Blogi

No alles nüüd tuli meelde, mis ma eile veel kurta tahtsin.
Üks asi oli kindlasti see, et need eurokraavid (vähemalt siin Pahkla ja Tammiku kandis) on nii sügavad, et kui sinna sisse kukkuda, ega naljalt sealt enam välja ei saa ka. Hea seegi, kui sind sealt kunagi leitakse. Täitsa tõsiselt. Neid autosid on küll ja küll olnud, kes on talvel ära vajunud, kuna kraav on triiki tuisanud ja pole täpselt aru saada, kust tee hakkab ja kus lõppeb. Ja siis välja ei saa kuidagi, vähemalt mitte omal jõul. Rattaga on ka nii jube sõita. Juba olen nende kraavide tõttu ühe porika kaodanud ja end vigastanud. Lähen vist varsti isiklikult neid kinni kaevama.
Aga nüüd läks jälle ära, mis ma veel kurta tahtsin. Bussis tuli just kõik meelde.
Tänane päev oli ikka kohutavalt asjalik. Istusin neli tundi tühja, et siis inglise keelde minna. Minusuguseid lolle ikka annab otsida - oleks saanud ju rattaga minna.

Saabusin koju ja avastasin, et teises aia otsas on terve parv õitsevaid märtsikellukesi.


Ilmselt kõige armsam neist kõigist. Tegelikult neid oli seal mitu parve üheskoos, aga kuna äsja lume alt välja sulanud ma on nii kole, ei tahtnud ma sellest pilti teha.

Üle pika aja üks kõige õnnestunum pilt mu meelest. Nii ilus jäi.

Leidsin endale ka uue parima sõbra. Mis te arvate mu uuest sõbrast? Te võite kadestada küll, selliseid just igalt poolt ei leia. Tuleb hästi otsida.

Aga praeguseks aitab küll. Hiljem ehk uuesti, kui näiteks tuleb meelde, mis eile rääkida tahtsin. Tsauki !

Geete