Jonnipunn.
Kuna eile öösel taaskord eriti kaua just magada ei saanud, siis täna koolist tulles olin parajalt närtsinud olekus. Keerasin päevauinakusse ja panin äratuskella viieks helisema. No, tegelikult panin mitu äratuskella, et ikka üles saaks.
Ja siis kui ma lõpuks voodist end välja vedasin.. mõni ehk teab, mis kelbast ma suudan ajada, kui olen unine ning kui vingu täis ja jonn suudan olla. Õnneks ma olen üksi kodus ning seega mul pole mitte kellegi muu, kui iseenda ja esemete peale end välja elada.
Igatahes voodist väljudes otsustasin, et ma pean kohvi tegema. Poole kohvi tegemise pealt otsustasin, et mul on otsemaid oma tuppa vaja uusi piibelehti ja nii ma neid korjama läksingi. Kapiuksed jäid lahti, kuna ma ei tahtnud neid kinni panna. Riideid ma ei vahetanud, kuna ma ei taha. Välisust ma ka kinni ei pannud, kuna ma ei taha. Kummikuid ma jalga ei pannud, kuna ma ei taha. Ja siis ma lonkisin maantee ääres kraavis kottpükstes ja plätudes, mis siis, et seal rästikuid on karjade kaupa. Ja pealegi olin ma valel pool teed, kuna juba põhimõtte pärast ei tahtnud õigele poole teed minna. Korjasin oma piibelehed siis ära, mida mul nii kangesti vaja oli ja läksin koju tagasi. Jätkasin kohvi tegemist, aga kuna ma ei tahtnud kannu teha, siis tegin otse tassi. Aga see nägi välja üsna kole, seega tahtsin selle teise tassi ümber valada, aga ei lasknud tõmmata küllalt kaua. Nüüd maitseb kohv nagu piss.
Tahtsin teistesse vaasidesse ka lilli. Kui õue läksin, siis oleks äärepealt trepist alla kukkunud ja õhulennu ajal tegin mingi liigutuse nii, et suutsin korraga ära venitada käe, selja ja ka jala lihase. Ja siis mul oli tuju veel halvem ja ma konkreetselt mölisesin mesilastega, kes just selle lille peal oli, mida ma võtta tahtsin. Ma lihtsalt sõimasin teda.
Mul on kahju neist inimestest, kes minuga peavad näiteks hommikuti kokku puutuma.
Kui saan vaikselt ärgata, siis on okidoki, aga kui sunnitakse üles tõusma ja ruttu, siis on ainult saba ja hark puudu.
Kõige hullem on see, kui nädalavahetusel, kui võiks une täis magada, tuleb ema kell pool kümme toa ukse taha ja nagu katkine grammofon laseb pausi pidamata monotoonselt "Geete,geete kas sa magad? Ma ei kuule? Kas sa magad praegu või mis sa teed? Geete? Geete? Kuuled? Geete? Kas sa magad praegu või? Mis sa teed seal? Miks sa ei vasta? Kuuled või? Kas sa magadki või?"
See on konkreetselt mentaalne piinamismeetod. Eriti siis, kui välja pole puhanud... it makes me want to break my own hands.
Või kui ta karjub alt korruselt ühe korra võimsa emalõvina "GEEEETE!!" ja kui ma vastu karjun, et mis on, siis on absoluutne null. Ma võin hüüda ja hõigata nii palju kui süda ihkab, mitte ainsamatki vastust. Aga see tema hüüa on nii kurjakuulutav, et pean asja uurima minema. Ja siis kui lõpuks alla lähen ja küsin, et mis on, siis kõlab vastus "Ah, ei midagi, ma mõtlesin, kas sa magad".
Mis mind veel ärritab... hmm..
Eile helistas keegi lauatelefonile. Ta oli saksamaalt, seega rääkisime saksa ja vene keeles segamini. Ta küsis ema, ma vastasin, et ta on õues. Siis ta küsis kas emat saaks, ma vastasin, et ta on õues hetkel. Ta küsis uuesti, kas emat saaks. Ma ütlesin, et ta on hetkel õues ning ilmselt tegeleb loomadega. Ma hüüdsin teda, ta ei vastanud, seega ei, teda ei saa hetkel.
Jaaa... mis te arvate, mis siis sai?
