Paljulubav algus
Käes on teine päev, mil püüan end blogireerimisele häälestada. Algust olen teinud juba mitme, üsnagi erineva postitusega, kuid üksi neist pole saatusliku vasak-kliki tagajärjel paisatud interneti avarustesse.
Kuna mu lubadus kohustab mind regulaarselt postitama, olen üritanud elada huvitavat elu, et mitte lugejate ees häbisse jääda. Eile ja täna kahepeale kokku olid üsnagi arvestatavate läbielamistega päevad... millest ma aga kirjutada ei soovi, kuna see teadmine, et pole kodus istunud ning fakt, et pean oma lubadusest kinni - postitan regulaarselt - peaks teid teoreetiliselt igati rahuldama. Iseasi mida sa siia otsima tulid. Põnevust? Huumorit? Biograafiat? Edelaraudtee rongiaegu?
Ega ma siia nalja ei tulnud tegema.
Olgu, kui juba alustasin, siis ka lõpetan. Mida ma siin ikka mõnitan.
Huuh, mõeldes mida ma kirjutan ja mis sõnastust oleks tark kasutada, käib kuum jutt üle pea.
Peab kuidagi põhiteema otsa nii lahti saama, et ei tunduks, nagu oleks just kuskilt keset jutuajamist siia teleporteerunud. Kuid teisest küljest näib see keerutamine veidi kohmakas.
(Üsnagi pingetpakkuv on see... ma mõtlen monoloogi üleskirjutamine)
Tegelikult on üsnagi mõnus siin aegajalt pingeid maandada. Mitte et mul neid nüüd kõvasti oleks, aga lihtsalt tühjaks rääkida. Iseasi kas keegi seda ka loeb või siis lihtsalt kuhusetundest tuimalt üle vaatab. Mulle sobivad mõlemad. Ma päris ausalt kohe meelega ei venita.
Et siis peaks vist peale hakkama.. okei
Eile hommik algas nagu iga teine hommik. Pärast nelja umbes hakkas õues valgeks minema - ma ei olnud kahjuks üleval, et seda tunnistada. Võin kihla vedada, et umbes sellel kellaajal käis mingi kiiks ka lindudest läbi, kes kukkusin avatud akna taga oma kähedaid hääli lahti röökima. Õnneks olin piisavalt sügavas unes, et seda ingoreerida. Aaaa... sorri. Te vist pidasite mu hommiku all silmas midagi muud. A, muideks, mu kõrv juhtus pealt kuulama üht seika. Kui ma ei eksi, istusin just voodi peal, avatud akna juures ning olin süvenenult raamatut lugemas. Linnus täristasid oma laulujupikesi, mõni kraaksus niisama igavusest. Sahinast sain ma aru, et lindudega oli liitunud orav, kes on mu koduaias üsna tihe ning tülikas külaline.
Kord võtab ta nõuks trepi peale pandud porgandid ära varastada. See näeb siis nii välja, et otseloomulikult valib ta oma ohrviks kõige suurema ja priskema värske porgandipoisi. Ja ära arvagi, et ta teeb seda üki-kaki-kommi tehinkaga, ei maksa nii naiivne olla. See porgandivargus leiab aset siis varahommikul ning poolvägistades tõmmates ja lükates lohistab orav peaaegu et enda suurust porgandit läbi aia kuuseheki poole. Kuna see tõsine töö kulutab kaloreid lihtsalt meeletutes kogustes ning kuna koorma kergendamine näib vägagi mõtekas tegu, siis einestab ta vahepeal. Veendudes värske porgandi hõrgus maitses ei suuda ta ka teisi porgandeid maha jätta, vaid leiab, et kui asi on juba ette võetud, siis see röövretk peab olema põhjalik ja täiuslik. Jättes hetke misiooni pooleli suundub ta trepile, et välja valida järgmine porgand-ohver. Sellega ta talitab sarnaselt. Kuid millegipärast leiab ta, et vana sihtpunkt ei ole piisavalt hea ning tirib uut porgandit teise suunda. Ta küll on alguses üsnagi edukas ning jõuab isegi teise porgandiga tunduvalt kaugemale, kui esimesega, pöördub ta sellegipoolest tagasi uue porgandi järele. Kahest porgandist einestanud, tunneb ta ilmselt juba, et kergem on ju neid kohapeal süüa, kuna ei ole enam eriti näljane ning rassimine näib mõtetu. Veidi einestab ta siis ka trepi peal kuid otseloomulikult ei piirdu ta ühe porgandiga. Igasse porgandisse tuleb ju vastav märk jätta. Enne lahkumist leiab ta veel, et oleks liiga ilmetu sündmuskohalt lahkuda nii viisakalt. Paar pisemat porgandit tuleb veel meetri raadiuses laiali pilduda. Siis ta itsitab pihku ja süda täis õnnestmist ja rõõmu asub ta pesa poole. Paar korda ei jõudnud ta oma kurikavalat plaani lõpuni läbigi viia, kuna sattusin ta toimetamistele peale. Ja siis kui ta märkas, et ta pole üksi, oi mis kimaga ta minema pani.
