, käo kukkumist kuulata, paljajalu kastest niiskel põrandal keksida ja värske kohvi lõhna ninna tõmmata. Esitada küsimust "MIKS" iga asja kohta, mis mulle suvalisel hetkel pähe torkas ja kuulata isa vaikset ja mahedat häält. See oli üle kümne aasta tagasi, kuid see on nii värselt meeles, nagu see oleks olnud alles eile... Igatsen neid aegu, kus sain olla korraga ainult ühes päevas, nautida igat osa sellest päevast ja lasta kõik mured mööda, nagu neid ei olekski.

In  my mind we had so much time, but i was so wrong..



    -Geete