Agaaa
agaaa... vat juu ?
Tegelikult, mis ma ikka siia tarka kirjutan. Viimasel ajal on palju juhtunud asju, mis on sügavalt puudutanud, häirinud, huvi äratanud... mida kõike veel. Aga kui ma sellest siia kirjutan, siis see ei ole enam nii "spešal"
A ma siis kirjutan tänasest (Y)
Naiss, eksju. Igatahes, käisime Steffi juures 8) Tegelikult see oli tiimika koosviibimine aga mind kutsuti ka sinna, me not know vhi. Vip :D
Sõime - jõime, murdsime leiba ja rääkisime juttu, jagasime ja naersime, mängisime ja lollitasime.. Harašo.
Kuid siis jalutasime Maiuga tema juurest minu juurde. Ma poleks iial arvanud, et see tee võib olla nii pikk, et seda koguni kolm tundi jalutame. (umbes 10 km)
Tee peal oli igasugu vahvaid ja mitte nii vahvaid asju, mis aeglsutasid meie liikumist. Vahepeal viskasin ratta kraavi ja jalutasime ühte mahajäetud maja uurima. Suhteliselt kummaline oli, ma alati olin seda kartnud aga täna avastasime, et see ei ole midagi hullu.
Haha, millegipärast meenus mulle me jutuajamine ühe 4 aastase poisiga Kosel :D
Olin venna juures korteris ja läksin nendega õue kaasa, kui väiksese suitsupausi tegid. Kortermaja ees vuras üks umbes 4 aastane poiss oma jalgrattaga edasi-tagasi. Oranžid küünekäärid käes.
(Jutt algas vist üldse sellest, et vend ütles, et tal on lahe ratas, peale seda ta oli automaatselt meie parim sõber)
Ma : Oh, kust said?
Poiss : Maast leidsin. Näe, sealt! ( näitab näpuga enda selja taha, kuid kindlat kohta ei suutnud ma siiski määrata)
Ma : Aga ära sõida nii, et sul käärid käes on. Muidu kukud ja saad haiget.
Poiss : Olgu.. (hakkas silmadega kortermaja seinast otsima kohta, kuhu need käärid torgata)
Ma : Vaata, pane siia kivi peale. Pärast võtad kaasa, kui tuppa lähed.
Poiss : Jah( Paneb käärid ära ja vaikselt suubub meie ringi, täiesti tavaline pokerface ees, nagu ta oligi kogu aeg meiega.)
**
Vennad rääkisid autodest, poiss oli vist liiga väike veel, et aru saada nende jutust.
Mingi hetk hakkas poiss rattaga jälle sõitma, viskas kopa ette. Aga ta just nimme pidi iga kord meie vahelt läbi sõitma. Selline hästi armas ja kavala naeratusega väike poiss oli.
**
(sõidab meie kolmest inimesest koosnevasse ringi sisse ja paneb pidurid peale)
Poiss: Oh, nägite vä ?
Andres : Jaa, ja vaata milline vägev jutt järgi tuli.
Poiss : Oota, ma teen veel
(järgmised kaksteist minutit ta jutitas asfaldit meie nina ees, iga kord küsis : Nägite vä? )
Tegelikult, mis ma ikka siia tarka kirjutan. Viimasel ajal on palju juhtunud asju, mis on sügavalt puudutanud, häirinud, huvi äratanud... mida kõike veel. Aga kui ma sellest siia kirjutan, siis see ei ole enam nii "spešal"
A ma siis kirjutan tänasest (Y)
Naiss, eksju. Igatahes, käisime Steffi juures 8) Tegelikult see oli tiimika koosviibimine aga mind kutsuti ka sinna, me not know vhi. Vip :D
Sõime - jõime, murdsime leiba ja rääkisime juttu, jagasime ja naersime, mängisime ja lollitasime.. Harašo.
Kuid siis jalutasime Maiuga tema juurest minu juurde. Ma poleks iial arvanud, et see tee võib olla nii pikk, et seda koguni kolm tundi jalutame. (umbes 10 km)
Tee peal oli igasugu vahvaid ja mitte nii vahvaid asju, mis aeglsutasid meie liikumist. Vahepeal viskasin ratta kraavi ja jalutasime ühte mahajäetud maja uurima. Suhteliselt kummaline oli, ma alati olin seda kartnud aga täna avastasime, et see ei ole midagi hullu.
Haha, millegipärast meenus mulle me jutuajamine ühe 4 aastase poisiga Kosel :D
Olin venna juures korteris ja läksin nendega õue kaasa, kui väiksese suitsupausi tegid. Kortermaja ees vuras üks umbes 4 aastane poiss oma jalgrattaga edasi-tagasi. Oranžid küünekäärid käes.
(Jutt algas vist üldse sellest, et vend ütles, et tal on lahe ratas, peale seda ta oli automaatselt meie parim sõber)
Ma : Oh, kust said?
Poiss : Maast leidsin. Näe, sealt! ( näitab näpuga enda selja taha, kuid kindlat kohta ei suutnud ma siiski määrata)
Ma : Aga ära sõida nii, et sul käärid käes on. Muidu kukud ja saad haiget.
Poiss : Olgu.. (hakkas silmadega kortermaja seinast otsima kohta, kuhu need käärid torgata)
Ma : Vaata, pane siia kivi peale. Pärast võtad kaasa, kui tuppa lähed.
Poiss : Jah( Paneb käärid ära ja vaikselt suubub meie ringi, täiesti tavaline pokerface ees, nagu ta oligi kogu aeg meiega.)
**
Vennad rääkisid autodest, poiss oli vist liiga väike veel, et aru saada nende jutust.
Mingi hetk hakkas poiss rattaga jälle sõitma, viskas kopa ette. Aga ta just nimme pidi iga kord meie vahelt läbi sõitma. Selline hästi armas ja kavala naeratusega väike poiss oli.
**
(sõidab meie kolmest inimesest koosnevasse ringi sisse ja paneb pidurid peale)
Poiss: Oh, nägite vä ?
Andres : Jaa, ja vaata milline vägev jutt järgi tuli.
Poiss : Oota, ma teen veel
(järgmised kaksteist minutit ta jutitas asfaldit meie nina ees, iga kord küsis : Nägite vä? )
Tahtsin seda sulle öelda, et sa oled üks vähestest kellega ma saan 100% mina ise olla! Aitähh sulle selle eest:)
ReplyDelete:)Seda on väga äge kuulda :) Ja ka mina saan sinuga minaise olla :)
ReplyDelete...selline... lollakas :D (lisanduslause Geete omale :P, appi, mis sõnu ma leiutan viimasel ajal!). (Aga ma nüüd sekkusin teie omavahelisse armastusavaldustesse kogemata :P). Appi, Geete, ära loe siit midagi jälle välja, ma vihjasin sellele positiivsele lollakusele :P)
ReplyDeletelollakus on mu põhiomadussõna :D
ReplyDeletemu väikevend teeb ka alati seda rattavärki :D
ReplyDeleteSellega seoses tuli meelde, et sul on täiega armas väikevenna :) ta vähemalt ei loopinud mind kividega, kui külla tulin :D
ReplyDelete