Long time no see.
Huuh, üle pika pika aja siis taaskord üks blogipostitus.
Täna oli siis see päev, kui oli inglise keele suuline eksam. Eile õhtul olin parasjagu närvis. Hommikuks oli see asendunud vaid unisusega ja olemine oli täitsa okidoki. Sai asjad veelkord üle korratud ja rattaga minek Kohila poole. Poole tee pean tuli taaskord jube närv sisse ning kui juba ukse taga olin, siis oli päris kehva olla. Samas ei olnud nii hull, kui eelmine aasta enne inglise keele koolieksami suulist osa. Monoloogiks tuli hea teema - tehnoloogia tänapäeva maailmas. Sai kohe omajagu palju sellest räägitud ja kordagi ei tulnud ette hetke, kus oleks mõttevähesuse pärast toppama jäänud. Intervjuu oli aga sellest, et ma pidin küsitlema mingis Šveitsi kooli kohta lugenud inimest. Seal läks pekki.
Siis kui kõik seal väljas istusime ja tulemusi ootasime, siis mõttes valmistasin end pettumuseks ette. Ja siis sain teada, et sain maksimum punktid.. WOOHOOOO. Olin korraks isegi täitsa uhke enda üle. Samas rattaga koju sõites hakkasin mõtlema, et tegelikult tegin päris mitu viga alustades hääldustest ning lõpetades vale sõnastusega. Ja siis enam ei olnud nii uhke, kuna teadsin, et oleks suutnud paremini, kui ei oleks pabistanud ja kiirustanud.
Vahepeal on aga omajagu asju juhtunud ja kohtades käidud.
Väike pildinaarium tuleb.
PS. pildid on suvalises järjekorras
Volbriööl sai tehtud esimese grilli, mis on minu jaoks alati olnud nagu sissejuhatus algavaks suveks (aasta esimene grillimine). Hea tunne oli kohe.
Ikka volbriöö
Ikka volbriöö. Neid tormilaternaid armastan ma ka.
Vahepeal millalgi sai ka esimest korda selle aasta jooksul Otiveskis. Niiii mõnus oli. Oeh. Loodetavasti see suvi saab seda õige tihti külastatud.
Kui volbriöö oli selle suve grillimise avapauk, siis võib öelda, et seda on peale seda ka natuke harrastatud. Ma armastan grillimist... mmmm...
Sai ka Rumba külas vimba püüdmas käidud. Ma ei hakka ütlema üldse, kuidas ma seal hakkama sain, kuna piinlik hakkab, aga oli väga väga tore. Sain ka selle aasta esimese päiksepõletuse.
Inimesi oli seal nii nii palju. Või nagu Andres ütles : Nagu laulupidu juba.
Nom nom nom nom nom nom nom nom nom nom nom nom nom nom nom nom
Mari-Ly alguses ei jõudnud ära imestada, mis atribuutika see veel on.
Rumba külast lahkusime sellega. Minu saavutus oli üks kala... Aga selle eest kaotasin ma konksusid umbes sama palju kui kalu siin pildil. Ja tinasid.... ja rakenduse ka... Üldse läks mul see kord kuidagi väga kehvasti. Mitte et tavaliselt paremini läheks. Hiljem sai need kalad kodus suitsuahjus kenasti ära suitsetatud ja maitsesid imehästi. Konte oli sees ainult nii palju, et eriti süüa ei julgenudki. Kui teised olid ära läinud, siis nokkisin natuke ja pidin ka ära lämbuma peaaegu.
Saksa keele viimasel tunnil läksime terve rühmaga (va. Diana) Veskisse sööma. See oli väga armas ja tore :) Lia ja Marcus romantiliselt jagasid pitsat. Marcus tegi nilbeid ingliskeelseid nalju, aga tal läks meelest, et meie õpetaja oskab inglise keelt väga hästi. See oli piinlik.
Tutipeo päeval ma vist magasin sisse aga igatahes mingi häda oli ja see siin on mu hommikusöök :) Neljaviljapuder topsis, mida bussis nosisin. Ei olnud isegi piinlik. Ja puder maitses ka hea.