Ja siis tead käi järgmine päev mööda aeda ringi, korja näritud porgandeid ja imesta, mis praznik siin aset leidnud on.
Ning teine kord võtab orav oma vennad-õed kaasa ( kes paar aastat tagasi ilmavalgust nägid ning seda otseloomulikult meie räästa all ja pööningul) ning korraldavad kohalikke meistrivõistlusi seina peal jooksmises. Panevad ikka sellist rallit, et täpid taga. Ja see algab umbes kell 5 või 6 hommikul. Kestab poolest tunnist kuni kahe tunnini.
Vahel aga meeldib sellel sõberil tulla mu akna peale koputama. Seisab kahel tagajalal, esikäpad vastu akent ja siis kukub peksma. Tihti panen imeks, kuidas selline väike armas tegelane suudab sellist põrgulärmi teha.
Ometigi pole maja seinad nii õhukesed, aga kui juba kord ralliks läheb, siis on küll selline tunne, et need tüübid jooksevad kolju siseküljel ringe.
A, igatahes. See sündmus, millest ma hakkasin juttu tegema... igatahes, istusin ja lugesin, kui äkku kuulsin raksatust, mida saatis sahin. Jube kisa mingi linnu poolt, paaniline karjumine. Orav oli linnukese haardesse saanud.. veidi kisa ning siis käisis raksatused.. nagu kondimurdmine.. siis see linnukisa vaibus kurgukurinaks ning vaibus täiesti.. Orav sai vähemalt kõhu täis.
Okei okei, asja juurde. Eile siis üles ärkasin kaheksa paiku. Kui sain pestud-kustud-kraabitud asusin veloga Kohila poole teele. (Muideks, suutsin oma rekordit viie minutiga parandada. Eelmine rekord oli tookord, kui olid eksamiettevalmistused ning jäin bussist maha. Siis suutsin 27 minutiga kohale end vedada. Esmaspäeval parandasin oma rekordit ning pigistasin välja 22 minutit.) A et mis ma siis ikkagi kohilas hommikul tegin? Käisin nõelravis. Olen juba nii palju julgust kokku võtnud, et suudan nüüd vaadata, kuidas neid nõelu mu sõrmedest välja sikutatakse aga siiamaani peavad mu silmad kinni olema, kui neid külge pannakse. Ma ei suuda ära imestada selle teise naise rahulikku olekut, kui ta asjatundlikult jälgib, kuidas nõelad ükshaaval ta kätte suskatakse.
Igatahes, saanud selle asjaga ühelepoole vurasin koju tagasi. Ma ei mäleta mis ma kodus tegin aga järelikult polnud see siis oluline. Ahjaa! Meelde tuli. Aitasin venna Krissut maja peal.
Kuna Kohilas, Tohisoo mõisas, oli öö kontsert, siis otsustasin ka mina sellest osa saada. Sadasin ühel kellaajal, mis mul enam meeles ei ole, Maiu poole sisse. Veidi sättimist sain pealt vaadatud ( nagu naistele ikka kohane), siis läksime kogudusse ning laulsime seal kooriga veidi. Ja, käin kirikukooris(kui minuni jõuab informatsioon, et seal midagi toimub. Vahel tuleb see mulle üllatusena). Seal sai lauldud kenasti, poole proovi peal jõudis Kohilasse mõnus äikesetorm. Peale laulmist läksime Maiu õe poole. Juba seal ma sain ägedat kontsertit kuulata, nad harjutasid. Ulmeliselt head hääled neil ikka. Kes neid veel kuulnud ei ole, siis soovitan soojalt. Kes on, siis.... no palju õnne kolmapäeva puhul!
