Päev 2 - "Describe 3 legitimate fears you have and explain how they became fears"
Hirm #1
Mu suurimaks foobiaks on mürmekofoobia ehk hirm sipelgate ees.Olen neid kartnud täpselt nii kaua, kui end mäletan. Kuid arvan, et tõsisema pöörde võttis asi siis, kui ma olin paari aastane. Naljakas, et mäletan seda. Me elasime veel teises majas. See oli ühekorruseline palkmaja. Meil oli siis üks halli värvi ilus kass. Ühesõnaga ühel toredal hommikupoolikul märkan ma, kuidas köögis seina ja põranda vahelt ronis välja üks suur metsakuklane (see suur sipelgas, kes ehitavad kõrgeid pesasid metsa). See nägi ilgelt rõve välja ja päris loll ma ka polnud - teadsin, et hammustab päris valusalt. Tahtsin selle putuka ära tappa, aga ei tahtnud enda käsi määrida. Kass istus ka sealsamas mu kõrval ja jälgis neid. Ma siis võtsin kassi käpast kinni, vedasin ta lähemale ja surusin sipelga katki tema käpa all. Uurisin seda laipa paar sekundit, kui praost ronis välja teine sipelgas. Ja kolmas... kiiresti tuli jälle abiks kassi käpp, millega surusin need sipelgad katki. Ütleme nii, et ma tegin seda täpselt nii palju kordi, et kassile hakkas ka see huvi pakkuma ning lõpuks kõrvaldas ta neid rajakaid ilma minu kõrvalise abita.
Job well done.
Mis sellele foobiale aga veel hoogu juurde andis, oli ilmselt see, et seal, kus me elasime ja hetkel elame on lihtsalt meeletult palju sipelgaid. Ja kunagi oli veelgi rohkem. Näiteks ma olin umbes viie aastane ning läksin suure hurraaga vanaemale külla. Ronisin autost maha ja panin maja poole ajama. Viis meetrit oli majani jäänud ja siis nägin, kuidas terve trepp, uks ja esisein oli PAKSULT KAETUD SIPELGATEGA!!!!!!?!?!!!
Neil oli pesa trepi all ning seetõttu panin ma alati ilgema turboga trepist üles. Aga too kord, kui sipelgad moodustasid lihtsalt tiheda vaiba terve trepi, seina ja ukse peale, siis sama suure hurraaga, kui ma ukse poole jooksin, keerasin ma sealsamas ümber ja jooksin veel suurema hurraaga autosse tagasi.
Neil oli pooleli paaritumisaeg ning siis nad ronivadki igale poole laiali ja lendavad.
Ma arvan, et see oligi sündmus, mis röövis mu terve mõistuse. Kahjuks pole see lapsepõlvetrauma siiani taandunud.
Olen 19-aastane, kuid siiani ootamatul hetkel sipelgaid nähes hakkan karjuma, kiljuma, röökima ja paanikast segasena jooksen suvalises suunas ning ei tea mida teha.
Pisut piinlik on tunnistada, et vahel lähen lambivalgel magama, kuna ma ei viitsi seda iga 10 sekundi tagant põlema panna, et olla ikka 140% kindel, et mu voodis ei ole ühtki sipelgat ega voodijalutsis sipelgapesa. Päris tõsiselt. Vahel tuleb jälle mingi hoog peale ja siis pean kontrollima ümbes 149573 korda õhtu jooksul, ega kuskil mu voodis linade vahel ei ole sipelgaid. Ja kuigi on talv, sipelgad on talveunes või hukkunud ja tuppa nad niikuinii ei saa, ma ei suuda pimedas magada, sest ma pean NÄGEMA, et neid ei ole. Ja sellegipoolest ma sügelen igalt poolt ja kontrollin igat väikest sügelust, et ega see juhuslikult pole sipelga poolt tekitatud. Teate küll seda tunnet, kui näiteks koolis läheb lahti jutt, et täid on liikvel ja siis äkki hakkavad kõigi pead sügelema ühekorraga.
So ladies and gentlemen, that is what I call a phobia.
Hirm #2
Muidu üritan endast jõle kõva eide mulje jätta, aga tegelikult mul paar hirmu ikka on. Pidin pisut aega mõtlema, et midagi peale sipelgakartuse leida, aga vot, hakkama sain.
Mulle meeldib looduses kolada. Näiteks sügaval metsades, veekogude läheduses jne. Aga paraku on need kohad väga populaarsed ka loomade seas - ei tea küll miks, eksole.