Vargamäele sai tutipeol samuti mindud :) Hästi vahva oli.
Väga võõras ja kurb on mõelda, et varsti "meid" enam ei olegi ja kõik lähevad laiali oma teed. Siiski omaks saanud... Huvitav mis tunded siis mind valdavad, kui täitsa lõpp käes on. Kas pisara ka poetan? hmm.
Pilt Vargamäest läbi kakase bussiakna. Oleks võinud ainult soojem olla, tuul oli nii kõva, et tahtis minema viia.
Need olid mu tutipeo parimad sõbrad - Puhh ja lehm. Puhhi sain Mari-Ly'lt. Venna pidi tooma, kui hommikul tööle läks aga ta ei jõudnud selleks ajaks, kui buss läks. Mõtlesin, et mis siis ikka. Aga Pahklas bussijuht Mati karjus üle bussi et näe, so karu toodi. Vend seisis unise näoga juba tee ääres valmis.
Tuhalast läbi sõites käisime Nõiakaevu ka kaemas. Ma juba jõudsin paar päeva enne seda seal ära käidud. Siis oli peaaegu sama tore. Tahtsin teised kõik vette lükata, aga kahju hakkas neist. Mõni teine kord äkki.
Tundub, et ainult meie klass jäi see kord pildile. Naljakas on seda pilti vaadata - kõik on juba suured mehed ja naised, aga tunne küll selline ei oleks, et kohe kohe ongi lõpp käes.
Mai kuu on meie peres sünnipäevade maraton. Täna sai poes asju varumas käidud - küll tordi materjali ja muud kraami. Ma kogusin kokku igasugust head ja paremat ka, et nosida saaks. Neidki, mida ei tohi. Ma nüüd lähen võileibasid sööma.. ja pudingeid.. ja nussat ning allergiliste tagajärgedele ma mõelda ei taha praegu. Küll näeb, mida järgmised paar päeva toovad.
Aga ma nüüd siis lähengi. Kena õhtut.
Geete.
Täna oli siis see päev, kui oli inglise keele suuline eksam. Eile õhtul olin parasjagu närvis. Hommikuks oli see asendunud vaid unisusega ja olemine oli täitsa okidoki. Sai asjad veelkord üle korratud ja rattaga minek Kohila poole. Poole tee pean tuli taaskord jube närv sisse ning kui juba ukse taga olin, siis oli päris kehva olla. Samas ei olnud nii hull, kui eelmine aasta enne inglise keele koolieksami suulist osa. Monoloogiks tuli hea teema - tehnoloogia tänapäeva maailmas. Sai kohe omajagu palju sellest räägitud ja kordagi ei tulnud ette hetke, kus oleks mõttevähesuse pärast toppama jäänud. Intervjuu oli aga sellest, et ma pidin küsitlema mingis Šveitsi kooli kohta lugenud inimest. Seal läks pekki.
Siis kui kõik seal väljas istusime ja tulemusi ootasime, siis mõttes valmistasin end pettumuseks ette. Ja siis sain teada, et sain maksimum punktid.. WOOHOOOO. Olin korraks isegi täitsa uhke enda üle. Samas rattaga koju sõites hakkasin mõtlema, et tegelikult tegin päris mitu viga alustades hääldustest ning lõpetades vale sõnastusega. Ja siis enam ei olnud nii uhke, kuna teadsin, et oleks suutnud paremini, kui ei oleks pabistanud ja kiirustanud.
Vahepeal on aga omajagu asju juhtunud ja kohtades käidud.
Väike pildinaarium tuleb.
PS. pildid on suvalises järjekorras
Volbriööl sai tehtud esimese grilli, mis on minu jaoks alati olnud nagu sissejuhatus algavaks suveks (aasta esimene grillimine). Hea tunne oli kohe.
Ikka volbriöö
Ikka volbriöö. Neid tormilaternaid armastan ma ka.