Tohisoole jõudsime ka ikka päris palju enne kontserti algust. Maiu ja Maris sibasid pidevalt ringi ja laulsid, seega manööverdasin veidi liigvara saabunud inimeste vahel ja leidnud ideaalse pesitsemiskoha saali tagumise keskmise akna juures toetasin pihud võidukalt vihmast niiskele aknalauale(kui teil selle lause lõpu peale tekkis kahtlus, et ma toimetasin väljaspool mõisa, siis te olete asjast totaalselt valesti aru saanud. Aknad olid lahti ning torm oli tuure kogumas, vett pritsis läbi akende sisse ning keegi ei vaenunud neid kinni panema. Ja parem oligi, kui aknad oleks suletud siis momentaalselt oleks õhk olnud piisavalt paks, et seda oleks saanud Star Wars'i mõõkadega viilutada, nagu need kleebitavate vuntsidega intaljano guy'd TopShop köögitarvete sektsioonis). Nosisin kodust kotti kühveldatud barbarissi kommi, vaatasin kissis silmadega aknast välja ning poole kõrvaga kuulasin harjutamisi.
Praegu just jõudis kohale, et nii pikki blogipostitusi kirjutades näin ma ilmselge nolifer'ina......
Kuna mu lubadus kohustab mind regulaarselt postitama, olen üritanud elada huvitavat elu, et mitte lugejate ees häbisse jääda. Eile ja täna kahepeale kokku olid üsnagi arvestatavate läbielamistega päevad... millest ma aga kirjutada ei soovi, kuna see teadmine, et pole kodus istunud ning fakt, et pean oma lubadusest kinni - postitan regulaarselt - peaks teid teoreetiliselt igati rahuldama. Iseasi mida sa siia otsima tulid. Põnevust? Huumorit? Biograafiat? Edelaraudtee rongiaegu?
Ega ma siia nalja ei tulnud tegema.
Olgu, kui juba alustasin, siis ka lõpetan. Mida ma siin ikka mõnitan.
Huuh, mõeldes mida ma kirjutan ja mis sõnastust oleks tark kasutada, käib kuum jutt üle pea.
Peab kuidagi põhiteema otsa nii lahti saama, et ei tunduks, nagu oleks just kuskilt keset jutuajamist siia teleporteerunud. Kuid teisest küljest näib see keerutamine veidi kohmakas.
(Üsnagi pingetpakkuv on see... ma mõtlen monoloogi üleskirjutamine)
Tegelikult on üsnagi mõnus siin aegajalt pingeid maandada. Mitte et mul neid nüüd kõvasti oleks, aga lihtsalt tühjaks rääkida. Iseasi kas keegi seda ka loeb või siis lihtsalt kuhusetundest tuimalt üle vaatab. Mulle sobivad mõlemad. Ma päris ausalt kohe meelega ei venita.
Et siis peaks vist peale hakkama.. okei
Eile hommik algas nagu iga teine hommik. Pärast nelja umbes hakkas õues valgeks minema - ma ei olnud kahjuks üleval, et seda tunnistada. Võin kihla vedada, et umbes sellel kellaajal käis mingi kiiks ka lindudest läbi, kes kukkusin avatud akna taga oma kähedaid hääli lahti röökima. Õnneks olin piisavalt sügavas unes, et seda ingoreerida. Aaaa... sorri. Te vist pidasite mu hommiku all silmas midagi muud. A, muideks, mu kõrv juhtus pealt kuulama üht seika. Kui ma ei eksi, istusin just voodi peal, avatud akna juures ning olin süvenenult raamatut lugemas. Linnus täristasid oma laulujupikesi, mõni kraaksus niisama igavusest. Sahinast sain ma aru, et lindudega oli liitunud orav, kes on mu koduaias üsna tihe ning tülikas külaline.
