Neljapäev

Täna sai juuksuris käidud. Kuna juuksurisse aeg oli kinni pandud kella 9-ks(ainuke saadav aeg enne reedet) siis ma esimesse tundi, mis oli füüsika, nägu näitama ei läinud. Poleks seal nkn kauem kui 15 minutit olnud. Solvak oleks õiendama hakanud. Seda ta oskab hästi. Polnud mõtet ta tuju rikkuma minna.
Igatahes, kiirustasin bussi pealt tuletõrje poole, läksin promenaadile jalutama. Buss jõudis enne 8.20 niiet oli aega oma 30-35 minutit. Jalutasin jõeäärseid radupidi, mida kevadel ning suvel päris mitmeid korda tallatud sai.
Üks pisem krants tahtis mind ära süüa, üritas end läbi aia närida. Kuna aega oli, mõtlesin Tohisoo pargist läbi mina. Teel sinna tuli suhteliselt kõhe tunne peale, miskipärast olukord meenutas mingil määral filmi Inception , mida nädalavahetusel kinos vaatamas sai käidud. Kohe räägin lähemalt.

Kes seda filmi (Inception) näinud on, võivad järgneva lõigu vahele jätta.
___________________________________________________________
Inception siis rääkis sellest, et mis võimalused avaneksid, kui oleks võimalik tungida kellegi teise unenägudesse ning seal siis toimetada, nagu päris eluski. Seal siis üritati varastada ideesid ning infot.
Unenägusid loob inimese alateadvus, kõik(maastik, arhitektuur jne) ja kes sind unenäos ümbritsevad. Filmis oli nii, et inimene, kes muutis unenäo maailmas keskkonda liiga palju, selle poole hakkasid teised inimesed sellise kahtlase pilguga vaatama ning kui asi liiga käst ära läks ( nt naine oli oma unenäo ümbritseva keskkonna arhitekt ning painutas tänavat nii, et inimesed olid seal kus tema ning ka otse pea kohal olid majad, autod ning inimesed ringi siblamas) tormas unenäo rahvas selle "arhitehtile" kallale ning tapsid ta.
____________________________________________________________

Mul oli aga nii, et suundusin jõe äärest majade vahele ja ühe maja trepi peal seisid mees ja naine. Nad ei vahetanud omavahel sõnakestki vaid terve aeg jälgisid mind oma zombiliku pilguga, mis tekitas külmavärinaid. Sain sellest majast mööda, ning vasakule keerates seisis samuti ühe maja trepil vanem meesterahvas, kes sarnaselt eelmistega lihtsalt seisis ja jälgis mu möödumist... creepy.. (tol hetkel ootasin peksasaamist)

Kooli jõudsin alles kolmandaks tunniks, mis oli keskkonnaõpetus. Kohtasin ka klassijuhatajat ning talle ma rääkisin, et ma magasin sisse ja jäin bussist maha ning kooli sain vennanaisega.

Igatahes, seitsmenda tunni ajal oli riisumine. Lõbusam kui arvasin. Jalutasin reha käes ning kõige otsesemas mõttes pillasin reha maha kuid puhtjuhuslikult kukkus see kuuse otsa ja ma ei saanud seda enam alla. Tuleb ikka ette. Ja siis Piret loomulikult arvas, et jube lõbus ajada laiali pooled mu kokkukraabitud lehehunnikud. See reha oli niigi nagu Männa kamm, sellega poleks saanud parketi pealt  ka riisuda.

Igatahes enne kojutulekut käisin Kelli juures ka läbi, võtsin kõrvarõngad ja pluusi ning suundusin jalgsi kodupoole. .Kelli kaasaantud vihmavari läks kohe väravast väljudes tagurpidi ning nägi välja nagu leheroots, aga ärge seda talle öelge. Tee peal ma kujutasin ette, kuidas karud, ilvesed, hundid, rebased ja kõik võimalikud elukad mind ära söövad, ei olnud tore üksi metsa vahel jalutada.
Koju jõudes leidsin kirja laua pealt.

"Koori ning keeda kartuleid ja tee hakklihakastet. Vii kitsedele heina, mõlemale üks topsik kaera ja anna juua ka kui vaja(midagi oli kitsede kohta veel)" ning selle kitsede osa juurde oli isa juba õnneks kirjutanud "Mina, isa, teginära" oma suurepärasegrammatikaga.

*Jah, meil on kitsed. Kaks mägikitse : Nuki ja Doora.

Igatahes jäi üle mul vaid söögitegemine. Kuigi hea meelega väldiks seda, kui isa kodus on, sest ta ütleb, et kui mina süüa teen, siis on iga kord pliidi peal huumusekiht.
Sibula kõrvetasin küll põhja ja kartulitele jäi sool panemata, aga söödav oli see sellegipoolest(vb isegi maitseks neile kellel tappev nälg.)
PS. Ja eriti suurt huumusekihti ka ei tulnud, isegi suitsuandur ei hakanud täna tööle. See on saavutus, sest isegi mirkouunis popkonre tehes suudan ma minitulekahju korraldada(mille peale isa voodist üles kargas ja segaduses mööda alumist korrust ringi jooksis. See võib tegelikult olla ka normaalsepoolne reaktsioon, kuna kell oli pool 1 öösel)


Ema saabus ka koju ning tuli vend külla oma perega ( Andres, Stina ja Mari-Ly). Ta silmad lõid särama, kui mu uut soengustiili nägi ning andis sellise tagasihoidliku kommentaari : "Poisipea, rohelised küüned ja ...kas kass on toas?"