Pärast lühikest pausi küsis ta uuesti, kas emat saaks
Ma läksin isegi seda postitust kirjutades närvi ära. Ilmselt kuna olen ikka unisusest jonni täis.
Ja siis kui ma lõpuks voodist end välja vedasin.. mõni ehk teab, mis kelbast ma suudan ajada, kui olen unine ning kui vingu täis ja jonn suudan olla. Õnneks ma olen üksi kodus ning seega mul pole mitte kellegi muu, kui iseenda ja esemete peale end välja elada.
Igatahes voodist väljudes otsustasin, et ma pean kohvi tegema. Poole kohvi tegemise pealt otsustasin, et mul on otsemaid oma tuppa vaja uusi piibelehti ja nii ma neid korjama läksingi. Kapiuksed jäid lahti, kuna ma ei tahtnud neid kinni panna. Riideid ma ei vahetanud, kuna ma ei taha. Välisust ma ka kinni ei pannud, kuna ma ei taha. Kummikuid ma jalga ei pannud, kuna ma ei taha. Ja siis ma lonkisin maantee ääres kraavis kottpükstes ja plätudes, mis siis, et seal rästikuid on karjade kaupa. Ja pealegi olin ma valel pool teed, kuna juba põhimõtte pärast ei tahtnud õigele poole teed minna. Korjasin oma piibelehed siis ära, mida mul nii kangesti vaja oli ja läksin koju tagasi. Jätkasin kohvi tegemist, aga kuna ma ei tahtnud kannu teha, siis tegin otse tassi. Aga see nägi välja üsna kole, seega tahtsin selle teise tassi ümber valada, aga ei lasknud tõmmata küllalt kaua. Nüüd maitseb kohv nagu piss.
Tahtsin teistesse vaasidesse ka lilli. Kui õue läksin, siis oleks äärepealt trepist alla kukkunud ja õhulennu ajal tegin mingi liigutuse nii, et suutsin korraga ära venitada käe, selja ja ka jala lihase. Ja siis mul oli tuju veel halvem ja ma konkreetselt mölisesin mesilastega, kes just selle lille peal oli, mida ma võtta tahtsin. Ma lihtsalt sõimasin teda.
Mul on kahju neist inimestest, kes minuga peavad näiteks hommikuti kokku puutuma.
Kui saan vaikselt ärgata, siis on okidoki, aga kui sunnitakse üles tõusma ja ruttu, siis on ainult saba ja hark puudu.
Kõige hullem on see, kui nädalavahetusel, kui võiks une täis magada, tuleb ema kell pool kümme toa ukse taha ja nagu katkine grammofon laseb pausi pidamata monotoonselt "Geete,geete kas sa magad? Ma ei kuule? Kas sa magad praegu või mis sa teed? Geete? Geete? Kuuled? Geete? Kas sa magad praegu või? Mis sa teed seal? Miks sa ei vasta? Kuuled või? Kas sa magadki või?"
See on konkreetselt mentaalne piinamismeetod. Eriti siis, kui välja pole puhanud... it makes me want to break my own hands.
Või kui ta karjub alt korruselt ühe korra võimsa emalõvina "GEEEETE!!" ja kui ma vastu karjun, et mis on, siis on absoluutne null. Ma võin hüüda ja hõigata nii palju kui süda ihkab, mitte ainsamatki vastust. Aga see tema hüüa on nii kurjakuulutav, et pean asja uurima minema. Ja siis kui lõpuks alla lähen ja küsin, et mis on, siis kõlab vastus "Ah, ei midagi, ma mõtlesin, kas sa magad".
Mis mind veel ärritab... hmm..
Eile helistas keegi lauatelefonile. Ta oli saksamaalt, seega rääkisime saksa ja vene keeles segamini. Ta küsis ema, ma vastasin, et ta on õues. Siis ta küsis kas emat saaks, ma vastasin, et ta on õues hetkel. Ta küsis uuesti, kas emat saaks. Ma ütlesin, et ta on hetkel õues ning ilmselt tegeleb loomadega. Ma hüüdsin teda, ta ei vastanud, seega ei, teda ei saa hetkel.
Jaaa... mis te arvate, mis siis sai?
Pärast lühikest pausi küsis ta uuesti, kas emat saaks
Ma läksin isegi seda postitust kirjutades närvi ära. Ilmselt kuna olen ikka unisusest jonni täis.
Comments
Post a Comment