Kord võtab ta nõuks trepi peale pandud porgandid ära varastada. See näeb siis nii välja, et otseloomulikult valib ta oma ohrviks kõige suurema ja priskema värske porgandipoisi. Ja ära arvagi, et ta teeb seda üki-kaki-kommi tehinkaga, ei maksa nii naiivne olla. See porgandivargus leiab aset siis varahommikul ning poolvägistades tõmmates ja lükates lohistab orav peaaegu et enda suurust porgandit läbi aia kuuseheki poole. Kuna see tõsine töö kulutab kaloreid lihtsalt meeletutes kogustes ning kuna koorma kergendamine näib vägagi mõtekas tegu, siis einestab ta vahepeal. Veendudes värske porgandi hõrgus maitses ei suuda ta ka teisi porgandeid maha jätta, vaid leiab, et kui asi on juba ette võetud, siis see röövretk peab olema põhjalik ja täiuslik. Jättes hetke misiooni pooleli suundub ta trepile, et välja valida järgmine porgand-ohver. Sellega ta talitab sarnaselt. Kuid millegipärast leiab ta, et vana sihtpunkt ei ole piisavalt hea ning tirib uut porgandit teise suunda. Ta küll on alguses üsnagi edukas ning jõuab isegi teise porgandiga tunduvalt kaugemale, kui esimesega, pöördub ta sellegipoolest tagasi uue porgandi järele. Kahest porgandist einestanud, tunneb ta ilmselt juba, et kergem on ju neid kohapeal süüa, kuna ei ole enam eriti näljane ning rassimine näib mõtetu. Veidi einestab ta siis ka trepi peal kuid otseloomulikult ei piirdu ta ühe porgandiga. Igasse porgandisse tuleb ju vastav märk jätta. Enne lahkumist leiab ta veel, et oleks liiga ilmetu sündmuskohalt lahkuda nii viisakalt. Paar pisemat porgandit tuleb veel meetri raadiuses laiali pilduda. Siis ta itsitab pihku ja süda täis õnnestmist ja rõõmu asub ta pesa poole. Paar korda ei jõudnud ta oma kurikavalat plaani lõpuni läbigi viia, kuna sattusin ta toimetamistele peale. Ja siis kui ta märkas, et ta pole üksi, oi mis kimaga ta minema pani.
Ja siis tead käi järgmine päev mööda aeda ringi, korja näritud porgandeid ja imesta, mis praznik siin aset leidnud on.
Ning teine kord võtab orav oma vennad-õed kaasa ( kes paar aastat tagasi ilmavalgust nägid ning seda otseloomulikult meie räästa all ja pööningul) ning korraldavad kohalikke meistrivõistlusi seina peal jooksmises. Panevad ikka sellist rallit, et täpid taga. Ja see algab umbes kell 5 või 6 hommikul. Kestab poolest tunnist kuni kahe tunnini.
Vahel aga meeldib sellel sõberil tulla mu akna peale koputama. Seisab kahel tagajalal, esikäpad vastu akent ja siis kukub peksma. Tihti panen imeks, kuidas selline väike armas tegelane suudab sellist põrgulärmi teha.
Ometigi pole maja seinad nii õhukesed, aga kui juba kord ralliks läheb, siis on küll selline tunne, et need tüübid jooksevad kolju siseküljel ringe.
A, igatahes. See sündmus, millest ma hakkasin juttu tegema... igatahes, istusin ja lugesin, kui äkku kuulsin raksatust, mida saatis sahin. Jube kisa mingi linnu poolt, paaniline karjumine. Orav oli linnukese haardesse saanud.. veidi kisa ning siis käisis raksatused.. nagu kondimurdmine.. siis see linnukisa vaibus kurgukurinaks ning vaibus täiesti.. Orav sai vähemalt kõhu täis.
Okei okei, asja juurde. Eile siis üles ärkasin kaheksa paiku. Kui sain pestud-kustud-kraabitud asusin veloga Kohila poole teele. (Muideks, suutsin oma rekordit viie minutiga parandada. Eelmine rekord oli tookord, kui olid eksamiettevalmistused ning jäin bussist maha. Siis suutsin 27 minutiga kohale end vedada. Esmaspäeval parandasin oma rekordit ning pigistasin välja 22 minutit.) A et mis ma siis ikkagi kohilas hommikul tegin? Käisin nõelravis. Olen juba nii palju julgust kokku võtnud, et suudan nüüd vaadata, kuidas neid nõelu mu sõrmedest välja sikutatakse aga siiamaani peavad mu silmad kinni olema, kui neid külge pannakse. Ma ei suuda ära imestada selle teise naise rahulikku olekut, kui ta asjatundlikult jälgib, kuidas nõelad ükshaaval ta kätte suskatakse.
Igatahes, saanud selle asjaga ühelepoole vurasin koju tagasi. Ma ei mäleta mis ma kodus tegin aga järelikult polnud see siis oluline. Ahjaa! Meelde tuli. Aitasin venna Krissut maja peal.
