Üks tore päev.
Ahsoo, nüüd siis tuli meelde, et tahtsin teile ka vahepeal siin rääkida ühest toredast päevast. Kuna üks päev koolis jäi veidi aega üle, siis lonkisin üksi Veski baari lõunat nosima. Sattusin sinna vist tipptunnil, kuna kõik lauad olid kinni ja alalõpmata keegi vooris sisse-välja. Üritades end sellest mitte segada lasta, tegin pähe asjaliku näo ja teesklesin, et üksi väljas süüa on äärmiselt mugav. Selle tõestuseks tõmbasin isegi keset söömist ühe prikol kapsatüki niimoodi kurku, et oleks äärepealt ära lämbunud. Üritades viisakat tütarlast mängida, tahtsin klaasi käest ära panna, mille olin just haaranud kapsast kurku tõmmates. Kahjuks aga läks see pisut nihu, kuna lõin selle kolinaga vastu taldrikut, nii et koos klaasiga oleks ka taldrik äärepealt põrandal lõpetanud. Ega siis midagi, kui ainult jätkata söömist, nagu midagi poleks juhtunud.
Siis aga avastasin, et aega on veel pisut, ning otsustasin minna jõe äärde promenaadile jalutama. Kõht oli täis ja hea oli olla, seega kaugele jalutada ei viitsinud, ning läksin esimesele suurele paadisillale ja istusin seal, mõtlesin omi mõtteid ja kuulasin muusikat - viisakalt kõrvaklappidest, olgugi et ümber ringi polnud inimesi. Ja siis ilmus eikuskilt välja üks jalgrattaga ülientusiastlik 30-40 aastane mees, kes kargas kohe mu kõrvale. Ühes käes ajaleht ning teist kätt sirutas taeva poole nagu see ahv, kes Aafrikale Mufasa poega Simbat esitles seal kaljunuki peal. See kõik käis kuidagi nii kähku, et ta oli juba pool juttu jõudnud ära muliseda, kui ma alles jõudsin kõrvaklapi kõrvast välja koukida.
"Mis sa arvad, kas täna on liiga külm päevitamiseks?"
"Ei tea jah"
"Ah, vist ei ole kah. Täitsa soe päike on"
Ma istusin seal jakiga kägaras ja üritasin end tuulel mitte ära lasta kanda. Kuna ilmselgelt igal inimesel on erinev taluvuspiir, siis miks ka mitte.
Olgu, tegelikult siis taluvuspiir oli viimane asi millele mõtlesin, aga lihtsalt muud vastata ei osanud.
Ja alles siis, kui ta end seal kõrval koorima hakkas, sain aru, mis püha perse siin sündima hakkab. Terve jõe äär on paadisildasid täis, aga ta nimme valis just kõikide (enamustes inimtühjade) paadisildade vahelt selle, kus keegi on.
Heakene küll, pidasin peas ägedat sõnasõda iseendaga, et mida ma nüüd peaks peale hakkama. Kas istuda rahulikult edasi ja vaadata mujale ning temast mitte välja teha või siis lahkuda otsemaid. Valisin esimese variandi, kuna ma olin ikkagi esimesena seal ning kui tal nii ilmtingimata vaja on päevitada kellegi kõrval, las ta siis päevitab. Ometigi on ju tal selleks õigus.
Kahe minuti pärast ta keeras juba külge. Mu wild guess oli aga see, et tal hakkas lihtsalt nii külm selle tuule käes, et ta otsustas end keerutada seal minimõõdus rätiku peal, et vähekegi füüsilist tööd teha, mis sooja toodaks. Mõne aja pärast siiski lahkusin, kuna see olikord oli liiga veider, et kauemaks jääda. Lõpuks ei julgenud enam mõelda ka omi mõtteid, kuna äkki võibolla ehk näiteks ta loeb mu mõtteid.
See oli üks.. huvitav päev.
Igatahes, kena päevitushooaja algust teile!
Geete.
