Unenägudest...
Kummalised unenäod on mind viimasel ajal painanud.
Tänasest unenäost rääkisin eelmises sissekandes.
Hetkel meenuvad veel kaks. Hmm.. kõik need on seotud veega ning vee pärast juhtuvate õnnetustega ...
Üks oli selline, et olime karjääris. Ma seltskonda üldse ei mäleta. Seda igatahes tean, et olin noorim. Ujusime Alesti (Pahkla) karjääris, teistest veidi eraldi. Läksime sinna meelega kuna mõnda aega tagasi olevat sinna kukkunud väikelennuk ning vrakki poldud ära viidud. Keegi teine ei tundnud selle vastu huvi, vaid meie. Käitusime igati normaalselt kuid meil kõigil käisid peast läbi mõtted selle lennuki kohta. (Kahekohaline pisike valge lennuk) Lõpuks mina ja üks mees meie seltskonnast sukeldusime vraki juurde. Meie eesmärgiks oli piloodi istme alt vms kätte saada must kast, mis pidavat sisaldama midagi väga tähtsat. Varandust või midagi sellist. Piloot ja kaasreisija istusid seal kenasti, mõlemad lagunesid, oli täiesti valged ning kohatu juba koljuluu paistis... Õõõh, kaspole? Aga seal unenäos mul ei olnud ei sooja ega külma. Käisime pinnal mitu korda kuna õhk sai otsa. Lõpuks leidsin selle ning tirisime selle kahekesi pinnale, kuna see oli nii raske. edasi ei mäleta.
Teise sündmustik toimus Keila jäes. Umbes 300 m enne Veski baari kuid ajast umbes 15 aastat tagasi. (sellega meenus mu üks unenäovärdlus kus nägin unenägu minevikust, ning unenägu ise oli mustvalge... olen ka Simpsonite multika stiilis unenägu näinud. Enne uinumist mõtlesin just, kes ma 20-30 aasta pärast olen. Selle unenäo põhjal ma olin Simpsonite multikas, prostituut kes näeb oma east 10 aastat vanem, blondeeritud, kuid vähemalt kena kehaga :D ) Tagasi selle unenäo juurde.. Ma istusin mingi mehega/poisiga Keila jõe ääres kalda lähedal langenud puu peal, mis oli üleni sammaldunud. Me vist ujusime või kavatsesime ujuma minna, kuna rätikud olid käepärast. Meeleolu üli sünge, vaikisime ning vaatasime enda ette. Järsku kihutas maitea kust välja must žigulii ja lendas otse vette. Kui mõni hetk selle üle imestama jäime, saime aru, et juht oli autos ning polnud siiamaani pinnale tulnud. Auto aga vajus vaikselt aina sügavamale ning sügavamale. Hüppasin vette, äkki oleks saanud juhi kätte, kuid põhjamuda oli vee niii sogaseks teinud, et ei näinud midagi. Käskisin kaldale jäänud inimesel abi otsida. Mingi värk oli vahepeal, aga lõpptulemus oli vist see, et auto tõmmati välja, kuid juht ei jäänud ellu.
Tänasest unenäost rääkisin eelmises sissekandes.
Hetkel meenuvad veel kaks. Hmm.. kõik need on seotud veega ning vee pärast juhtuvate õnnetustega ...
Üks oli selline, et olime karjääris. Ma seltskonda üldse ei mäleta. Seda igatahes tean, et olin noorim. Ujusime Alesti (Pahkla) karjääris, teistest veidi eraldi. Läksime sinna meelega kuna mõnda aega tagasi olevat sinna kukkunud väikelennuk ning vrakki poldud ära viidud. Keegi teine ei tundnud selle vastu huvi, vaid meie. Käitusime igati normaalselt kuid meil kõigil käisid peast läbi mõtted selle lennuki kohta. (Kahekohaline pisike valge lennuk) Lõpuks mina ja üks mees meie seltskonnast sukeldusime vraki juurde. Meie eesmärgiks oli piloodi istme alt vms kätte saada must kast, mis pidavat sisaldama midagi väga tähtsat. Varandust või midagi sellist. Piloot ja kaasreisija istusid seal kenasti, mõlemad lagunesid, oli täiesti valged ning kohatu juba koljuluu paistis... Õõõh, kaspole? Aga seal unenäos mul ei olnud ei sooja ega külma. Käisime pinnal mitu korda kuna õhk sai otsa. Lõpuks leidsin selle ning tirisime selle kahekesi pinnale, kuna see oli nii raske. edasi ei mäleta.
Teise sündmustik toimus Keila jäes. Umbes 300 m enne Veski baari kuid ajast umbes 15 aastat tagasi. (sellega meenus mu üks unenäovärdlus kus nägin unenägu minevikust, ning unenägu ise oli mustvalge... olen ka Simpsonite multika stiilis unenägu näinud. Enne uinumist mõtlesin just, kes ma 20-30 aasta pärast olen. Selle unenäo põhjal ma olin Simpsonite multikas, prostituut kes näeb oma east 10 aastat vanem, blondeeritud, kuid vähemalt kena kehaga :D ) Tagasi selle unenäo juurde.. Ma istusin mingi mehega/poisiga Keila jõe ääres kalda lähedal langenud puu peal, mis oli üleni sammaldunud. Me vist ujusime või kavatsesime ujuma minna, kuna rätikud olid käepärast. Meeleolu üli sünge, vaikisime ning vaatasime enda ette. Järsku kihutas maitea kust välja must žigulii ja lendas otse vette. Kui mõni hetk selle üle imestama jäime, saime aru, et juht oli autos ning polnud siiamaani pinnale tulnud. Auto aga vajus vaikselt aina sügavamale ning sügavamale. Hüppasin vette, äkki oleks saanud juhi kätte, kuid põhjamuda oli vee niii sogaseks teinud, et ei näinud midagi. Käskisin kaldale jäänud inimesel abi otsida. Mingi värk oli vahepeal, aga lõpptulemus oli vist see, et auto tõmmati välja, kuid juht ei jäänud ellu.
Comments
Post a Comment