Kuna Kohilas, Tohisoo mõisas, oli öö kontsert, siis otsustasin ka mina sellest osa saada. Sadasin ühel kellaajal, mis mul enam meeles ei ole, Maiu poole sisse. Veidi sättimist sain pealt vaadatud ( nagu naistele ikka kohane), siis läksime kogudusse ning laulsime seal kooriga veidi. Ja, käin kirikukooris(kui minuni jõuab informatsioon, et seal midagi toimub. Vahel tuleb see mulle üllatusena). Seal sai lauldud kenasti, poole proovi peal jõudis Kohilasse mõnus äikesetorm. Peale laulmist läksime Maiu õe poole. Juba seal ma sain ägedat kontsertit kuulata, nad harjutasid. Ulmeliselt head hääled neil ikka. Kes neid veel kuulnud ei ole, siis soovitan soojalt. Kes on, siis.... no palju õnne kolmapäeva puhul!
Tohisoole jõudsime ka ikka päris palju enne kontserti algust. Maiu ja Maris sibasid pidevalt ringi ja laulsid, seega manööverdasin veidi liigvara saabunud inimeste vahel ja leidnud ideaalse pesitsemiskoha saali tagumise keskmise akna juures toetasin pihud võidukalt vihmast niiskele aknalauale(kui teil selle lause lõpu peale tekkis kahtlus, et ma toimetasin väljaspool mõisa, siis te olete asjast totaalselt valesti aru saanud. Aknad olid lahti ning torm oli tuure kogumas, vett pritsis läbi akende sisse ning keegi ei vaenunud neid kinni panema. Ja parem oligi, kui aknad oleks suletud siis momentaalselt oleks õhk olnud piisavalt paks, et seda oleks saanud Star Wars'i mõõkadega viilutada, nagu need kleebitavate vuntsidega intaljano guy'd TopShop köögitarvete sektsioonis). Nosisin kodust kotti kühveldatud barbarissi kommi, vaatasin kissis silmadega aknast välja ning poole kõrvaga kuulasin harjutamisi.
Praegu just jõudis kohale, et nii pikki blogipostitusi kirjutades näin ma ilmselge nolifer'ina......
Okei, igatahes, tundsin end aknalaua king'na ja vaatasin aknast välja. Mingi hetk saabus üks neiu ja jutustasin temaga. Juttu jagus. Mingi aeg hakkas siis kontsert pihta. Peab tunnistama, et hilisest tunnist hoolimata oli päris super. Kontserdi läbivaks teemaks oli romantika, kõlas nii eesti kui ka inglise keelseid laule. Lauljad ise olid juba vägahead ning see kõik oli väga nauditav.. kuid asjale andis vunki juurde veel see mõnus äkesetorm väljaspoole mõisa kiviseinu. Mahedaks keeratud valgus ning võbelevad küünlaleegid täitsid saali mõnusa valgusega, esinejate taga aknast paistis tume öötaevas, kus sähvisid piksenooled, mürin oli kõva kuid kosta oli vähe, kuna lauljad summutasid kõik kõrvalise. Vihm trummeldas vastu aknaid ja ma ei tea... ma võibolla olen imelik, aga mulle tuli selline tunne... nagu aega oleks tagasi keeratud, ma istuksin vanas kodus.. selline hubane ja.. nostalgiline.
Jamh, ma olen imelik.
Igatahes, kell tiksus paljuks ning esinejaid said otsa, viimane esineja Tiina plaksutati tagasi lisaloole ning siis leiti, et on õige aeg otsad kokku tõmmata. Suundusime Maiu poole. Veel paar toimetust, sõna...uni oli tappev. Hommikul segaselt piilusin veel paari asja, ajataju oli kadunud ja ei jaksanud lihtsalt. Ajasin end voodist välja 8 minutit enne seda, kui Maiu pidi õe juurde lapsi hoidma minema. Põrandal, poolunes veel panin kiirelt riidesse ja minek. Kõndisime koolini ja teed läksid lahku. Ma läksin Grossi toidujahile ja Maiu otse edasi õe poole. Jalutasin ja sõin ja istusin ja vaatasin ja kümneks olin nõelravitädi uksetaga. Koputasin... vaikus... koputasin... vaikus... koputasin... vaikus. No selge, kedagi ei ole kodus. Hakkasin jala koju minema ( mainin siinkohal veel ära, et olin eelmise õhtu kontserti riietuses ehk siis pükskostüüm ja muus jamad, mis igapäevases kontekstis on veidi liiga... kontrastne). Olles omadega juba Kohila ristis saan kõne. Kas ma siis täna ei lähegi nõelravisse. See pani veidi muhelema, rääkisin talle, kuidas veerand tundi tagasi omaarust veendusin, et kedagi ei ole kodus. Kuid kuna meie üksteisemõistmine on üsnagi piiratud, kuna ta ei mõista eriti eesti keelt ning mina vene keelt, siis sain oma pika seletamise vastuseks : mhmh.. mhmh.