Teiseks hirmuks võib vist nimetada hirmu agressiivsete metsloomade ees. Väikseid ja nunnusid ei karda. Olen vist sündinud hõbelusikas suus, kuna olen koju tassinud jänesepoegi ning koeraga uitama minnes sattunud peale kitsepojale, kes nägi TÄPSELT välja nagu Bambi. Selja peal olid valged täpid ja puha. Aga sama õnnelik olen ma olnud ka kokkupuudetes kiskjatega. Või siis niisama metsikute loomadega. Kolm korda olen sigade eest ära jooksnud. Muidu on nad sellised suht okei boheemlased, kes vähemalt siin Pahklamail võivad sulle tuimalt otse silma sisse vaadata ja samal ajal su õunapuuaias õunu nosida. Aga mingil põhjusel lähevad nad vahel agressiivseks. Näiteks ükskord jooksin rägastikus veremaik suus metssea eest ära, kes oli ilmselt kuskil maganud ja ärkvele ehmatades pistis ruiates mulle järele. Ma ei tea, mis ime mind aitas, aga suutsin üles ronida täiesti siledast, ilma ühegi oksata lepast ja see mind päästiski.
Teine kord läksin suure hurraaga keset põldu üksi piknikku pidama. Matsutasin seal siis oma juustuvõileiba, kui märkasin, et rohu sees müttab minu poole väike armas ilvese poeg. Jõle armas on ta küll, kui siis näiteks välja jätta seda, et ilvese ema on ääretult hooliv ja kullipilguga tegelane, kes ei jäta hetkekski oma väiksekest järelvalveta. Ning nende poeg on alati silma all, kuigi ema ei pruugi alati nähtaval olla. Kes vähegi ilvestest teab, siis teab ka seda, et nad on muidu chillid vennased, aga kui asi on poegade ohutuses, siis nad on üsna armutud. Õnneks mul tuli see päris ruttu meelde ja panin nii ruttu ajama, kui vähegi jõudsin.
Kolmas vahejuhtum, mis mind veretuks ehmatas oli ilmselt see, kui ma läksin maasikaid korjama. Ilmselt ei olnud vanust üle kümne ning oma viisikest ümisedes noppisin meie maasikapõllult maasikaid. Järsku kuulsin karu möirgamist ega tema eest põgenemisteed vabas looduses väga polegi. Inimesest on ta kiirem, ronida oskab. Ja kui ümber ringi on ainult põllud ja mets, siis mis siin salata, ühtki eelist inimesel pole. Lähedal seisis suur ratastel veepaak, mille otsa ma ka ronisin. Poleks see mind küll päästnud ja teadsin seda ka siis, kuid teatud turvatunde see andis siiski. Hääl tuli ikka väga lähedalt ning uurisin pilguga sinna kanti, kust see kostus. Süda peksis nii kõvasti, et tahtis kurgust välja vupsata. Lihaspinge pidi ka äärepealt hinge kehast välja pressima, aga ääretu kergendus saabus, kui sain aru, et see polnudki karu. See oli hoopis väga suur üüratumate sarvedega isane hirv, kes pulmalaulu laulis. Aga päris tõsiselt, see kõlas nagu karu möirgamine. Nendele, kes ei usu, siis ...
Kui karu pole vihane ja end näiteks vastu puud sügab, teeb ta sarnast häält.
Hirm #3
Vaglad. Parasiidid. Ussikesed. Täid. Eluslihast toituvad putukad, kes elavad lihaskoes või naha all. Ühesõnaga parasiidid. Ma jälestan neid ja kardan neid. Kui mõtlen näiteks erinevate inimeste parasiitide peale liiga süvenenult ehk kujutan vaimusilmas neid ette, siis tuleb vahel okserefleks peale. Siis ma sügelen igalt poolt. Pean kontrollima iga sügelust, kas see on või ei ole mingi rõve parasiit ja mul tekib tahtmine end pesta ja pesta ja veelkord pesta. Pesta nahk maha. Siis lihased luuni, kuna neid võib seal ka olla. Ja siis kindluse mõttes veel natuke pesta. No nii igaks juhuks. Fuih, ma jälle sügelen ja kardan, et äkki selle jutu peale nad nimme jooksid kõik kohale, et mind kuskilt järama hakata.
Mäletan seda, kui nägin selles imearmsas inim(mõistuse)sõbralikus internetis pilti, kus uss oli inimese suhu hamba augu sisse munad munenud ja ma olin umbes kaks nädalat täielikus šokis. Vahel ei suutnud magama jääda ja söömisest veel rääkimata. Pidin seda meelde tuletama... Here we go again...
