Peeglist

Eile ( no tegelikult täna, voodisse vedasin end poole viie paiku, kui ei eksi) pidasin kahe inimesega maha vestluse, mis pani mind päris korralikult mõtlema. Kergem hakkas kindlasti.. mis ma pärast eilseid jutuajamisi mõistsin..? Inimesed väärivad teist võimalust(ka siis kui nad ei ole esimestki ära kasutanud). Aeg on halastamatu ja oma teel ta võtab lähedasi. See ongi põhjus, miks tuleb igat hetke kasutada maksimaalselt. Jonnakus ei tohi tõrjuda ega takistada.
Kõik ümber ringi muutub ja ka igast muutusest tuleb otsida üles positiivne ning see enda kasuks pöörata. Elu on lühike.

Olen hakanud rohkem uskuma.:)(ning ei, mulle ei ole osutatud sellega survet. Mu elu on nii kujunenud ja ma tahan seda) See ei tähenda seda, et ma vaatan teisi mingi kummalise pilguga ja pean seda, mida usun, ainuõigeks. Ega ma ei usu ka seda kõike lõpuni. Vanad seisukohad on siiski veel olemas ja ei näe ka põhjust nende ümberlükkamiseks. See lihtsalt annab mulle südamerahu ning aitab mul toimuvat paremini mõista, suudan asju hinnata ka teise nurga alt. Kõigel on põhjus. Mingi äkiline juhtum vms annab märku (õõõh, creepy de javu tunne.. ), et miski peab muutuma. Antakse uus võimalus. Ja seda tuleb kasutada, muidu on liiga hilja ja kahetsusevalust on raske lahti saada...

Õp 8:17
Mina armastan neid, kes armastavad mind, ja kes otsivad mind, need leiavad minu.



Üks jama on siiski... ma ei kujuta ette, kuidas ma suudan koolipäevadel (juba homme!!!!) nii vara tõusta. Terve vaheaeg on ärkamine lükkunud lõunani.. Tuleb end täna vist korralikult ära väsitada, et uni kiirelt tuleks.

Kappi koristades leidsin vihiku mis oli sõbrapäevik. (kolmas klass)
Silja säras oma andekusega nagu ikka.
1. lemmik laulja oli tal Eda- aine setti
2. joonistas ta kolm kollast südant kes suitsetasid kuldseid sigareid
3. parimad sõbrannad olid Ott, Sander ja Sten
(tegelikult Silja on vägaäge)


Adios amigos ja muud tegelased
             -Geete