Pöörasin ringi ning läksin tagasi. Kuna üsnagi lühike öö oli seljataga, siis vaevas unepuudus. Need nõelad ajavad veelrohkem une peale. Nägin hirmsalt vaeva, et seal diivanil inimest, mitte surnud kala meenutada. Silmad käisid kinni-lahti erineva kiirusega ning sundisin end suu kinni haigutama, mis oli eriliselt keeruline ülesanne. Pärast pikka piinlikku vaikust vabandasin ja ütlesin, et mul on jube uni peal. Ta jättis mind siis sinna viieteistkümneks minutiks magama. Oikuijubeheamõnusjapehme see diivan oli. Imes mind enda sisse ja keelitas magama. Jäin vist isegi vahepeal, aga õnneks olin piisavalt kerge unega... no kuidas ma siis hiljem seletan, kui diivan on süljest märg... ärkasin täpselt siis, kui ta oli ümbes paari meerti kaugusel uksest. Ahvikiirusel olin ma istukil, täiesti loomulikus asendis ja vaatasin ukse poole, nagu kunagi ei oleks midagi juhtunudki. Ta vist sai ikkagi aru..
Õnneks ma ei pidanud jala end koju loivama vaid vend puhtast vabatahtlikkusest tuli mulle järele. Kodus lohistasin ma end vanemate voodisse ja üritasin magada. Aga siis arvas Mari, et tal ON VAJA mu roiete peal klaverit mängida ja igasugu võimlemisharjutusi teha. Magasin natuke, ärkasin, magasin natuke ja ärkasin.. nii tiksusin terve päeva. Siis saabus äikesetorm, paugutas jubedalt ja sadas nii, et ema hiljem õhinal seletas mulle midagi segast seoses vihma ja tuletõrjevoolikutega..
Mingi lälin oli veel vahepeal, mis ei oma eriti tähtsust vist.. mul pole igatahes meeles.
Igatahes, Kristjan võttis nõuks homme Kuremaale mingitele suvepäevadele minna. Ma lähen ka arvatavasti kaasa. Oeh, ma ei tea küll, kuidas ma ärkvel püsin, aga see ei olegi oluline. Loeb põhimõte.
Esmaspäeval Krissuga proovisime, kas 100 km/h autoga sõites on vahva pead aknast väljas hoida. Veendusin selle teooria tõesuses. Üsnagi meeldiv. Muidugi see katsetus ei sobi hingasmisraskustega isikutele, vanuritele, proteesidega isikutele, tugevate kaelavalude, hambavalu, kõrvapõletiku, tugeva migreeni, põletikuliste silmade ning hingamisteede haigustega isikutele. Tervisehäired vist ongi selle teooria nõrgad kohad. Muidu oli igati nauditav. Eriti kui silmi enam lahti ei saanud hoida, kuna kui midagi piiluda üritasin, siis tundsin, et õhk hakkab silmakoobastesse pressima. Suu oli suhteliselt
ja tuul puhus kõrva nii, et ma hakkasin kahtlustama, ega see teisest kõrvast välja ei tule. Hingata ka ei saanud eriti hästi. Aga ei, mulle väga meeldis. Teen väikese edit' i. Natukene ka blogi muid andmeid..
Alsutasin blogimist novembrist (2010) ning selle aja jooksul on mu blogi loetud 5423 korda. Loetakse seda otseloomulikult Eestist, Inglismaalt, USA'st, Saksamaalt, Venemaalt, Soomest, Poolast, Ukrainast, Lätist, Prantsusmaalt, Türgist, Kanadast, Hispaaniast, Indiast, Horvaatiast, Rootsist, Brasiiliast ja Šveitsist.
Kuna ma siiski pooldan silmanägemist, siis ma enam edasi ei kirjuta. Puhake silmi vahepeal. Varsti jälle.
Adios amigos ja muud tegelased.
-teie Geete
Comments
Post a Comment