Once upon a time saturday.

Viimasel ajal on olnud omajagu toimetamist ning käed pidevalt tööd täis. Vahepeal on nii üht kui teist aset leidnud, igav igatahes ei hakka. No, mitte et Talaste peres üldse võiks igav hakata... seda mitte.

Nüüd, kui külalised on siin, siis külmkapp on pahna nii täis topitud, et uks läheb vaevalt kinni - tuleb jõudu kasutada kuid vahel ei piisa sellestki. Saan küll aru, et kõik mis külmkapis on, on söögiks, aga siiski tekib selline blokk, et külaliste toitu päris hävitama ei hakka. Ikka ju ostetud selleks, et tahavad ise ära maitsta ja proovida - ütlesid ka, et Eesti toit on palju parem, kui Saksamaal. Ja nüüd kui tahaks midagi süüa, siis see lõppeb sellega, et seisan lahtise ukse kõrval paar minutit ja panen siis ukse kinni ja lähen minema, kuna ei suuda ära otsustada, mis on "okay to eat" ja mis mitte.
And i shit you not, Inglismaa - tee joomise tiitlikaitsja- peab oma koha loovutama meie kahele külalisele. Ma pole veel kontrollinud, aga on põhjust kahtlustada, et leililavale võtavad nad õlle asemel korraliku tassi kuuma teed ja kui vetsu oleks sisse ehitatud väike laud, oleks ilmtingimata tass seal ka kaasas.
Hommikud on ka omapärased. Enne oli igati normaalne hommikul kell 9 toast väljuda nagu rääbakas. Nad ööbivad samal korrusel kus mina, mu "kontor" jääb minu ja nende toa vahele, uksed on peaaegu vastakuti meil. Nii kui hommikul ukse lahti teen, siis teisest uksest vaatavad juba vastu kaks inimest, näod säravad peas nagu päikesed. Niimoodi algabki igahommikune vetsuskäik väikese sündmusega, kus uksest väljudes mind vaadatakse üle nagu loomaaia eksponaati ning kõlab ingliskeelne "Good morning!". Ei teagi nüüd, kas peaks võimalust ära kasutama ja järgneva nädala tundma end queen Elizabethina, keda juba hommikul vara viisakalt tervitatakse ja naeratavate nägudega vastu võetakse.

Külalised saabusid samal päeval, kui oli mu vanima venna sünnipäev. Seega otsustasime üheskoos teda külastada korraks, anda üle kingituse ning lilled. Panime siis asjad valmis ning hakkasime endid valmis panema. Esikus vennapojale susse jalga toppides vend hakkas häälitsema ja mõrvarlikult naerma. Ütlesin, et tore on kohe alguses nii hea mulje jätta. Ta arvas, et läbisaamiseks on vajalik end kohe alguses nendega samale sagedusele häälestada...
See oli paari päeva parim nali. (Mis siis et lugejad sellest ilmselt aru ei saa)

Täna käisime venna ja vennatütre sünnipäeva istumisel. Täitsa tore oli. Sööki sunniti nii palju, et paha hakkas. No, tegelt kõike ei sunnitud, aga lihtsalt nii head toidud olid. Kes ütleb siis "ei" kukumamma tehtud viineripirukatele, värsketele maasikatele või legendaarsele eesti sünnipäevatoidule - kartulisalatile.

Iiiigatahes, ma enam ei mulisegi. Allpool on paar viimasel ajal klõpsatud pilti. Aitab tänaseks küll.

Minu jaoks näitavad tulbid, et kevad on kohal.

 Aga lehis näitab seda, et SUVI on kohal. WOOHOOOO

 Selle aasta esimese tormi järgne vaikus. Kuidagi eriliselt mõnusa meeleolu tekitas.

Meie Nuki - lihtsalt lollakas. 

"Never give up"  ütleks selle pildi kohta

Õues oli jubekuum ning seega tuli lillepeenraid kasta. Vennapojal oli aga väga põnev voolikut käest ära rebida, veejoa ette käsi toppida ja siis röökides külma vee pritsmete eest ära joosta. Lõpuks oli ta nii märg, et pidin ta rätiku sisse mässima ja kuivama panema. 

