Päev 3 - "Describe your relationship with your parents"

Enne veel, kui teemaga alustan, siis märgin ära, et mu toas on taas umbes mitte ühtegi kraadi.
Ja põhjus, mis see postitus tuleb täna hilisõhtul mitte homme, on see, et homme lähen tööle ning ei tea veel, mis olukord seal on ja kas üldse jõuab.


Huuh, suhe vanematega... Seda on isegi keeruline kommenteerida, kuna see on selline, nagu on. Mõlema vanemaga on erinev suhe. Näiteks viimase viie aastaga on see ilmselgelt väga palju muutunud, kuna ma ise olen muutunud. Ja no olgem ausad, kui oled puperteedik, kelle hormoonide meri lööb lained üle pea kokku, siis väga normaalset suhtumist loota ei anna, või mis. Oleks ma olnud oma ema olukorras, oleks ma iseendale molli kütnud. Korduvalt.
Eriti hakkab see koitma nüüd, kui mu vennatütar hakkab jõudma sellesse ikka.


Tean ka, et mu blogi loeb nii mõnigi puberteedik ja see on suunatud teile - austage oma ema ja isa. Kui mitte milllegi muu pärast, siis vähemalt selle pärast, et nad teid veel maha pole löönud ja juba see peaks olema piisav põhjus.
Aga minnes siis tagasi teema juurde...

Emaga saan läbi päris hästi. Ta on küll üsna domineeriv, aga lihtsalt tuleb järgi anda. Peamiselt selle pärast, et ma lihtsalt ei viitsi taielda. Nalja viskame palju ja te vist ilmselt mõistate, et mingit teed pidi peab see veidrate naljade geen minusse ka jõudma. Paljast õhust see ei teki.
Ja mis on suureks plussiks, on see, et kuna ta on sakslane, kes õppis vene koolis ja kelle peamine kodukeel oli vene keel, kuid kes elab Eestis, eesti mehega, siis ta on võibolla pisut segakeelne. Ehk siis ta vahel ei oska end ühes keeles korralikult väljendada, siis teises keeles ja vahepeal, kui sõna meelde ei tule, räägib mitut keelt segamini. Seda muidugi perekeskis.
Aga sellegipoolest vahel ta teeb ühest keelest teise otsetõlget, nagu google translate või niisama ajab mingit väga imelikku teksti. Näiteks üks kord ütles ta mulle sellise imelise lause, mida iga tütar tahab oma emalt kuulda : "Mul on hea meel, et sind tunnen."
Mitte, et ta mu ema oleks, või midagi.
Komplimente meeldib talle ka teha. Kord ütles ta sugulasele "Enne sa olid ilus, aga nüüd oled sa veel koledam."
Muidu on ta ka hästi hooliv ja muretsev. Teine kord saan peaaegu kerepeale, et külalist enne lahkumist korralikult sooja toitu täis ei parkinud, sest üks noor inimene peab sööma. Rääkimata siis sellest, et ise julgen kodust lahkuda söömata. Oleks Piibel mu ema kirjutada, siis kaheksas surmapatt oleks see, et lahkud kodust söömata.

Isaga läbisaamist on pisut keerulisem sõnadesse panna. Me väga ei suhtle, samas ei suhtle ta kellegiga väga palju. Talle ei meeldi tühja loba ajada, et ikka jutul mõte oleks. Ta on siuke vanakoolivend, kes tinistab garaažis kitarri, ehitab eimillestki midagi ja kelle arvates tänapäeva tehnoloogi on alles üks imelik asi. Näiteks ei ole temal internetti ja arvutit vaja üldse. Täpselt kuni selle hetkeni, kuni tal on vaja näiteks laulu sõnu või duure või siis mingit muud informatsiooni. Siis korraks on internet üks päris vahva asi, aga see arvamus saab täpselt sellel sekundil otsa ka, kui olen viimase laulusõna paberile kirja pannud. Automaatselt peale seda on internet jälle üks igavene va sindrinahk ja pekine kaabakas. Ja siis veel näiteks tuleb ta rääkima siis, kui tal midagi tarvis on. Kui ta üles korrusele ahjupuid ei tooks ning suvel/sügisel pööninguluuki ei avaks ja sulgeks, siis ta ilmselt ei teaks ka, kas ma elan endiselt maja teisel korrusel või olen juba pööningule kolinud. Aga samas on ta selles suhtes üks väga murelik lapsevanem, et kui ma rattaga koju tulen ja ta sõidab mööda ning teab kus maal ma olen, arvutab kiirelt välja ajavahemiku, mil koju jõuan. Ning kui ma ei jõua selleks ajaks koju vaid jään juhuslikult näiteks midagi vaatama, siis sõidab ta tagasi, et kindel olla, et ma näiteks viimasel kilomeetril vanadussurma ei surnud või sirge tee peal ära ei eksinud. Samas võiks ju helistada mooobiltelefoni peale.
Veel on ta ääretult mures, et kui mul kõht tühjaks läheb, mida ma ometigi söön. Äkki ma suren õhtul nälga, kuna ta sõi viimase kartuli ära. Sest et Talaste perekonnas ei ole võileib mingi toit ja üks õige muistne eestlane peab ikka korralikult mehe moodi sööma. Olgu sa siis naine või mees, poiss või tüdruk või üldsegi koer. Mehe moodi pead ikka sööma.
Kuna ma üleval ema tsiteerisin, siis kuidas saab siin ilma...
Sõitsime kord tädi juubelilt koju, vend oli roolis ja isa oli napsune. Ma nüüd täpselt ei mäletagi, kuidas jutt nii kaugele jõudis, aga mõtteterake oli siis seesugune, et (NB! see ei ole rassistlik!!!!)

"Eestlastel polnud muistsel aal banaane kuskilt võtta. Ikka söödi oma juurikaid. Ja nüüd on poodides kõike saada. Banaane on tore süüa küll, aga egas' me mingid neegrid pole. Kui ikka eestlane sööb.. no ütleme seitse kilo banaane, siis ta peaks ikka kohe sööma sinna otsa seitse kilo rammusat karu liha ka. Siis on Yin ja Yang ikka tasakaalus."

Noored, pange see kõrva taha, ma teile ütlen.
Ma küll ei kujuta ette, milline on see inimene, kes sööb seitse kilo banaane ja sinna otsa veel sama palju karu liha. Ilmselt omab ta ise enda ümber juba orbiiti, aga pole hullu. Vähemalt Yin ja Yang on paigas. See on kõige tähtsam.

Kuid lõpetuseks, ma armastan oma perekonda. Meil kõigil on oma veidrused, aga see meid liidabki. Eriti kuna perekeskis on kõigil enam vähem sarnased veidrused.