Vihmane.

Täna oli üks tore päev.

Kuna hommikul ei pidanud bussiga minema, siis sai kauem magada. Jamh.. kuni tuli vennapoeg äratama. Alustuseks teeb nii palju kära, nagu murraks ukse maha (tegelikult on uks lahti, aga ta lihtsalt logistab linki, nagu oleks see mingi jõusaali masin) ja siis viskas mind õhupalliga, mille peale ta naerda röökis.

Sai korra rattaga koolis käidud. Tee peal kukkus telefon suure kiiruse peal taskust välja, asfalti peale tükkideks. Panin küll kokku tagasi, aga nüüd näeb telefon jube kurb välja. Täkkeid ja kriimustusi täis, tagakorpus on kõver jne.

Pärast panin kodus üles võrkkiige ja oh seda rõõmu..Võrkkiik on üks suve parimaid osasid. Panin siis atribuutika ilusti valmis ning valmistasin asjad niimoodi ette, et saaks seal kenasti bioloogiat õppida - homme ju eksam. Siis, kui end isegi üleni sääsemürgiga kokku pritsisin, läks päikeseraisk pilve taha peitu ära ja muutus tuuliseks ning jahedaks. Tuli siis uuesti ümber kolida.

Õhta poole hakkas vihma sadama ja justnimelt siis on kõige parem joosta ja just nii ma tegingi. Õues oli mõnusalt soe ja vihm oli üllatavalt soe. Jooksin umbes 6 km ja see oli ilma poolest kuidagi nii õnnistatud. Esimesed 3km sadas sooja vihja ja mitte tibatki polnud tuult. Päike loojus vaikselt, nii et pool taevast oli roosakas-oranž ning ülejäänud oli sinakashall.
3km tagasiteed enam otseselt vihma ei sadanud, võibolla kerget udukat. Aga piiskade sabin metsas ja linnulaul oli nii rahustav - just see, mida hetkel vajan. Õues oli nii mõnus sume valgus. See kõik oli nii ideaalne. Võiks öelda, et läbi aegade õnnestunuim jooks. Väga mõnus oli.
Ja see ilm ja loodus meenutasid kohati Norrat ja nüüd ma jälle igatsen sinna tagasi.

Kuna ma olen närvis homse pärast, väsinud ja unine, siis head ööd.
Allpool on mõni pilt ka.

 Ükspäev, kui me grillisime, siis Riko väntsutas kassi nii kohutavalt, et külalised oleks jalapealt südamerabanduse saanud. Või siis mitu tükki järjest. Seega põgenes kass puu otsa, et vältida südamerabandusi. Õnneks Riko veel puu otsa järgi ronida ei oska.

 Ma ei tea... Lihtsalt koivad.

 Plätud pärast seda, kui jonni sunnil käisin maantekraavist piibelehti korjamas. Poole tee peal oli mitu korda hullem. Selline bukett oli seal, et oleks saanud vaasi panna. Aga hakkas liiga segama ja osa koormast sai varem juba maha raputatud.

 Riko oma uhke suvemütsiga õnnelikult valmistumas õueminekuks. See on siis nägu, kui palun tal naeratada. Vahel see naeratus läheb aga juba nii agressiivseks, et hambad juba krigisevad selle ääretu rõõmu tagajärjel. Olen pidanud isegi paluma tal naeratamist lõpetada, kuna kellelgi pole vist veel suurest rõõmust hambad suust ära kukkunud ja eriti ei tahaks ka, et tema esimene oleks. Ei ole just asi, millega uhkustada.

Nagu näha, on ta siin samuti nii rõõmus, et hambad hakkavad krigisema.

Ta käis aeda investigate'mas ja käo kukkumine ületas tema jaoks igasuguse normaalsuse piiri. Ta oli ekstaasis, jooksis aia äärde ja tagasi minuni, näitas näpuga kukkumise suunas ja seletas suure õhinaga pudikeeles.

Hoidke mulle homse eksami tarvis pöialt! Enda pöialdest ei piisa paraku ja kehva on ka kirjutada, kui peab pöialt peos hoidma.

Geete