Päev 6 - "What is the hardest thing you have ever experienced?"
Vot, sellele on küll raske vastata. Sellele saaks mitmeti vastata, oleneb millise nurga alt vaadata. Kui vaadelda raskust kui sündmust, siis võivad olla selleks minu puhul nt kellegi lähedase kaotus või õnnetus. Aga sellest kõigest on üle saadud, sellepärast lohutust pakub teadmine, et mõni lahkunu on nüüd paremas kohas ning kõik õnnetused on niivõrd-kuivõrd õnnelikult üle elatud. Ja siit edasi minnes, kui hakata mõtlema, siis mis tegi raskused raskemaks, oli madal enesehinnang ja see, et iseend ei armasta. See kõlab naljakalt, eksole, et kellegi teiseõnnetus/ebaõnnestumine ei ole omaette ainult kurb sündmus, vaid kõrvalseisja inimese enesehinnang teeb selle tema jaoks veel kurvemaks. Kui tegelikult keerleb sündmustik kellegi hoopis teise ümber, siis mingi ringiga jõuab see ikkagi otseselt sinuni tagasi. See on umbes nagu liigne eneseimetlemine, aga hoopis vastupidises suunas.
Näiteks pean silmas enda süüdistamises asjas, mis tegelikult ei ole sinu süü. Näiteks leidis aastaid tagasi, 20. novembril aset autoõnnetus (ma ei tea, kui palju sellest teadlikud on.. aga, ma ei tea noh... SURPRISE!! nüüd teate - mitte et see teie asi oleks, aga see on lihtsalt hea näide) (I'm so sassy and i know it). Tulin kahe sõbrannaga trennist ja kutsusin isa järgi. Oli tolle aasta esimene lumelörts, mis tegi teed väga libedaks. Ja noh, siis see juhtuski. Väga õnnelik õnnetus oli, peab ütlema. Aga siis hakkas see pihta.
"See on minu süü, sest kui ma poleks isat järgi kutsunud, poleks midagi juhtunud. Kui ma poleks see päev trenni läinud, poleks seda juhtunud. Kui oleks öelnud, et minuga ei saa koju, poleks kaks sõbrannat pidanud seda läbi elama" jne jne jne. Juhtugu mis tahes, mingit pidi tunned end ikka süüdlasena.
Nüüd, kui vaimsele rahulolule on võib-olla sammuke lähemale jõutud, siis tagantjärele mõeldes tundub see nii rumal. Ega ma ju isa käest rooli ei haaranud, kässarit ei tõmmanud või rehvi ei tulistanud, et see oleks minu süü olnud. Selliseid asju juhtub ka siis, kui keegi pole seda mitu kuud ette planeerinud ja plaani haudunud. It just happens.
(Olen päris vässu, võtan asjad lühidalt kokku)
Seega ma ei toogi suurimaks raskuseks mingit sündmust, vaid hoopis perioodi, mil enesehinnang oli päris madal. See takistas tegemast paljusid asju ning ka rõõmu tundmast. Eks ole ka igal asjal oma põhjus ning madal enesehinnang ei teki niisama nalja pärast. Võibolla see vaikselt idanes ning üldiselt inimeste suhtumine (sõnad, käitumine jms) annavad väga suure tõuke. Seepärast ütlen ka, et enne mõelge ja siis öelge. Ning veel enam - rõõmustamine on väga hea, aga rõõmusta enda vedamise ja õnnestumise, mitte teiste ebaõnne ja ebaõnnestumise üle. Kõlab nagu common sense, aga tundub, et see pole seda.
Peace!
Näiteks pean silmas enda süüdistamises asjas, mis tegelikult ei ole sinu süü. Näiteks leidis aastaid tagasi, 20. novembril aset autoõnnetus (ma ei tea, kui palju sellest teadlikud on.. aga, ma ei tea noh... SURPRISE!! nüüd teate - mitte et see teie asi oleks, aga see on lihtsalt hea näide) (I'm so sassy and i know it). Tulin kahe sõbrannaga trennist ja kutsusin isa järgi. Oli tolle aasta esimene lumelörts, mis tegi teed väga libedaks. Ja noh, siis see juhtuski. Väga õnnelik õnnetus oli, peab ütlema. Aga siis hakkas see pihta.
"See on minu süü, sest kui ma poleks isat järgi kutsunud, poleks midagi juhtunud. Kui ma poleks see päev trenni läinud, poleks seda juhtunud. Kui oleks öelnud, et minuga ei saa koju, poleks kaks sõbrannat pidanud seda läbi elama" jne jne jne. Juhtugu mis tahes, mingit pidi tunned end ikka süüdlasena.
Nüüd, kui vaimsele rahulolule on võib-olla sammuke lähemale jõutud, siis tagantjärele mõeldes tundub see nii rumal. Ega ma ju isa käest rooli ei haaranud, kässarit ei tõmmanud või rehvi ei tulistanud, et see oleks minu süü olnud. Selliseid asju juhtub ka siis, kui keegi pole seda mitu kuud ette planeerinud ja plaani haudunud. It just happens.
(Olen päris vässu, võtan asjad lühidalt kokku)
Seega ma ei toogi suurimaks raskuseks mingit sündmust, vaid hoopis perioodi, mil enesehinnang oli päris madal. See takistas tegemast paljusid asju ning ka rõõmu tundmast. Eks ole ka igal asjal oma põhjus ning madal enesehinnang ei teki niisama nalja pärast. Võibolla see vaikselt idanes ning üldiselt inimeste suhtumine (sõnad, käitumine jms) annavad väga suure tõuke. Seepärast ütlen ka, et enne mõelge ja siis öelge. Ning veel enam - rõõmustamine on väga hea, aga rõõmusta enda vedamise ja õnnestumise, mitte teiste ebaõnne ja ebaõnnestumise üle. Kõlab nagu common sense, aga tundub, et see pole seda.
Peace!
Comments
Post a Comment