Ütlesin Rikole: "Naerata, ma teen sust pilti". 

Tal oli vaja kassi piinata ja tassida, mis siis, et kas juba susises ja kräunus. Küll nad olid selle kassiga näoli maas ja külili rohus, küll kähises üks teise peale, siis teine karjus esimese peale. Tore oli. Ärge rippuvaid kehaliikmeid tähele pange, ta päevitas.

Kui te vaid teaksite kui hea see on .. mm.. saiakuubikud pruunistatud karamellistunud suhkrus ja kaneelis, jogurt ja mustikad. 

Kõrvarõngad, millest eelmises blogipostis rääkisin.
Kuigi nad kinkisid mulle juba veel ühed. Ma päris täpselt ei tea miks, aga nad on vahetevahel ilmunud välja uute asjadega, et mulle kinkida. Muidugi teeb see rõõmu, aga kuidagi paha tunne tekib, et pole neile midagi vastu andnud...veel. Plaanis on neile teha maalitud tassid, peab hakkama juba mõtteid koguma.

Siis kui oli bioloogia konsultatsioon ja ma olin liiga laisk, et Kohilasse vändata, seega ma väntasin ainult Kelli juurde. Ta taks tahtis mind ära süüa.

Täna ühis-sünnipäeval.

Mõtlesin ka, et tahaks pisut naine välja näha ja putitasin siis sellise atribuutika näppude peale. Täitsa rahule jäin peaaegu. Paremat kätt ma igaks juhuks ei näita.

Ema ja ema koopia. 

Natuke sai selle raju tuule käes ka võrkpalli mängitud.. Noh, vist on palju öeldud, et MÄNGISIME. Pall läks igale poole mujale, kui üle võrgu. 

Look at that hair. Just look at it. Pildi peal ei ole pooltki nii ilus. Ta on vaid 9 aastane ja vaadake neid kiharaid. 

Maasika-jogurti tort maasika tükkidega ja maasika tarretisega, kõrval maasikad. Väga maasikane. 

Batuudi mõju väikesele nublule. 

 Pool seltskonda juttu puhumas. Esimene kauss laua peal on need samad pirukad millest ma rääkisin. Neile ei saa ära öelda.

Vahepeal mingi aeg käisime Kose laadal ka. See oli ikka omajagu suur ja lai, ei jõudnudki/viitsinudki kõike läbi käia. Seal oli nii palju träni ja kraami, et raske oli haarata. Söögist kuni riieteni, ehetest kuni taimede ja puudeni, ilutooted, tehnika ja ilmselt ka vanavara. Sain sealt endale imeilusad käsitöö kõrvarõngad, sellised valged ja roosad lilleõied. Ma olen nii uhke nende üle. 

Nägime seal ka seda vahvat autot. 

Üks õhtu peale isa sünnipäeva, kui kõht oli ääreni täis, tuli filmi vaadata. Kui nüüd aus olla, siis kuna ma olin natuke võtnud, siis ma olin endas äärmiselt kindel, et vaatamata kurguni täis kõhust jõuan ma veel ära süüa selle (imeliselt maitsva) tiramisu pudingi ja ära juua siider-õlu. Pudingit kugistasin nii kaua, kuni paha hakkas ja siis panin selle igaks juhuks ära. See jook aga maitses nagu mingi paha asi ja ausalt, ei soovita. Õudukas tundus kuidagi väga tõsine ja naljakas vaheldumisi. Lõpuks keerasin magama ära ja kahetsesin, et tule juba kustu panin ja enam pudingit süüa ei saa, kuigi mul oli kõht väääga täis ja magusast oli süda paha. Aga ma olin endas kindel, et siiski suudaks seda.

Üks nagamann, kes kuidagi magada ei lase. Kord varastab ära mu kõrvatikud, ning siis jalutab majas ringi nagu catwalkil, vatitikud kord ninast, kord kõrvadest välja turritamas. 

Mu viigipuukene. Lõpuks hakkasime meie ka läbi saama. Uurisin internetist, kuidas talle parimat pakkuda ja nüüd ta vohab nagu vetikas.


Aga aitab nüüd siis küll.
Geete.