Mu suurimaks foobiaks on mürmekofoobia ehk hirm sipelgate ees.Olen neid kartnud täpselt nii kaua, kui end mäletan. Kuid arvan, et tõsisema pöörde võttis asi siis, kui ma olin paari aastane. Naljakas, et mäletan seda. Me elasime veel teises majas. See oli ühekorruseline palkmaja. Meil oli siis üks halli värvi ilus kass. Ühesõnaga ühel toredal hommikupoolikul märkan ma, kuidas köögis seina ja põranda vahelt ronis välja üks suur metsakuklane (see suur sipelgas, kes ehitavad kõrgeid pesasid metsa). See nägi ilgelt rõve välja ja päris loll ma ka polnud - teadsin, et hammustab päris valusalt. Tahtsin selle putuka ära tappa, aga ei tahtnud enda käsi määrida. Kass istus ka sealsamas mu kõrval ja jälgis neid. Ma siis võtsin kassi käpast kinni, vedasin ta lähemale ja surusin sipelga katki tema käpa all. Uurisin seda laipa paar sekundit, kui praost ronis välja teine sipelgas. Ja kolmas... kiiresti tuli jälle abiks kassi käpp, millega surusin need sipelgad katki. Ütleme nii, et ma tegin seda täpselt nii palju kordi, et kassile hakkas ka see huvi pakkuma ning lõpuks kõrvaldas ta neid rajakaid ilma minu kõrvalise abita.
Job well done.
Mis sellele foobiale aga veel hoogu juurde andis, oli ilmselt see, et seal, kus me elasime ja hetkel elame on lihtsalt meeletult palju sipelgaid. Ja kunagi oli veelgi rohkem. Näiteks ma olin umbes viie aastane ning läksin suure hurraaga vanaemale külla. Ronisin autost maha ja panin maja poole ajama. Viis meetrit oli majani jäänud ja siis nägin, kuidas terve trepp, uks ja esisein oli PAKSULT KAETUD SIPELGATEGA!!!!!!?!?!!!
Neil oli pesa trepi all ning seetõttu panin ma alati ilgema turboga trepist üles. Aga too kord, kui sipelgad moodustasid lihtsalt tiheda vaiba terve trepi, seina ja ukse peale, siis sama suure hurraaga, kui ma ukse poole jooksin, keerasin ma sealsamas ümber ja jooksin veel suurema hurraaga autosse tagasi.
Neil oli pooleli paaritumisaeg ning siis nad ronivadki igale poole laiali ja lendavad.
Ma arvan, et see oligi sündmus, mis röövis mu terve mõistuse. Kahjuks pole see lapsepõlvetrauma siiani taandunud.
Olen 19-aastane, kuid siiani ootamatul hetkel sipelgaid nähes hakkan karjuma, kiljuma, röökima ja paanikast segasena jooksen suvalises suunas ning ei tea mida teha.
Pisut piinlik on tunnistada, et vahel lähen lambivalgel magama, kuna ma ei viitsi seda iga 10 sekundi tagant põlema panna, et olla ikka 140% kindel, et mu voodis ei ole ühtki sipelgat ega voodijalutsis sipelgapesa. Päris tõsiselt. Vahel tuleb jälle mingi hoog peale ja siis pean kontrollima ümbes 149573 korda õhtu jooksul, ega kuskil mu voodis linade vahel ei ole sipelgaid. Ja kuigi on talv, sipelgad on talveunes või hukkunud ja tuppa nad niikuinii ei saa, ma ei suuda pimedas magada, sest ma pean NÄGEMA, et neid ei ole. Ja sellegipoolest ma sügelen igalt poolt ja kontrollin igat väikest sügelust, et ega see juhuslikult pole sipelga poolt tekitatud. Teate küll seda tunnet, kui näiteks koolis läheb lahti jutt, et täid on liikvel ja siis äkki hakkavad kõigi pead sügelema ühekorraga.
So ladies and gentlemen, that is what I call a phobia.
Hirm #2
Muidu üritan endast jõle kõva eide mulje jätta, aga tegelikult mul paar hirmu ikka on. Pidin pisut aega mõtlema, et midagi peale sipelgakartuse leida, aga vot, hakkama sain.
Mulle meeldib looduses kolada. Näiteks sügaval metsades, veekogude läheduses jne. Aga paraku on need kohad väga populaarsed ka loomade seas - ei tea küll miks, eksole.