Edited:
No kuramus, ma ikka ei suuda ühe korraga kõik asjad ära öeldud ja pean ühte postitust nii palju kordi ümber timmima. Tahtsin veel lisada seda, et olgugi, et see telefon on olnud mul juba pea aasta, suudan ikka pidevalt end rõõmustada uute avastustega. Kogu aeg avastan jälle midagi uut ja huvitavat. Näiteks täna avastasin, et ei olegi vaja trükkida qwerty-klaviatuuril, kui ma ei taha. Saan ka näiteks oma tavalist handwritingut ekraani peale kirjutada ja telefon tunneb selle ära ning muutab tekstiks. YAY
Siis aga avastasin, et aega on veel pisut, ning otsustasin minna jõe äärde promenaadile jalutama. Kõht oli täis ja hea oli olla, seega kaugele jalutada ei viitsinud, ning läksin esimesele suurele paadisillale ja istusin seal, mõtlesin omi mõtteid ja kuulasin muusikat - viisakalt kõrvaklappidest, olgugi et ümber ringi polnud inimesi. Ja siis ilmus eikuskilt välja üks jalgrattaga ülientusiastlik 30-40 aastane mees, kes kargas kohe mu kõrvale. Ühes käes ajaleht ning teist kätt sirutas taeva poole nagu see ahv, kes Aafrikale Mufasa poega Simbat esitles seal kaljunuki peal. See kõik käis kuidagi nii kähku, et ta oli juba pool juttu jõudnud ära muliseda, kui ma alles jõudsin kõrvaklapi kõrvast välja koukida.
"Mis sa arvad, kas täna on liiga külm päevitamiseks?"
"Ei tea jah"
"Ah, vist ei ole kah. Täitsa soe päike on"
Ma istusin seal jakiga kägaras ja üritasin end tuulel mitte ära lasta kanda. Kuna ilmselgelt igal inimesel on erinev taluvuspiir, siis miks ka mitte.
Olgu, tegelikult siis taluvuspiir oli viimane asi millele mõtlesin, aga lihtsalt muud vastata ei osanud.
Ja alles siis, kui ta end seal kõrval koorima hakkas, sain aru, mis püha perse siin sündima hakkab. Terve jõe äär on paadisildasid täis, aga ta nimme valis just kõikide (enamustes inimtühjade) paadisildade vahelt selle, kus keegi on.
Heakene küll, pidasin peas ägedat sõnasõda iseendaga, et mida ma nüüd peaks peale hakkama. Kas istuda rahulikult edasi ja vaadata mujale ning temast mitte välja teha või siis lahkuda otsemaid. Valisin esimese variandi, kuna ma olin ikkagi esimesena seal ning kui tal nii ilmtingimata vaja on päevitada kellegi kõrval, las ta siis päevitab. Ometigi on ju tal selleks õigus.
Kahe minuti pärast ta keeras juba külge. Mu wild guess oli aga see, et tal hakkas lihtsalt nii külm selle tuule käes, et ta otsustas end keerutada seal minimõõdus rätiku peal, et vähekegi füüsilist tööd teha, mis sooja toodaks. Mõne aja pärast siiski lahkusin, kuna see olikord oli liiga veider, et kauemaks jääda. Lõpuks ei julgenud enam mõelda ka omi mõtteid, kuna äkki võibolla ehk näiteks ta loeb mu mõtteid.
See oli üks.. huvitav päev.
Igatahes, kena päevitushooaja algust teile!
Geete.
Edited:
No kuramus, ma ikka ei suuda ühe korraga kõik asjad ära öeldud ja pean ühte postitust nii palju kordi ümber timmima. Tahtsin veel lisada seda, et olgugi, et see telefon on olnud mul juba pea aasta, suudan ikka pidevalt end rõõmustada uute avastustega. Kogu aeg avastan jälle midagi uut ja huvitavat. Näiteks täna avastasin, et ei olegi vaja trükkida qwerty-klaviatuuril, kui ma ei taha. Saan ka näiteks oma tavalist handwritingut ekraani peale kirjutada ja telefon tunneb selle ära ning muutab tekstiks. YAY
Comments
Post a Comment