:O

Ka täna ei jõudnud kooli. Tervis jamab. Pole juba päris kaua olnud see täidsa korras.

Täna juba varakult vedasin end alla, vanemate tuppa. Seal näeb rohkem kanaleid. Magada ka ei saanud, uni oli aga silmalaud olid nii väsinud, et isegi kinni ei püsinud. See on selline imelik ja vastik tunne, täpselt nagu öösel ära surnud käsi või jalg. Vahet pole kas liigutad või hoiad paigal, koguaeg on selline tuim ja ebameeldiv valu, mis aina tugevamaks läheb kuni mingi hetkeni, mil jälle normaalsemalt liigutada saab. Silmadega täpselt sama moodi, vahet pole, kas kinni või lahti, koguaeg selline tuim, raske ja imelikult valus tunne. Vahepeal see ajab isegi vihale, tüütab ära ja ajab jonnima nagu väikest last. Mitte küll otseselt, pikali maha ja käte-jalgadega vastu põrandat ma päris peksma ei hakka ja kuskil nurgas ka kõva häälega ei jonni aga siiski.

Üksinda kodus pole eriti tore, eriti kui väsimus ja hea kujutlusvõime on. Ei tea, kas kuulsingi neid hääli, või kujutasin ette. igatahes kuulsin ülevalt korruselt kolinat ja mitte ainult korra. Vahepeal jalutasin isegi nuga käes ringi - just in case.

Sõin suures koguses külmutatud mustikaid, see oli ka pea ainuke toit, mis päeva jooksul ära sõin. Paar tassi teed läks ka.

Õhtul läks emaga mingiks vestluseks, päris põnev oli. Osake sellest :

ma : Onju ilus värv (roheline küünelakk)
ema : egajah.. maitse üle ei vaielda... ja nagu Kristjan veel ütleb...
ma : et ega maitse üle ei vaielda, eriti sita maitse üle ?
ema : jah
ma : kui juba Krissu sõnavaraks läks, siis Auf Wieder-nahhui.

:D:D
______________________________________________________________

Me elame minevikus või tulevikus, ootame aina, et tuleks mingi eriline hetk, mil elu avab end meie ees kogu oma tähendusrikkuses. Ja me ei märkagi, et elu voolab nagu vesi meie sõrmede vahelt läbi.

                                                                                           -Isa Alexander Elchaninov