Teiseks hirmuks võib vist nimetada hirmu agressiivsete metsloomade ees. Väikseid ja nunnusid ei karda. Olen vist sündinud hõbelusikas suus, kuna olen koju tassinud jänesepoegi ning koeraga uitama minnes sattunud peale kitsepojale, kes nägi TÄPSELT välja nagu Bambi. Selja peal olid valged täpid ja puha. Aga sama õnnelik olen ma olnud ka kokkupuudetes kiskjatega. Või siis niisama metsikute loomadega. Kolm korda olen sigade eest ära jooksnud. Muidu on nad sellised suht okei boheemlased, kes vähemalt siin Pahklamail võivad sulle tuimalt otse silma sisse vaadata ja samal ajal su õunapuuaias õunu nosida. Aga mingil põhjusel lähevad nad vahel agressiivseks. Näiteks ükskord jooksin rägastikus veremaik suus metssea eest ära, kes oli ilmselt kuskil maganud ja ärkvele ehmatades pistis ruiates mulle järele. Ma ei tea, mis ime mind aitas, aga suutsin üles ronida täiesti siledast, ilma ühegi oksata lepast ja see mind päästiski.
Teine kord läksin suure hurraaga keset põldu üksi piknikku pidama. Matsutasin seal siis oma juustuvõileiba, kui märkasin, et rohu sees müttab minu poole väike armas ilvese poeg. Jõle armas on ta küll, kui siis näiteks välja jätta seda, et ilvese ema on ääretult hooliv ja kullipilguga tegelane, kes ei jäta hetkekski oma väiksekest järelvalveta. Ning nende poeg on alati silma all, kuigi ema ei pruugi alati nähtaval olla. Kes vähegi ilvestest teab, siis teab ka seda, et nad on muidu chillid vennased, aga kui asi on poegade ohutuses, siis nad on üsna armutud. Õnneks mul tuli see päris ruttu meelde ja panin nii ruttu ajama, kui vähegi jõudsin.
Kolmas vahejuhtum, mis mind veretuks ehmatas oli ilmselt see, kui ma läksin maasikaid korjama. Ilmselt ei olnud vanust üle kümne ning oma viisikest ümisedes noppisin meie maasikapõllult maasikaid. Järsku kuulsin karu möirgamist ega tema eest põgenemisteed vabas looduses väga polegi. Inimesest on ta kiirem, ronida oskab. Ja kui ümber ringi on ainult põllud ja mets, siis mis siin salata, ühtki eelist inimesel pole. Lähedal seisis suur ratastel veepaak, mille otsa ma ka ronisin. Poleks see mind küll päästnud ja teadsin seda ka siis, kuid teatud turvatunde see andis siiski. Hääl tuli ikka väga lähedalt ning uurisin pilguga sinna kanti, kust see kostus. Süda peksis nii kõvasti, et tahtis kurgust välja vupsata. Lihaspinge pidi ka äärepealt hinge kehast välja pressima, aga ääretu kergendus saabus, kui sain aru, et see polnudki karu. See oli hoopis väga suur üüratumate sarvedega isane hirv, kes pulmalaulu laulis. Aga päris tõsiselt, see kõlas nagu karu möirgamine. Nendele, kes ei usu, siis ...
Hirm #3
Vaglad. Parasiidid. Ussikesed. Täid. Eluslihast toituvad putukad, kes elavad lihaskoes või naha all. Ühesõnaga parasiidid. Ma jälestan neid ja kardan neid. Kui mõtlen näiteks erinevate inimeste parasiitide peale liiga süvenenult ehk kujutan vaimusilmas neid ette, siis tuleb vahel okserefleks peale. Siis ma sügelen igalt poolt. Pean kontrollima iga sügelust, kas see on või ei ole mingi rõve parasiit ja mul tekib tahtmine end pesta ja pesta ja veelkord pesta. Pesta nahk maha. Siis lihased luuni, kuna neid võib seal ka olla. Ja siis kindluse mõttes veel natuke pesta. No nii igaks juhuks. Fuih, ma jälle sügelen ja kardan, et äkki selle jutu peale nad nimme jooksid kõik kohale, et mind kuskilt järama hakata.
Mäletan seda, kui nägin selles imearmsas inim(mõistuse)sõbralikus internetis pilti, kus uss oli inimese suhu hamba augu sisse munad munenud ja ma olin umbes kaks nädalat täielikus šokis. Vahel ei suutnud magama jääda ja söömisest veel rääkimata. Pidin seda meelde tuletama... Here we go again...
Comments
Post a Comment