"Sa oled nagu häälest ära viiul"
See oli üks ilus kompliment, mida täna kuulsin. Kahjuks ei olnud see kaunis kompliment minule suunatud, jään järgmist korda ootama. Ehk läheb mul ka õnneks.
Midagi väga sensatsioonilist täna aset ei leidnud, kuid oletemata sellest oli täitsa vahva päev.
Koju saabudes nosisin pisut ja jätkasin õpimapi meisterdamist. Eilsest õhtust saati on see hakanud millegi pärast lausa mõnu pakkuma. No, eile panin ka ühe klaveripalade jada mängima, üks kogu oli 45 min ja teine 1h 15min pikk. Selline hea ja rahustav oli ning läks täitsa asja ette.
Viskasin enda jala kõrgele kapi otsa nagu üks võimleja ennemuiste ja ütlesin emale, et ta teeks järgi. No, tegelt see kapp ei olnud nii kõrge, aga kuna ema on ligikaudu allameetrimees, siis ootasin põnevusega, mis saama hakkab. Ta siis üritas ka. See oli naljakas aga see lõppes valusalt. See oli siiski naljakas, seega ma naersin, mitte ei tundnud kaasa.
Täna pidin ära tegema ka inglise keele suulise eksami ettevalmistava "proovi", millest ma nii kaua üritasin eemale põigelda. Iga kord, kui õpetaja küsis, kas vabatahtlikke on, ma tegin jube süvenenud näo pähe ja ei tõstnud kordagi pilku õpikult. Nüüd jõudis järg minu kätte, kuna kõik teised olid käinud. Algas see üldse nii, et õpetaja jagas alustuseks mulle paar hoopi (õnneks mitte päris pihta, see oli pigem nagu etendus) ja siis kutsus taharuumi suulist eksamit harjutama. Arvata ju võib, et närv oli sees - ei saanud kindel olla, kas see oli vaid ettekääne, et mind sinna meelitada ja siis seal keretäie anda. Aga peksa õnneks ei saanud see kord.
Kena õhtut.
-Geete
Midagi väga sensatsioonilist täna aset ei leidnud, kuid oletemata sellest oli täitsa vahva päev.
Koju saabudes nosisin pisut ja jätkasin õpimapi meisterdamist. Eilsest õhtust saati on see hakanud millegi pärast lausa mõnu pakkuma. No, eile panin ka ühe klaveripalade jada mängima, üks kogu oli 45 min ja teine 1h 15min pikk. Selline hea ja rahustav oli ning läks täitsa asja ette.
Viskasin enda jala kõrgele kapi otsa nagu üks võimleja ennemuiste ja ütlesin emale, et ta teeks järgi. No, tegelt see kapp ei olnud nii kõrge, aga kuna ema on ligikaudu allameetrimees, siis ootasin põnevusega, mis saama hakkab. Ta siis üritas ka. See oli naljakas aga see lõppes valusalt. See oli siiski naljakas, seega ma naersin, mitte ei tundnud kaasa.
Täna pidin ära tegema ka inglise keele suulise eksami ettevalmistava "proovi", millest ma nii kaua üritasin eemale põigelda. Iga kord, kui õpetaja küsis, kas vabatahtlikke on, ma tegin jube süvenenud näo pähe ja ei tõstnud kordagi pilku õpikult. Nüüd jõudis järg minu kätte, kuna kõik teised olid käinud. Algas see üldse nii, et õpetaja jagas alustuseks mulle paar hoopi (õnneks mitte päris pihta, see oli pigem nagu etendus) ja siis kutsus taharuumi suulist eksamit harjutama. Arvata ju võib, et närv oli sees - ei saanud kindel olla, kas see oli vaid ettekääne, et mind sinna meelitada ja siis seal keretäie anda. Aga peksa õnneks ei saanud see kord.
Kena õhtut.
-Geete
Comments
Post a Comment