Vahepeal millalgi sai ka esimest korda selle aasta jooksul Otiveskis. Niiii mõnus oli. Oeh. Loodetavasti see suvi saab seda õige tihti külastatud.
Kui volbriöö oli selle suve grillimise avapauk, siis võib öelda, et seda on peale seda ka natuke harrastatud. Ma armastan grillimist... mmmm...
Sai ka Rumba külas vimba püüdmas käidud. Ma ei hakka ütlema üldse, kuidas ma seal hakkama sain, kuna piinlik hakkab, aga oli väga väga tore. Sain ka selle aasta esimese päiksepõletuse.
Inimesi oli seal nii nii palju. Või nagu Andres ütles : Nagu laulupidu juba.
Nom nom nom nom nom nom nom nom nom nom nom nom nom nom nom nom
Mari-Ly alguses ei jõudnud ära imestada, mis atribuutika see veel on.
Rumba külast lahkusime sellega. Minu saavutus oli üks kala... Aga selle eest kaotasin ma konksusid umbes sama palju kui kalu siin pildil. Ja tinasid.... ja rakenduse ka... Üldse läks mul see kord kuidagi väga kehvasti. Mitte et tavaliselt paremini läheks. Hiljem sai need kalad kodus suitsuahjus kenasti ära suitsetatud ja maitsesid imehästi. Konte oli sees ainult nii palju, et eriti süüa ei julgenudki. Kui teised olid ära läinud, siis nokkisin natuke ja pidin ka ära lämbuma peaaegu.
Saksa keele viimasel tunnil läksime terve rühmaga (va. Diana) Veskisse sööma. See oli väga armas ja tore :) Lia ja Marcus romantiliselt jagasid pitsat. Marcus tegi nilbeid ingliskeelseid nalju, aga tal läks meelest, et meie õpetaja oskab inglise keelt väga hästi. See oli piinlik.
Tutipeo päeval ma vist magasin sisse aga igatahes mingi häda oli ja see siin on mu hommikusöök :) Neljaviljapuder topsis, mida bussis nosisin. Ei olnud isegi piinlik. Ja puder maitses ka hea.
Vargamäele sai tutipeol samuti mindud :) Hästi vahva oli.
Väga võõras ja kurb on mõelda, et varsti "meid" enam ei olegi ja kõik lähevad laiali oma teed. Siiski omaks saanud... Huvitav mis tunded siis mind valdavad, kui täitsa lõpp käes on. Kas pisara ka poetan? hmm.
Pilt Vargamäest läbi kakase bussiakna. Oleks võinud ainult soojem olla, tuul oli nii kõva, et tahtis minema viia.
Need olid mu tutipeo parimad sõbrad - Puhh ja lehm. Puhhi sain Mari-Ly'lt. Venna pidi tooma, kui hommikul tööle läks aga ta ei jõudnud selleks ajaks, kui buss läks. Mõtlesin, et mis siis ikka. Aga Pahklas bussijuht Mati karjus üle bussi et näe, so karu toodi. Vend seisis unise näoga juba tee ääres valmis.
Tuhalast läbi sõites käisime Nõiakaevu ka kaemas. Ma juba jõudsin paar päeva enne seda seal ära käidud. Siis oli peaaegu sama tore. Tahtsin teised kõik vette lükata, aga kahju hakkas neist. Mõni teine kord äkki.
Tundub, et ainult meie klass jäi see kord pildile. Naljakas on seda pilti vaadata - kõik on juba suured mehed ja naised, aga tunne küll selline ei oleks, et kohe kohe ongi lõpp käes.
Mai kuu on meie peres sünnipäevade maraton. Täna sai poes asju varumas käidud - küll tordi materjali ja muud kraami. Ma kogusin kokku igasugust head ja paremat ka, et nosida saaks. Neidki, mida ei tohi. Ma nüüd lähen võileibasid sööma.. ja pudingeid.. ja nussat ning allergiliste tagajärgedele ma mõelda ei taha praegu. Küll näeb, mida järgmised paar päeva toovad.
Aga ma nüüd siis lähengi. Kena õhtut.
Geete.
Comments
Post a Comment